Hibiinides säästumatkamise tõdesid testimas

Kairi Kiik ja Hendrik Proosa matkakambast Taisto Reied jutustavad, kuidas pidas suusamatkale Hibiinides vastu nende iidne matkatelk Zima ja muud säästumatkamisele omased atribuudid.

Kairi Kiik ja Hendrik Proosa matkakambast Taisto Reied jutustavad, kuidas pidas suusamatkale Hibiinides vastu nende iidne matkatelk Zima ja muud säästumatkamisele omased atribuudid.

Kas matkal esineb ka mõningaid ebamugavusi, küsis kord keegi oma esimesele talimatkale mineja. Mis talle ikka vastata. Kõik oleneb sellest, millist matka keegi tahab. Alati saab ju hotellides/ hüttides ööbida, võtta endale šerpad ja giidid jne. Selle hinnaks on aga, et lõpuks jäädakse ilma sellest, mida mindi üldse matkale saama – elamusi.

Elamuste otsimine on üheks matka- ja kulundusühingu Taisto Reied põhimõtteks. Taisto Reied on Tartu ülikooli loodusteaduskonna üliõpilastest koosnev kamp, mis korraldab oma retki säästumatkamise põhimõtetest lähtuvalt. Siiamaani on käidud põhiliselt suvistel mägimatkadel, kuid nauditud on ka talvise suusatamise mõnusid, sõites ühe jutiga nii Pärnust Lahemaale kui Eesti lõunatipust põhjatippu.

Teised kaks märksõna, millest ei saa säästumatkamisel üle ega ümber, on aeglasemalt ja odavamalt. Odavamalt selle tõttu, et säästumatkajatel ei ole reeglina raha ning aeglus on lihtsalt kaasnev kõrvalmõju. Mida siis teha, kui tahaks kangesti matkale minna ja aega nagu oleks, aga rahakest kipub nappima?

Taisto Reied korraldas oma järjekordse säästumatka 2010. aasta märtsis Venemaale Koola poolsaarele Hibiinide mäestikku, sedakorda suusamatka vormis. Matkalisi oli meie retkel kokku seitse, sugude suhe mehed-naised vastavalt 5 : 2.

Kuna Taisto Reite matkalised polnud varem enamuses väljamaal suusamatkal käinud, sai eeskuju võetud Koomaklubi matkatarkustest. Suurimat elevust pakkus konservide valmistamine Koomaklubi retsepti järgi – selle meeleolukaimaks osaks on tühjade õllepurkide tekitamine konservide tarbeks, iga konservi jaoks kaks purki. Konserve meisterdasime kokku 13 pooleliitrist, igaühes vaid puhas liha ja searasv. Lisaks tegime katsetusi hernesupi kuivatamisega, mis kujunes igati edukaks. Matkamenüü võttis üldjoontes siiski tavapärase valsitaktis makaron-tatar-riis, makaron-ta- tar-riis kuju, olles täiendatud magusate putrude ja muu suupärase kraamiga.

SÄÄSTUMATKAJA VARUSTUS

Matkavarustus võib säästumatkajal kujuneda kirstunaelaks, mille tõttu plaanitud retk ebamäärasesse tulevikku ähvardab nihkuda. Samas ei lase kommuunielu ja Karula kuplitega karastunud matkamees ennast sellest häirida. Vedanud jalga odavad Samelini matkasaapad ning kaltsukast ostetud teksapüksid, pähe villase suusamütsi ja selga kampsuni, ongi ta matkaks valmis. Vaja on veel vaid suuski, rongipiletit ja viisat ning võibki matkale tuhiseda.

Suuskade ja muu tehnilise varustuse osas on säästumatkajal abiks sarnaste huvidega sõbrad, kelle käest vajaminevat kokku laenata saab. Huvitaval kombel suutsime sel korral kõigile jalga saada plastiksuusad. Vanad head Beskidid on vist juba suures osas pooleks sõidetud. Puuduvad suusakepirõngad keerasime alumiiniumtorust ja kinnitasime traadi ja lindiga vanade heade alumiiniumkeppide külge.

Rongipiletite ja viisa hankimiseks ei põlga säästumatkaja ära ei kodust passipildistamist valge ukse taustal ega öist Skype-vestlust tuttava tuttavate Moskva neidudega, et need Venemaa piletisüsteemi eripäradest läbi murraksid.

Grupivarustuse osas on meie päästjaks olnud aastaid Tartus tegutsenud tudengikommuun Vagun, mille põhjatutes varasalvedes leidub nii lapitud telk Zima kui mitut masti potte ja lõkketrosse, magamiskotte ja lebomatte. Lõkkevõrgu pidime ise meisterdama ja hoolimata sellest, et keegi meist varem lõkkevõrku näinud polnud, tuli osavate käte ringist välja igati aus asjandus. Järelikult peab säästumatkaja olema kodus nii rauatöös kui kokanduses, õmblemisest rääkimata.

Kaardimaterjali hankimisel oli abiks internet, kust võib üsna lihtsalt leida erinevates mõõtkavades NSV Liidu topokaarte. Ise kasutasime matkal kaarte mõõtkavas 1:50000. Marsruudi kokkupanekul olid abiks Koomaklubi leht ja mitmed teised eesti- ning venekeelsed matkalehed ning kurukirjeldused.

MEIE MATKA MARSRUUT

1. märtsi õhtul sõitsime bussiga Peterburi ning peale kergeid sekeldusi lekkiva bensiinikankuga ronisime rongile, mis viis meid 24 tunniga juba päris Hibiinide külje alla Imandrasse. Kaheminutisel peatusel jõudsime oma suure varustusehunniku perroonile kuhjata ja juba rong läkski.

Olime väikeses Imandra raudteejaamas, mida ümbritsesid üksikud majad, lumi ning mitte ühtegi inimest. Üle kogu selle tühja inimasula kajas õõnsalt ühe kortermaja seina külge kruvitud megafonist vene disko, mis linnakesele veel rohkem hüljatud mulje jättis. Panime suusad alla, vinnasime kotid selga ja hakkasime disko saatel Meridionalnaja oru suunas sõitma. Õhtu oli ilus ja selge ning külma parajalt.

Paari kilomeetri pärast panime telgi püsti, sest öö saabus seal sel ajal kiiresti. Telgiks oli meil vana Vene ahjuga köetav Zima. Zima on hulknurkne tsirkusetelgilaadne telk, kuhu mahub kuni 12 inimest või rohkem, vastavalt mugavusastmele. Keskel on tal ahi, millest otse üles läheb korsten. Kuna telk on juba omajagu matkapäevi näinud, on katus sädemetest sõelapõhjaks muutunud ning lumesaju korral pudeneb see kõik magajateni. Õnneks on kõik päeva lõpuks kenasti väsinud ja ei pane seda enam tähele. Suurimaks puuduseks on, et ta ei pea vett ei ülevalt ega alt, kuid talvel külmaga see väga probleeme ei valmista. Telgi püstitamise kunstis oli matka jooksul näha ilmselget progressi, kuna algsest lontis palakast sai lõpuks täitsa kena majake.

Laagris askeldades tajusime võrreldes Eestis matkamisega esimesena märgatavat erinevust lume paksuses. Ei saanud sammugi suusa pealt ära käia, ilma et nabani sisse ei vajuks. Seega harjusime kõiki tegevusi suuskadel tegema. Laagris tallusime pikapeale küll kõvemad teerajad sisse, kuid päeva jooksul jäid suusad meie lahutamatuteks kaaslasteks. Õhtud möödusid lõkke jaoks kaevatud augus allpool lumepinda, tinistades kaasa võetud kitarri ja lisades edukalt sisemist soojust groki näol. Lõkkevõrgu peale lõket tehes oli võimalik jalad lausa lõkke alla torgata ning sedasi kenasti nagu laua ääres istuda.

Hommikul me reeglina väga vara minema ei saanud. Kuigi äratus oli üpriski vara, võttis lõkkel söögi tegemine ja laagri kokkupanek omajagu aega. Tubli matkaja aga arvestab sellega ning kuna meil olid plaanitud mitte väga pikad päevad, täitsime oma eesmärgid täielikult ja jõudsime enamasti uude laagrisse enne videvikku.

Esimese kuru tegime 5. märtsil radiaalina Ida-Arsenjevile (1030 m, 1A). Nõlv oli suhteliselt jäine ning neil, kel olid kantidega suusad, oli märgatav eelis, sest oli oluliselt lihtsam sellise suusaga jäisel nõlval püsida. Järgmisel päeval läksime üle Lõuna-Tšorgorri (851 m, kategooriata) Kunijoki orgu. Laagrisse jäime varasema matkagrupi laagripaika ning ei pidanud vaeva nägema telgiplatsi kaevamise ega lõkkeauguga. Samas ei saanud üle ega ümber hädast küttepuudega. Kuna matkajaid käib sealkandis palju, siis kõik vähegi põlev puumaterjal on juba ammu ära põletatud. Võib juhtuda, et leitud risuga saab vaid hädavajaliku toidukraami valmis teha ning peab loobuma lõkkeõhtust või telgiahju kütmisest. Kes aga otsib, see ka leiab, hea õnne tõttu oli meil vaid üksikuid selliseid õhtuid.

Järgmisel päeval sõitsime piki Kunijoki orgu mootorsaani teed pidi Umbozerski kuru alla. Kunijoki org on matkajate seas väga populaarne, igal pool olid suusa- ja saanirajad, mis meie liikumist oluliselt kergendasid. Naistepäeval, 8. märtsil tuli kotist matkaüllatusena välja šampus ning söök ja tee toodi naistele lausa magamiskotti. Kõrvale lauldi kitarri saatel meeleolupalakesi. Päeval ületasime Umbozerski kuru (527 m, kategooriata) ja jäime Kaskasjunjoki orgu metsapiirile laagrisse. Seal tabas meid suur lumesadu ja tuisk, mis sundis telgile müürigi ümber ehitama. Telgis veetsime ka järgmise päeva, mil purgaa jätkus. Kotist otsiti veel matkaüllatusi, mängisime täringuid, tossutasime priimusel teed (lõkke tegemist ei saanud lootagi) ja magasime. Igati tore ja vajalik päev keset väsitavat suusamatka.

Edasistel päevadel läks ilm ilusaks ja nii jäi kuni matka lõpuni. Tuult kohati küll oli, aga päike säras ja lõpuks nägi kurusid ületades ka vaateid. Tormivarjust liikusime piki huvitavat kanjonorgu Lõuna-Ristšorri (895 m) kaudu tagasi Kunijoki orgu ja suundusime seal Petreliuse mäe poole. Lääne-Petreliuse kuru (846 m, 1A) võtsime 12. märtsil, mil meist möödus üks Peterburi matkajate grupp, kellega kohtusime juba päev varem ning kelle jälgedes me lõpuks üles sammusime, suusad seljas.

Kurul tegime koos piiterlastega grupi- pilti ja otsustasime võtta ka Petreliuse tipu (1141 m, 1B). Hibiinidele omaselt oli tegemist laia platooga, kus kõrgeimat kohta määrata pea võimatu. Petreliuselt laskumine oli pikk ja tasane, kuid siiski piisavalt kiire, et meist enamik ka aegajalt tasakaalu kaotas.

Kohe järgmisena ületasime Ramzai kuru (743 m) ning laskusime pikalt ja kiirelt mööda lumesaanide radu alla Väike-Vudjavri järve äärde, kus tegime oma viimase ööbimise lumel. Panime tähele, et mitmeid Hibiinide kurusid on soovitav talvel ületada kindlas suunas– üks külg sobib hästi tõusuks ja teine laskumiseks. Juhuslikult ületasime kõik kurud lausa suurepärasest suunast ning saime mitmete meeleolukate laskumiste osaliseks.

13. märtsi varahommikul oli plaan teha radiaal ka Geograafide kurule (842 m, 1B). Ilm oli ilus, selge ja soe. Päris kuruni suuskadel ei läinud, enne lõppu võtsime alt ja sammusime kuruni, millelt avanes ilus vaade Apatitõ linnale. Laskusime, sõitsime suuskadel väiksesse kaevanduslinnakesse nimega 25 km ja sealt edasi bussiga Apatitõsse, mille rongijaamas me öö veetsime ning puhveti tatrast, kanakoivast ja keedumunadest tühjaks sõime.

KAS MIDAGI OLI PUUDU VÕI LIIAST?

Rongiga tagasisõidul Peterburi arutasi-me, mis oli matkal puudu või liiast ning mida võiks teine kord teisiti teha. Varustuse koha pealt kellelgi eriti kurtmist ei olnud, tõdeti vaid ( järjekordselt), et teksad ei ole talviseks suusamatkaks just kõige sobilikumad ning bahillid on vööni lumes tõesti vajalikud.

Tagantjärele osutus kõige mõttetumaks Peterburis Tartu Oikumenast juhatatud agentuuris 500 rubla eest tehtud registraatsija, mille miilits ühel kauemaks Venemaale jäänud matkalisel hiljem suvaliseks paberilipikuks tunnistas ja trahviga õnnistas. Teised siiski pääsesid ja nagu ikka, lõpp hea, kõik hea.

Vt ka taistoreied.blogspot.com

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga