Muusikud Toomas Lunge, Indrek Kalda ja Jaan Elgula läksid vaatama, kasKuubal ja Jamaical on ikka ühised tähed nagu ütleb laulusalm. Ja mis tähed seal üleüldse on – viisnurgad või saatana märgid? Eelmise aasta varakevadel lendasid nad esmalt Kuubale ja sealt edasi Jamaicale. Jaan Elgula ehk Jansa meenutab reisi.
Olime kokku pannud päris suure pundi – 15 inimest. Ainuke tehniline eeltöö, mille teinud olime, olid lennupiletid Kuuba turismipiirkonda Varaderosse ja esimese öömaja bronn Jamaikal. Muidu matkasime nagu kõige ehedamad seljakotirändurid.
Kõigepealt olime viis päeva Kuubal. Maandusime kohalikus Narva-Jõesuus ehk mugavate turistide paljukiidetud Varaderos. Õnneks oli grupi meeleolu ühtne – ei mingeid plastmasstoole ja pikka rannas vedelemist. Ringiliikumiseks valisime Kuuba kõige odavama liikumisvahendi – takso. Mina sõitsin näiteks 1953. a Chevrolet’ga. Esmalt sõitsime Viljandi-laadsesse Cienfuegosesse, sealt taksoga edasi UNESCO maailmapärandi nimistus olevasse Trinidadi. Teel nägin loodusfilmidest tuttavat võimast pilti, kuidas 1 500 000 krabi rändas ühest kohast teise üle tee. Ööbisime kodumajutustes, mille tunneb ära sildi järgi casa particular. Soovitan soojalt. Meie peremees Cienfuegoses oli näiteks ülivärvikas Pepi. Ta oli 1953. aastal tulnud Hispaaniast Kuubale pruudile külla ja raudne eesriie löödi enne kodumaale naasmist nina ees kinni.
Kuubast jäi mulle meelde kaks väga head asja: kange kohv ja muusika. Muusikasse armusin täielikult. Suvaline tänavabänd võiks tulla mõne meie muusikafestivali pealavale. Kuulsas Hemingway lemmikpubis oli vaat et kõige kehvem bänd, sest nad olid täissöönud ja laisad. Teised tänava- ja kõrtsiorkestrid võitlesid oma olemasolu eest ja tegid väga kihvti muusikat.
Aga kokkuvõttes: mulle ei meeldinud Kuuba, mulle ei meeldinud silmakirjalikkus, laiskus, turistide tüütamine. Selles mõttes läks meil väga hästi, et esmalt olime Kuubal ja seejärel Jamaical. Jamaica nimelt meeldis mulle väga.
Jõudsime Kingstoni lennujaama kell kolm öösel. Selgus, et vahepeal oli keegi lõiganud mu reisikotti noaga augu ja virutanud ära ühe kilekotitäie asju – õnneks põhiliselt musta pesu ja hügieenitarbed. Erinevalt Kuubast on Jamaica poodides kõik olemas, suutsin vajaminevad asjad kiiresti taastada. See oli ka ainuke ebameeldiv vahejuhtum paljukardetud Jamaical. Ei rünnanud ega röövinud seal meid mitte keegi.
Ka meie narkouimas hotellipidaja Mickel jõudis oma bussiga lõpuks lennujaama. Pool tundi sõitu üles mägedesse võõrastemajja oli kohutav. Mickel ei vaadanud üldse teed, oli seljaga sõidu suunas ja lobises meiega. Aga öömaja oli see-eest võimas. Kohe avati rummipudelid ja läks peoks. Tegu oli tõsise hipilaagriga.
Kes ei mäleta kuuekümnendaid, sõitke Jamaicale. Siin pole kuigi keeruline mõelda ennast aastasse 1968, eriti Lõuna-Jamaical. Põhja-Jamaical on juba hip-hop ja räpparid ja räige USA mõju. Ameeriklastele on seal ehitatud eraldi külad, kus nad turvaliselt elada saavad. Jänki on ju arg. Meie suhtlesime kohalikega vabalt, käisime kalameestega kalal, tegime muusikameestega muusikat, jõime joomameestega rummi.
Erinevalt ärahirmutatud kuubalastest on jamaikalased eriliselt soojad. Nad ei püüa turisti pügada, nagu kuubalased. Hinnad on mõistlikud, kõikjal on võimalik maksta kaardiga. Erinevalt Kuubast saab mobiiliga Eestisse helistada. Kuubale ma tagasi minna ei tahaks. Ma ei taha meenutada oma lapsepõlveaegset nõukogulikku tegelikkust. Aga kuuest päevast Jamaical jäi ilmselgelt väheks.
Kuubal ja Jamaical võivad küll olla ühised tähed, aga Kuubal on neid 10 palli süsteemis 2 aga Jamaical 9.