Head asjad juhtuvad igal pool

Võib-olla juhtusite möödunud septembris nägema üht võimsa habemega rattamatkajat Eestimaa teid mõõtmas. See oli ameeriklane Hirsch, tegemas tiiru ümber maakera. GoDiscoveris kirjutab Hirsch, mis teda tagant kannustab ja mis talle Baltimaadest meelde jäi.

Võib-olla juhtusite möödunud septembris nägema üht võimsa habemega rattamatkajat Eestimaa teid mõõtmas. See oli ameeriklane Hirsch, tegemas tiiru ümber maakera. GoDiscoveris kirjutab Hirsch, mis teda tagant kannustab ja mis talle Baltimaadest meelde jäi.

Ma olen alati tundnud rahutust. Tungi... ei, vajadust liikuda. Olla kusagile minemas. Olla teel. Olla kusagil ja samas teada, et varsti olen ma kusagil mujal.

Peagi pärast USAs kolledži lõpetamist leidsin end Vaikse ookeani saareriigi Vanuatu poole suunduvast lennukist. Töötasin Vanuatul vabatahtlikuna, olin õpetaja. Vanuatul tuligi mulle pähe mõte: võib-olla sõidaksin rattaga ümber maailma.

Ühel oma viimastest Vanuatu öödest unetult unistades leidsin, et ma pean proovima, mitte lihtsalt heietama mõtet „võib-olla“. Kõik need paigad, nimed ja värvid maailmakaardil mu bambusehüti seinal... kahemõõtmeline unistus, vahest isegi rumal, aga ma pidin vähemalt proovima!

Kui mu teenistusaeg Vanuatul lõppes, alustasingi. Ma ei lasknud end vajuda liikumatusse ja loidusse. Mõnikord lihtsalt peab minema. Hüppama. Alustama. Ja nii ma sõitsingi rattal ümber Vanuatu peasaare. Siis läbi Uus-Kaledoonia. Siis Uus-Meremaa. Ja siis... Ma olin sõltuvuses.

Paraku on ümber kolme saare ja ümber maailma sõitmine kaks väga erinevat asja. Vajasin paremat jalgaratast, aga selleks mul raha ei jätkunud, kui tahtsin reisil ka süüa.

Enne alustamist kirjutasin Kona rattafirmale (www. konaworld.com) – pajatasin oma ideest ja küsisin, kas nad oleksid huvitatud minu toetamisest. Ma ei oodanud neilt vastust. Kes tahaks toetada hulgust jalgrattal?

Uskumatu küll, aga Kona vastas. Nad lubasid anda mulle ratta ja järelkäru varustuse jaoks. Kõik asetus oma kohale. Pidin ainult lendama Kanadasse ratta järele. Lendasingi, sain ratta ja käru ning alustasin pedaalimist. Nii lihtne see oligi.

Teekond viis mind läbi võrratu Kanada Kaljumäestiku. Seejärel sõitsin piki kontinentaallõhet läbi Idaho, Montana, Wyomingi, Utah ́, Colorado ja New Mexico. Siis jõudsin Mehhikosse, oskamata sõnagi hispaania keelt.

Tundes masendust, et ei suuda kohalikega suhelda, peatusin kolmeks kuuks Guatemalas hispaania keele koolis. Elasin pere juures, kus ei osatud sõnagi inglise keelt. Oli raske, aga keele sain suhu. Võtsin ette Salvadori, Hondurase, Nicaragua, Costa Rica ja Panama. Mu hispaania keel lonkas, kuid paranes iga miiliga.

Siis jõudis kätte Lõuna-Ameerika kord. Lõuna-Ameerikas veetsin põhilise aja võimsates Andides, laskudes vahelduse mõttes aeg-ajalt Vaikse ookeani rannale. Sõitsin läbi Colombia, Ecuadori, Peruu, Boliivia, Argentina ja Tšiili. Sõitsin nii nulli kui 5000 meetri kõrgusel merepinnast, liivarandade lähedal ja liustike vahel. Boliivias sõit- sin peaaegu 125 miili puhtal valgel soolal. Pole kahtlust – Lõuna-Ameerika on võrratu. Poolteist aastat pärast starti olin jõudnud Lõuna-Ameerika lõunatippu – seal, kus Atlandi ja Vaikne ookean kokku saavad. Tulemaal. Kus tee sai otsa, sõna otseses mõttes.

Järgmiseks mõtlesin sõita läbi Aafrika, Marokost Keeniasse. Pärast kaht kuud Marokos, pärast sõitmist keset sügavat ilu ja kõrvale põiklemist sõnakuulmatute laste visatud kivide eest, jõudis mulle kohale, et reisipiirangute tõttu pole võimalik kogu teed Keeniasse jalgrattal läbida. Lükkasin ratta hoopis praamile ja sõitsin His- paaniasse. Mööda võimsaid Püreneesid ja Alpe väntasin Prantsusmaal, Šveitsis ja Itaalias. Itaalias keerasin põhja ning sõitsin läbi Austria, Liechtensteini, Saksamaa, Taani, Rootsi ja Norra Nordkappi. Seal pöörasin tagasi lõunasse: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola. Siksakitasin läbi Tšeh- hi, Slovakkia, Ungari, Horvaatia, Bosnia-Hertsegoviina, Montenegro, Albaania, Kosovo, Makedoonia, Bulgaaria ja Kreeka Türgisse, Istanbuli. Istanbulist lendasin jõuludeks ja jaanuariks kodumaale pere juurde, Aasia talve üle elama. Praegu, kui teie seda juttu loete, olen tagasi Türgis, tagasi jalgrattal, tagasi liikumises.

***

Livignos, Itaalias, kohtasin üht Eesti peret. Kuuldes mu rattareisist, küsisid nad, kas sõidan ka läbi Tallinna, kus nemad elavad. Ütlesin neile, et pole kindel (ma pole kunagi). Nemad ütlesid, et kui tulen, võtaksid nad mind hea meelega vastu ja pakuksid öömaja, et saaksin hinge tõmmata. Ma olin neid inimesi vaevu kohanud ja nad kutsusid mind külla! Aga see osutus alles eelmänguks lahkusele ja avatusele, millega ma peagi Balti riikides kokku puutusin.

***

Kolm kuud ja 7500 kilomeetrit hiljem saabusin laevaga Helsinkist Tallinnasse. Mu habe oli pikem, mu juuksed olid jubedamad. Mu kasin varustus (ja ma ise) olid määrdunumad.

Ja seal nad olid. Lahke perekond, keda olin kohanud Itaalias. Nad viskasid mind oma sõbra majja, kuhu olid mulle öömaja korraldanud. Nad küsisid, kui kauaks ma jään. Ma ütlesin, et paariks päevaks. Nemad ütlesid, et peaksin jääma kauemaks ja lõpuks ma jäingi terveks nädalaks! Kuidas oleksin ma saanud lahkuda? Nad näitasid mulle õhinal Eesti rannikut, korraldasid suurepäraseid õhtusööke, viisid mind oma isa maamajja. See oli fantastiline peatus. Ma elasin nagu kuningas. Sain sõbrad eluks ajaks.

Kui jätkasin, polnud ma Tallinnast 40 kilomeetritki eemale jõudnud, kui vastassuunas sõitev auto tegi U- pöörde ja sõitis mu kõrvale. Roolis olev tüdruk jutustas, et tema vend elab järgmises linnas ning ma võin tema juures öömaja saada, kui ma peaksin soovima. Juba oli tal käes mobiiltelefon ja ta helistas oma vennale. Uskumatu!

Ja kuidas saaksin ma unustada Lätit? Olin tulnud värskelt küpsetatud leiva lõhna järgi ühe külapoe juurde ja püüdsin inglise keeles inglise keelt mitterääkivale müüjale selgeks teha, et soovin osta veidi leiba. Müüja pistis mulle laia naeratusega pihku suure aurava tüki rukkileiba. Kraamisin välja raha, aga ta keeldus seda vastu võtmast.

Aga see on vaid kolmandik loost. Vaevalt olin maanteele tagasi jõudnud, kui mu kõrvale veeres auto, juhi kõrvalistmel istuv oivalise väljanägemisega tüdruk lehvitas mulle laialt ja kinkis naeratuse, mis pani pea pöörlema.

See oli teine kolmandik loost.

Tund... jah tund hiljem jõudsin samale autole järele, see oli tee ääres peatunud. Autost astus välja seesama tüdruk ja viipas peatuma. Ta küsis, kas sooviksin tulla tema vanavanemate majja, süüa, käia saunas, magada, puhata. Vastus oli muidugi lihtne. Ainus probleem oli kohale- jõudmine. Ta vanaisal, kes autot juhtis, oli vaja ruttu koju sõita. Aga kodu oli 10 kilomeetri kaugusel, kõrvalteid pidi. 10 minutit autoga, vähemalt 45 minutit minu rattaga. Tüdruk püüdis seletada, kuidas kohale jõuda: punase maja juurest vasakule kruusateele, veelkord vasakule tiigi juures... jne. Eksimine oli kindel. Niisiis leppisime kokku, et ta jätab mulle pöördekohtadesse märgid. Saab olema huvitav, mõtlesin.

Aga tüdruk tegi, mis ta oli lubanud, perfektselt. Kõikjale, kus ma pidin pöörde tegema, oli jäetud mingi märk. Paberileht, okstest kokku pandud nool, teele kritseldatud sõna. See oli uskumatu. Omal jõul poleks ma seda kohta kuidagi üles leidnud.

Kui kohale jõudsin, tervitasid mind tüdruk, tema vanavanemad ja nende koerad (kes olid küll ketis, aga panid mind sellegipoolest hirmu tundma). Mu ette tõsteti taldrik värskete pirnide, viinamarjade, tomatite ja õuntega ning tee meega. Võrratu!

Hiljem, enne õhtusöögi juurde asumist, anti mulle teada, et nüüd minnakse sauna. Ühendriikides tähendab saun ruumi elektriahju ja tehiskividega, millele vett visata. Tavaliselt leiab neid ainult spordiklubides ja tervisekeskustes. Pole kuulnud, et kellelgi oleks kodus saun.

Niisiis, kui läksin koos tüdruku vanaisaga sauna, polnud mul aimugi, mis mind ees ootab. Aga see oli saun, millesarnast ma varem polnud näinud. Päris kerisekividega ja päris tulega. Higi hakkas voolama; ma ei osanud arvata, kui kaua vastu pean, aga harjusin peagi ja hakkasin asja nautima. Just siis, kui mõtlesin, et nüüd on aeg lõpetada, käskis vanaisa mul kõhuli heita. Mind nüpeldati kuuma vihaga ja peagi olin ma vähkpunane ja mu pea pöörles. Ma ei tea, kas kunagi veel saan tunda ennast sama tarmukalt.

Just see juhuslik kohtumine on jäänud mulle Lätit meenutama.

Järgmiseks tuli Leedu. Ühel õhtul, kui olin telkimiseks kohta otsimas, leidsin tee äärest mõned õunapuud, mis näisid kuuluvat mitte kellelegi. Parkisin ratta ja hakkasin puu alt õhtusöögiks õunu korjama. Siis märkasin vana naist jalgrattal, kes sõitis otse minu poole. Ehmusin, arvates, et olen kogemata tema õunapuude alla tulnud ja ta tuleb mind minema ajama.

Aga ei, ta nägu oli naerul. Viipekeelt kasutades andis ta mulle mõista, et õunad, mida ma korjan, pole head. Ta torkas käe oma kotti ja hakkas mulle sealt õunu andma. Püüdsin viisakalt keelduda, aga ta ei nõustunud sellega. Võtsin neli õuna ja tänasin.

Kuid ta polnud lõpetanud. Et mu pihud olid täis, hak- kas ta laduma õunu mu pakikärule, mu taskutesse. Kui olin õuntega üle külvatud, väntas ta rõõmsalt minema. Need olid kõige magusamad õunad, mis ma kunagi olen söönud.

***

Selliste juhtumuste pärast mulle meeldibki rattal mat- kata – mitte kunagi ei tea, mis toimuma hakkab.

Enne, kui reisile asusin, oli mu pere ja sõprade suurim mure minu julgeolek. Mulle räägiti, et Mehhiko bandiidid võivad mind rünnata. Et Guatemala kurjategijad võivad mu tappa. Et Colombia narkopa- runid võivad mu röövida. Kas need asjad oleks võinud juhtuda? Jah. Kas need asjad juhtusid? Ei. Halvad asjad võivad juhtuda igal pool. Kuid minu avastuseks oli see, et head asjad juhtuvad igal pool ja meid on ülemäära negatiivse pressikajastuse alla uputatud. Ei saa elada kogu aeg kartes, et midagi võib juhtuda. Nii võib juhtuda, et sa ei elagi.

Samuti olen ma õppinud, et inimlikkus on universaalne. Inimesed käivad posti vaatamas nii New Yorgis kui Riias. Vanemad kaisutavad igal pool oma lapsi. Lapsed mängivad kõikjal palli. Mu usk inimlikkusse on hakanud tugevnema. Rattasadulast kogetuna on maailm ilmeilus paik.

***

Lisaks toredatele inimestele, keda Baltimaades kohtasin, nautisin ka sealseid maastikke. Tore oli vahelduseks sõita suhteliselt kergetes oludes ja jälgida ümbritsevat elu. Mulle meeldisid lihtsad asjad: inimesed kartulipõldudel saaki koristamas, sügisvärvides lõkendavad lehed, pargipingil raamatut lugeda ja möödujatele naeratada. Sättida end sisse mõnes mahajäetud küünis, vaadata, kuidas päikesekiired segunevad vihmaga ja veeta kuiv öö.

***

Istanbulist sõidan ma itta Gruusiasse ja Aserbaidžaani, ületan Kaspia mere Kasahstani. Sealt saan loodetavasti sõita Hiinasse ja Hiinast edasi Kagu-Aasiasse, Indoneesiasse, Austraaliasse ja tagasi Vanuatule – sinna, kus reis algas, ja kus ta võib lõppeda, kui ma just ei otsusta maakerale teist tiiru peale teha.

Sellel reisil olen ma kulutanud keskeltläbi 6 dollarit päevas, arvestades kõiki kulusid. Kulude vähendamiseks ööbin põhiliselt telgis, kui varjulise koha leian. Mu toit on lihtne, joon ainult vett. Ostan riideid ainult siis, kui need, mida kannan, on tükkideks lagunemas. Kui sajab vihma, saan märjaks (ja tasuta dušši). Kui sajab lund, siis külmetan. Kui olen väsinud, teen uinaku. Mul ei ole kaasas mobiiltelefoni. Mul on tohutult aega mõtlemiseks, tõesti mõtlemiseks. See on ideaalne.

Kõige sagedamini küsitakse, miks ma selle reisi ette võtsin. Vastus on, et ma ei tea, ja ma arvan, et millegi tegemiseks ei olegi oluline teada, miks. Mõnikord võib lihtsalt teha. Vaadata, kuhu see sind viib.

Elus ei ole edu ega ebaõnnestumisi. On ainult hirm proovida midagi uut või erinevat. Inimesed jäävad sageli nii kõvasti rutiini ja rituaalide küüsi kinni, et iga nende uus päev on eelmise täpne kordus ja tulevaste perfektne prognoos. Elust saab miski, millest peab läbi marssima, mitte elu, mida elada ja mille rullumist elevusega oodata. Ärge laske sel juhtuda!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga