Kuumuse värv on punane. On olnud õnne kulgeda mitmetel troopilistel maadel ja kogeda hingematvalt punast kuumust. Reisidel saadud elamusi hiljem kodus pildiks vormides kogen ikka ja jälle, kuidas punane nagu iseenesest tuleb ja võimu võtab. Üks pilt teise järel, hoolimata tühjagi mu esialgsest kavatsusest seekord värvi vaos hoida. Alguses see mulle meeldis. Seejärel olen püüdnud talle mõnda aega vastu hakata, tuues vastandvärvina sisse rohelise, ent punane ei taandu. Vastupidi, rohelise kõrval läheb ta veel eriti elevile. Nüüd olen leppinud punase ülemvõimuga oma piltidel. Viimasel näitusel („Avatud ja avamata maastikud”) eksponeeritud üheksast pildist seitse „kandsid” punast. Olin isegi üllatunud neid seinal kõrvuti nähes. Siinses valikus jääb punasesse tsooni kolm pilti.
„Küla Madagaskaril ” 2010
Madagaskar ongi tõlkes Punane maa. Pruunikas-ookerjas punane on savine muld, milles tõmmunahalised malagassid oma põhitoitu riisi kasvatavad. Aina uute riisipõldude rajamiseks raiuvad nad paraku maha üha rohkem ja rohkem metsa ning järjest vähemaks jääb rohelist ja järjest enam saab punast. Selles niiskes 40-kraadises kuumuses on põhjamaalasel hingatagi raske. Ent aastal 1937 elas siinses Ambinanitelo külas poolakas Arkady Fiedler ning kirjutas sellest elust eesti keeldegi tõlgitud raamatu „Küla Madagaskaril”. See oli üks nendest põnevatest „Maailm ja mõnda”-sarja raamatutest, mille juba väikese tüdrukuna raamaturiiulilt tihti välja koukisin. Küllap ma selle millalgi läbigi lugesin. Nüüd, enne reisi, lugesin uuesti. Paraku ei sattunud ma oma reisil sellesse külla, ent küla on küla – vaene, pungil kahupäiseid paljaid põngerjaid ja punasest savist õlgkatusega onne. Seal liiguvad ootamatult elegantsel sammul tõmmud lahkete nägudega naised, kandes sundimatu kergusega peas mida iganes alates tohutust riidepambust kuni arbuusi ja ääreni täis veeämbrini. Sealne pesupäev näeb välja otsekui festival, kus jõe äärde kogunenud naerune rahvas on kogu värskeltpestud värviküllase tekstiilikraami oma kodusele kuumpunasele maapinnale ilmarahvale imetleda ja päikesele kuivatada laotanud.
On 2010. aasta jaanuar. Eesti talves paugub 30-kraadine pakane, ent Madagaskari troopilises vihmametsas on 70 kraadi võrra kuumem. Kui kõrvetav päike lõpuks taandub, suigub nii küla kui ka metsaalust täitnud häälekas elu vatjasse vaikusse. Leemurid on kuss, vaid nende ilusad kullakarva nööpsilmad siravad sõbralikult lehestikus. Pikaldased kameeleonid, väsinud päevasest rännakust ühelt puutüvelt teisele, on oma veidrad silmad sulgenud. Jäsemetega kramplikult oksa külge haakunud, magavad nad õiglast und, sabad rõngas. Kuum on!
„Lõuna-Hiina. Armastusega...” 2012
Viibisin Hiinas Shanghais aprillist novembrini tänu maailmanäitusele EXPO 2010.
Ei ole vist ühtki teist rahvast peale hiinlaste, kelle kätte võiks usaldada EXPO-taolise mastaapse ettevõtmise külastamise, kui on eesmärk jõuda külastajanumbrites pea määramatute massideni. Hiinlane on uudishimulik nagu väike laps ja samas erakordselt vastupidav. Sellist spartalikku sitkust, mida nõuab tundidepikkune järjekordades ootamine kohati isegi enam kui 40-kraadises kuumuses, ei ole põhjamaa inimestele üldjuhul mitte antud. Olen näinud, kuidas väikestes kingakestes ning ridiküli ja päikesevarjuga varustatud hiinlannad läbivad mägedes katteta mudasel maanteel väsimatult mitmeid kilomeetreid ja ronivad peaaegu püstloodis kaljuseina mööda üles-alla sundimatult nagu sündinud mägikitsed. Ja mis veel – hiinlane on harjunud pideva trügimise ja tõuklemisega, sellega, et ligimese higine ihu on sinu omaga pea lakkamatult puutes. Hiinlase isikliku ruumi vajadus tundub olema pea olematu, seda vähemalt suurlinna tingimustes.
Hiina puhul on punasel värvil mitmeid eri põhjusi pildile kippuda, ent poliitilist põhjust pean oma piltide puhul siiski minimaalseks. Suuresti said Hiina visuaalseks sümboliks minu jaoks hoopis kõikjal rippuvad punased laternad, mis eriti maagiliselt ja mällusööbivalt mõjusid õhtuhämaruses. Ja loomulikult taas kord kuumus. Suvel, eriti augustis, on Shanghais lausa põrgulikult kuum ja niiske. Põhjamaisest leigusest saabunu on siinses 45-kraadises niiskes linnakuumuses pidevalt läbimärg ja jõuetu. Tiigid linna parkides on peaaegu kuivad, üksikutes mudastes lompides tõmblevad tillukesed poolkeenud kalad. Kohalikud ise liiguvad linnas lühikestes sitsöösärkides, meestel ülakeha paljas ja märg käterätt tontlikult peas tolknemas...
Ent riigi lõunaosas on temperatuur tunduvalt talutavam. Armusin Lõuna-Hiinasse. Nautisin ennastunustavalt sealseid vanu budistlikke templeid neile omaste tootemite, helide ja lõhnadega, Li jõe kaldaid ääristavaid kõrgeid ümaratipulisi lubjakivikaljusid, hiiglaslikke kaljudesse uuristatud iidvanu pühakujusid, karstialadel laiuvat müstilist „kivimetsa” jne jne. Lokkav värvikas loodus ja erksad rõivad võinuks ju mu piltidele rohkemgi värve lubada, ent kiindumus vana ja ajahambast puretu vastu lubas punase kõrvale seekord üksnes tumeda pruuni koos kulunud kullaga. Ja las ollagi nii.
„Sri Lanka. Polonnaruwa” 2008
See Eestist pindalalt mitte väga palju, kuid elanike arvult ligi kümme korda suurem saareriik India ookeanis jättis mällu eelkõige kustumatu niiske kuumuse kogemuse. Aasta oli 2006 ja olemata veel viibinud nii Madagaskaril kui ka Hiinas, pidasin sealset kuumust hullemaks võimalikest. Rannikul viibides sai end päevase kuumuse eest ookeani laisas leiges vees leotada ja õhtul koos pimedusega saabuvale leevendusele loota, ent reisile ei minda ju selleks, et end kohalike olude eest peita.
Sri Lankal on aukartustäratavalt palju põnevat vana kultuuri. Põhiliselt tellistest ehitatud ning lubjaga kaetud sammaldunud stuupad, templid ja paleed, 5. sajandist pärit graatsilised freskod Sigirya kaljukindluse koopais, eri suuruses ja mitmesugustest materjalidest Buddha kujud üle terve riigi jne jne. Lisaks arvukalt eri usunditele pühendatud templeid. Seal võib kohata hinduiste, moslemeid, kristlasi, ent levinuim on loomulikult budism. Budistlikud mungad „säravad” nii oma templite ümbruses kui ka kus iganes tänavapildis. Säravad sõna otseses mõttes tänu oma punakollasele rüüle, paljakspöetud peale ning targale ja rahulikule silmavaatele. Saare keskosas asuv iidne kuningriik ja kunagine pealinn Polonnaruwa kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja seal tõepoolest on, mida kaitsta, millele alt üles vaadata, mille üle imestada ja mille poole palvetada.
Elasime mõne päeva Polonnaruwast mitte kauge Sigirya külje all džungli servas asuvas ökokülas. Ekstreemseim ööbimispaik seal oli „tuba” kõrge puu otsas, kuhu jõudmiseks tuli ronida mööda laudadest keerdtreppe ja roigastest redeleid. Kõik, mida loodus pakkus, tuli täiega läbi elada. Pigimustas džungliöös lendlesid väikesed helendavad sitikad, kusagil allpool vidistasid gekod, paabulinnud hõikasid hooti öösse omi võikaid karjeid ja vedamise korral võis varahommikul otse voodist näha jõe äärde jooma kogunevaid elevante. Mis tähtsust siin enam kuumusel!
„Vaikelu Maltal” 2011
Malta pildile punane ei tulnud. Polnud põhjustki – suht jahe ju. Malta on võluv väike kivine saareriik Vahemeres, kus sai jäetud hüvasti aastaga 2008 ja tervitatud aastat 2009. Sealne asustus on sedavõrd tihe, et piltlikult öeldes oled ühest linnast veel väljagi jõudmata juba märkamatult sisenenud teise. Metsa Maltal ei ole ja aru ma ei saa, kuidas ometi jätkub neil kõigi oma elamiste ehitamiseks seda sõbralikku kollakasvalget kivimit. Näib nii, et pinnas maltalaste jalge all on elus ja aina kasvab vastutulelikult, vastavalt vajadusele.
Aastavahetuse ööl Vallettas oli see väike väärikas umbes ühe ruutkilomeetri suurune pealinn mähkunud meie varakevadega võrreldavasse jahedasse soojusse, tähed ja õhukesed pilvekiud tumedas taevas läbisegi, ähmane kuu seal vahel. Kivist linnapilti pehmendasid vaid üksikud läbi tiheda paese pinnase tunginud mustjasrohelised teravatipulised küpressid, mõned poolkuivanud agaavid ning erinevas küpsusastmes viljadega uhkeldavad viigikaktused. Läbi äsja aastat vahetanud öise linna jalutades jäi ühes suhteliselt pimedas tänavasopis silma romantilis-nostalgiliselt meelestatud pink kahele – pisut nukker, ent samas ikkagi kuidagi lootusrikas... Näis!
„Läbi sajandite. Albaania” 2012
2012. aasta oktoobri algus. Olen lasknud end kevadest alates veenda sõitma Albaaniasse. Eneselegi täiesti ebaselgetel põhjustel tõrkus mu reisikihk tollest sihtkohast innustumast. Seda võimsamaks aga on osutunud saadud elamused. Oma rumalus, kui lased kus iganes ja mis iganes põhjustel tekkinud eelarvamustel võimust võtta ega vaevu süvenema. Albaania on tänuväärt sihtkoht igale vähegi seiklusaltile avatud meelega turistile. Jah, sealsed maanteed on suures osas erakordselt viletsas seisus, teede kaardid ei pruugi vastata tegelikkusele ning kitsad ja käänulised äkilise tõusuga mägiteed timmivad kohati närvid katkemiseni pingule, ent need erksana hoidvad ebamugavused saavad kompenseeritud albaanlaste lahke oleku, suurejooneliste vaadete, kristallselge sinisinise veega mereranna ja otse loomulikult erinevatest ajalooetappidest tänapäeva jõudnud vaatamisväärsustega. Illüürlased, keda alles 11. sajandist alates nimetatakse albaanlasteks, on üle elanud mitmeid anastajaid – Rooma ja Bütsantsi vallutajad, slaavlased, normannid, türklased. Siiani kaevavad arheoloogid maapõuest päevavalgele ammumöödunud aegade tunnistajaid. See maa on täis põnevat ajalugu ja pungil avastamata aardeid.
Minu pildil on sajandeid ühendamas Ottomani impeeriumi aegu rajatud Mes’i sild, mis täiusliku kivise graatsiana juba neljandat sajandit väärikalt üle kivise põhjaga Kir’i jõe lebab. Eelmise aasta oktoobris, mil oli au kolmel korral üle selle elegantse silla jalutada, oli jõgi paraku täiesti kuiv.