Euroopa Liidu välisteenistuses Hiina-suunalise strateegilise kommunikatsiooni valdkonnas töötav Tauno Tõhk on mees, kellega vestlused Hiinast kisuvad kiiresti huvitavamaks kui nii mõnegi teise Hiina teemadel kaasa rääkida oskava inimesega.
Satume Brüsselis kõrvuti ühte lauda. Käib õhtusöök, mille käigus Euroopa Komisjon tutvustab Eestist saabunud ajakirjanikele oma tegemisi. Räägin Taunoga juttu, minu taldriku kõrval lebamas Huawei telefon. Teadaolevalt seisab Hiina telekommunikatsiooniettevõte süüdistuste ees, et Peking võiks kasutada oma 5G infrastruktuuri luuretegevuseks. Üllatus-üllatus, aga Peking eitab seda.
Tauno, kas minu telefon on ohtlik?
Telefonid ja küberturvalisus pole minu töövaldkond, aga see küsimus ongi laiem. Asi pole üksnes ühes või teises tehnoloogiaettevõttes, vaid üldisema poliitilise süsteemiga seotud riskides. Hiinas on seadusega kehtestatud, et Hiina ettevõtetel on kohustus nõudmise korral jagada riigiga nende käsutuses olevat infot ja seda jagamise fakti salajas hoida. Riiklik julgeolek on saanud Hiinas aina domineerivamaks printsiibiks. Seega on küsimus, et kas näiteks ühel Hiina ettevõttel nagu Huawei, isegi kui ta väga seda tahaks, on võimalus keelduda riigiga koostööd tegemast? Hiina puhul ei räägi me ka sõltumatu kohtuvõimuga õigusriigist, mis annaks võimaluse riigi või partei otsuseid vaidlustada. Me räägime riigist, kus eelmisel aastal läksid ootamatult kaduma nii välis- kui ka kaitseminister, rääkimata mitmest juhust, kus üks või teine erasektori juht on avalikkuse eest kadunud ja siis uurimise all välja ilmunud. Nii et hoobasid Hiina-sugusel riigil koostööle sundimiseks on.
Räägi palun paari sõnaga, millega täpsemalt Euroopa Liidu välisteenistuse juures tegeled? (Vestluse alguses mainib Tauno, et arusaadavatel põhjustel ei saa ta paljustki, mis tema tööd puudutab, rääkida. – RS)
Töötan Euroopa välisteenistuses, aga ma ei tegele oma töös ELi-Hiina suhetega. Selleks on välisteenistuses eraldi üksus. Mina vean strateegilise kommunikatsiooni üksuses meeskonda, mis tegeleb Hiina poolt organiseeritud inforuumi manipuleerimise ja välise survestamise küsimustega. Teema, mis langeb demokraatia- ja julgeolekuküsimuste sõlmpunkti. Võiks öelda, et tegelen Hiina ühe probleemsema küljega ja Hiinaga kolmandas isikus. Oma töös me vaatame rohkem Hiinast välja kui Hiina sisse ehk mida Hiina teeb mujal maailmas, keskendudes Hiinale kui globaalse inforuumi mõjutajale.
See töövaldkond sai alguse Vene väärinfost pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal. Algselt oli fookus vaid faktiliselt valel väärinfol, mida Venemaa näiteks sotsiaalmeedias ning RT ja Sputniku kaudu levitas. Tänaseks näeme, et riikide poolt levitatav väärinfo on vaid osa probleemist. Lisaks sellele, et riigid nagu Venemaa ja Hiina on inforuumiga manipuleerimisel leidlikud, haarab nende tegevus ka majanduslikku survestamist. Ja eesmärk pole üksnes oma ühe või teise sõnumi levitamine, vaid ka info levimise piiramine. Hiina puhul on vaigistamine sama oluline osa inforuumiga manipuleerimisest. See võib tähendada üksikisikute hirmutamist nende vaigistamise eesmärgil ja palju muid taktikaid.
Kas sinu töö muutub Hiina kasvava globaalse mõju ja ambitsioonide taustal järjest keerulisemaks või pigem „õpid nipid kätte ja oled meister ilma pingutamata“?
Selles valdkonnas nippide väljatöötamine alles käib. Tegemist on uue valdkonnaga, kus paljud otsivad lahendusi – teeme päris palju koostööd samameelsete riikidega üle maailma, kes kõik sama pähklit purevad. Samuti mõttekojad ja muud kodanikuühiskonna organisatsioonid. Üheks alusküsimuseks on, kuidas võidelda meie inforuumi ärakasutamise vastu ilma enda inforuumi ja selle vabadusi ohverdamata. Et ravim ei oleks laastavam haigusest. Kompleksne probleem, millele ühte lihtsat lahendust ei ole, vaid lahendused peavad vastama konkreetsetele taktikatele, mida riigid nagu Hiina või Venemaa kasutavad. Tegevused toimuvad paljudel tasanditel – indiviidide mõjutamisest suurkorporatsioonide, kodanikuühiskonna ja riikide mõjutamiseni – ning vastused neile tegevustele peavad samuti tulema mitmelt osapoolelt.
Kuidas sul üldse Hiina vastu huvi tekkis?
Ma pole klassikaline Hiina huviline. Pigem jõudsin Hiinani juhuslikult. Elu esimesed pikemad reisid olid Aasiasse ning ühel hetkel tekkis soov sealkandis elada. Võib-olla oleks sel ajal eelistanud Jaapanit, peamiselt popkultuuri pärast, aga Hiinasse oli võimalik leida stipendium ja määravaks osutus seega praktiline teostatavus. Tagantjärele vaates olen muidugi väga õnnelik, et juhuste ahel mind Hiinasse viis. Mulle ongi huvitav olnud eelkõige tänapäeva Hiina ühiskond ja poliitika ning sealsed dünaamikad.
Õppisid kunagi Wuhanis. Mis mulje sulle seal elades Hiinast jäi? Kas tegemist on kohaga, nagu mina Hiinas mittekäinuna ette kujutan: karm diktatuurlik parteirežiim jälgib sind igal sammul, isegi kui magad, ning inimesed söövad kõiki ringiliikuvaid asju, kellel on vanemad (peale teiste inimeste)? Või näeb Hiina seestpoolt vaadates teistsugune välja?
Wuhan on kolmest linnast kokku kasvanud suurlinn Jangtse ja Hani jõgede ristumiskohal. Õppisin-elasin seal neli aastat ja natuke peale. Wuhan on üks kümnemiljoniline Hiina provintsi pealinn, kuhu ei ole otsest põhjust reisida, kuid kus oli huvitav elada ja ringi uidata.
See oli üks Hiina eelis mõne muu maailma paiga ees – hoolimata kellaajast võisin mina enam-vähem igasse tagatänavasse ja agulisse sisse pöörata, ilma et oleksin pidanud oma turvalisuse pärast muretsema. Mul inimlikul tasandil ja kohalike inimestega on olnud kogemused valdavalt positiivsed. Lihtne oli jutule saada, isegi kui need vestlused ei olnud enamasti väga sügavad. Eriti meeldisid külaskäigud Hiina küladesse.
Rääkides Wuhanist, nahkhiirtest ja kõigesööjatest, siis Hiina köök on minu kogemuse järgi palju vähem eksootiline kui stereotüübina arvama kiputakse. Jah, Pekingis on tänav, kust sise- ja välisturist saab osta rohutirtsu või skorpioni, ning nelja aasta jooksul nägin söögilaual sea aju, eesliliha, koera, tuvi ja ussi, aga see ei tähenda, et sul selliseid asju igapäevaselt lihtne kuskilt leida oleks või et veider kraam kuidagi tüüpiliselt keskmise hiinlase igapäevast söögilauda ehiks. Samas on Hiina köök palju mitmekesisem kui Hiina restorani põhjal arvata võiks. Neli kööki, lugematu hulk piirkondlikke variatsioone ja iga küla on uhke vähemalt ühe kohaliku köögi eriroa üle.
Milliseid tähelepanekuid sul Hiinas elamise ajast veel on?
Hiina oli elamiseks ülimalt huvitav riik. Ühest küljest ühetaoline, teisalt mitmekesine. Riik, mis kutsub enda kohta üldistusi tegema, kuid teisalt on 1,4 miljardi inimesega Hiina kohta riskantne liigseid üldistusi teha. Ühtlasi annan endale siin rääkidas aru, et paljudes aspektides oli Hiina aastatel 2008–2012 midagi muud kui Hiina aastal 2023. Eks mul on see vahetu tänavatunnetus Hiinast tänaseks ka kadunud, millest on muidugi kahju. Viimati käisin Hiinas ja Wuhanis 2016. aastal. Ka sellest ajast on palju muutunud. Ja kuulates ja kuuldes seal olnuid, siis viimased suured muutused on võib-olla rohkem inimeste peas ja meeltes kui tänavapildis.
Eks tänaval seistes on pilt mis iganes maailma osas alati komplekssem kui tekstist lugedes. Vast on Hiinas endiselt võimalik käia režiimist aimu saamata. Ootus ja eeldus, et süsteemi natuur ja muutus peaks olema alati silmaga nähtav, on muidugi üldse üks uinutavaid faktoreid demokraatia ohtude suhtes. Võib ju tunduda, et kui rongid sõidavad ja poed on kaupa täis, siis ei saa olukord väga hull olla. Samas kõigi näitajate järgi on Hiina näol tegemist ühe maailma repressiivseima süsteemiga, mis viimase kümnendi jooksul on muutunud märkimisväärselt karmimaks. Näiteks maailma meediavabaduse indeksis on Hiinast praegu allpool vaid Põhja-Korea. Hongkong on siinkohal väga hea näide. See, mis juhtus Hongkongi ja sealsete vabadustega suhteliselt lühikese aja jooksul, on väga kurb. Kui seal 2019. aasta suvel käisin, sattusin ka mõnda protesti nägema, siis oli tegemist veel väga lootusrikka momendiga. Rääkides inimestega, oli neil siiras ootus ja lootus, et õnnestub midagi muuta. Aga läks paraku teisiti.
Wuhan on tuntud kui koroonaviiruse alguspunkt. Kas sellel teemal on sul mingeid tähelepanekuid, mida võiksid jagada, või ärme sellest viirusest üldse räägi?
Vahest niipalju, et kui oma Hiina stipendiumipaberid sain, siis pidin Wuhani linna olemasolu ja asukohta ka ise Google’i kaudu tõendama. Nüüd ei ole kedagi kohanud, kes Wuhanist kuulnud ei oleks, isegi kui seda endiselt tingimata kaardile paigutada ei osata.
Kuidas hindaksid Euroopa Liidu ja Hiina vahelist suhtlust ning koostööd majanduslikel ja poliitilistel teemadel?
Euroopa Liidu ja Hiina suhe on üks kompleksne moodustis. Euroopa Liit on määratlenud Hiinat kolmes mõõtmes: majanduslik konkurent, koostööpartner ja süsteemne rivaal. Minu töö on seotud peamiselt selle kolmanda mõõtmega. Eks see komplekssus tulenebki sellest, et meil on 27 liikmesriiki, kel kõigil on oma vaated ja huvid Hiina suhtes. Hiina on endiselt Euroopa Liidu jaoks üks olulisemaid kaubanduspartnereid. Hiinata ei saa lahendada globaalseid kriise, nagu kliima soojenemine ja elurikkuse kadu.
Kas viimastel aastatel on olnud Euroopa Liidu ja Hiina suhetes mingisuguseid muutusi või saame rääkida pigem taandarengust?
Mulle tundub, et nüanssi ja arusaamist Hiinast on rohkem. Ühe hetkeni nähti vaid majanduslikku võimalust ja ka seda kohati suhteliselt nüansivabalt. Tänaseks on teadlikkus võimalikest riskidest – nii majanduslikest, julgeolekulistest kui ka poliitilistest – kindlasti parem kui mõni aasta tagasi.
Kas oskaksid subjektiivselt soovitada Euroopa Liidul järgida teatud strateegiaid, et tagada Hiinaga vastastikku kasulik koostöö?
Poliitika Hiina suhtes peaks olema ühtne. See pole öeldud loosunglikus võtmes, vaid ühtsus on siin tegelik tööriist. Iga riik eraldiseisvana on võrreldes Hiinaga väike ja seega puhtalt kahepoolses suhtluses on Hiina alati tugevama rollis. Ei ole hea olla sõltuv ühest partnerist. Seda on õpetanud Euroopa Liidule näiteks väga valusalt energia- ja toorainesõltuvus Venemaast. Hiina nägemisel üksnes majandusliku võimalusena on olnud meile uinutav mõju. Võiks analüüsida, et kui mõne Euroopa suurriigi suurettevõte teeb oma majandusliku käekäigu seisukohast olulise investeeringu Hiina, näiteks mõne kriitilise toorme saamiseks või tehnoloogia tootmiseks, siis millised poliitilised ja majanduslikud riskid kaasnevad sellega kodumaale, läbi kodumaa poliitika Euroopa Liidu poliitikale ja laiemalt meie ühiskonnale? Kui mõne suure Euroopa ettevõtte investeering Hiinas ohtu satub ja see ettevõte näiteks mõnes Euroopa Liidu riigis kohaliku tööandja ja maksumaksjana suurt mõju omab, siis võib kujutada ette olukorda, kus ühe ettevõtte ärihuvid võivad mõjutada ahela kaudu kogu Euroopa Liidu poliitikat, samuti teisi ettevõtteid, kes tarneahela kaudu sellest ettevõttest sõltuvad, ning ka inimeste ligipääsu mingitele elutähtsatele kaupadele. Küsimus on riskide maandamises. Kuna on piisavalt näiteid, et Hiina on vajaduse korral valmis kasutama majandussuhteid poliitiliste hoobadena, on esmajoones vaja teadlik olla võimalikest riskidest, mis kaasnevad näiteks ühe või teise investeeringuga. Just selliseid olukordi on vaja vältida. Eks seetõttu kuulebki sõna de-risking Hiina suhete kontekstis päris tihti. Peame vältima liigseid sõltuvusi ühest riigist.
Kuidas näed Euroopa Liidu ja Hiina suhete tulevikku, kus me oleme näiteks kümne aasta või kahekümne aasta pärast? Millised on peamised väljakutsed?
Väljakutsed on Ukraina ja Venemaa, Taiwan. Aga ka näiteks Hiina enda majanduslik avatus-suletus. Demograafilised küsimused. Sõltub hästi palju ka Hiina trajektoorist, milline saab olema Hiina tulevik. Hiina puhul ei ole küsimus vaid kahepoolses suhtes, vaid see on palju süsteemsem. Hiina ei ole tänaseks vaid üks riik, vaid süsteemne nähe. Hiina mõõde on saamas osaks igast välispoliitilisest küsimusest. Ja mitte ainult. Ka näiteks sellest, kuidas me reguleerime oma tehnoloogiaid.
Tekst: Rene Satsi
Foto: Tauno Tõhk