Hääletades Siberi šamaanide juurde

Möödunud suvel kirjutas Go Reisiajakiri kultuurielamustest ja reisiseiklustest pakatavat blogi avantyristid.blogspot.com pidavate Terje Toomistu ja Beriti Renseri uljastest reisidest. Vahepealse 15 kuuga on nende reisigeograafia tublisti laienenud, muuhulgas sõiduga sügavale Põhja-Venemaale.

Möödunud suvel kirjutas Go Reisiajakiri kultuurielamustest ja reisiseiklustest pakatavat blogi avantyristid.blogspot.com pidavate Terje Toomistu ja Beriti Renseri uljastest reisidest. Vahepealse 15 kuuga on nende reisigeograafia tublisti laienenud, muuhulgas sõiduga sügavale Põhja-Venemaale.

„Rongis, mis viis meid teisele poole Uuraleid, tuli kohalike jahimeestega jutuks, et tahame šamaanirahvastega tutvuda. Kõigepealt nad muidugi muigasid pikalt, siis aga soovitasid vaadata kohalikku vabaõhuetnograafiamuuseumisse, mis asus paarkümmend kilomeetrit Salehardist väljas.

Hääletasime. Peale korjas meid lõbus koolidirektor, kes küll muuseumisse sõita ei plaaninud, kuid viskas meid sellegipoolest ära. Kohapeal selgus, et muuseum oli tänaseks juba kinni. Aga koolidirektorit see ei heidutanud. Ta korraldas meile järgmiseks päevaks kooli autojuhi küüti pakkuma ning viis meid hoopis oma hiiglasliku kabinetiga tutvuma. Ikkagi külalised kaugelt.

Sedasi me tundras siiberdasime, sest ühistranspordist võib seal kandis vaid unistada,“ kommenteerib Terje juuresolevat fotot.

VORKUTA -MAAILMA KõIGE KOLEDAM LINN

“Tere! Öelge palun, kuhu poole jääb kesklinn?” Turvamees muigab. “Võtke üks suvaline buss. Sõitke sellega ...no pakkuge, kuhu. Nagu igas vene linnas, pole ka meie kesklinn ei kusagil mujal kui Lenini tänaval.”

Jõudsime Lenini tänavale. Mitte miski ei olnud siin vanem kui 66 aastat. Mitte midagi peale magalate, magalate, magalate, mille haiglasiniste paneelide värvikiht vaikselt maha koorus. Tänavad olid tühjad, seal tondilosside vahel siiberdas vaid paar inimest. Maad kattis sulava lume märg kiht. Ja hoolimata sellest, et paneelmajad olid vahel värviliseks võõbatud, oli terve linn üleni vaid hall.

Mingil imelikul kombel olid aga inimesed sõbralikud. Ühtesid selliseid kohtasime muuseumis, mis oli küll juba lõunavaheajaks kinni pandud, kuid mille võis välismaalaste soovil jälle lukust lahti keerata. Ei tasu mainidagi, et Gulagi vangilaagreid tutvustav saal oli kõige köitvam. Ja isegi mitte niivõrd info tõttu, mida ruum jagas, vaid info tõttu, mida tädikesed ruumis jagamata jätsid.

Ruumis domineerisid Vorkuta ehitamise lugu ja suur teatrilava, millel vangide topised etendusi mängisid. Kõikidele vastustele, mis aga küüditamist ennast puudutasid, pomises tädike, et „seda me keegi ei tea“ või et „täpseid arve peaks raamatust vaatama“.

Tänaval teed paludes tutvusime noore poisiga, kes meile veel hiljem järele jooksis ja öömaja pakkus. Elasime ühes neist paneelmajadest, mida enne olime õudusega vaadanud. Kuid seest paistis see kui üks täiesti tavaline ülesvuntsitud Lasnamäe korter. Dima lükkas potitäie suppi meile nina alla ning kui me söönud olime, võttis mu määrdunud lusika ning jätkas sellega ise söömist.

Dima perekond ootas linnast ärakolimist. Pidavat muudkui olema halb ilm. Lõpuks palusime oma kallist sõpra näidata meile ka vangilaagrit, kuhu me omapead minna ei tihanud. See seisis teisel pool jõge. Mustad korstnad tossasid. Kõdunenud plaatidega sild viis majadeni, mis erinesid Vorkuta linna omadest vaid selle poolest, et neil puudusid aknad ja uksed. Kõik muu oli sama hirmus. Hall, külm ja äralõigatud – vaid mööda rongiteed sai siit tundralinnast minema.

Me ei olnud üksi. Veel paar kampa noori hängis seal. Kõrgetel kontsadel tibid nõjatusid majaseina vastu ja jõid džinni. See pidavat olema rahulik koht, kus jalutamas käia. Mingit rahu ma seal näha ei osanud, vaid ängistust. Jätsime juba järgmisel päeval hüvasti Dimaga, kes meile teele ka kaks paari kindaid kaasa andis. Uskumatu, et nii koledas kohas võivad olla nii head inimesed.

AVANTÜRISTIDE SEITSE MAAILMA

Novembris jõuab müügile Terje Toomistu ja Beriti Renseri reisiromaan „Seitse maailma“. Romaan baseerub nende Peruu ja Boliivia reisi kogemustel. „Raamatu pealkiri on “See on maise ja kosmilise piire kompav avastusretk läbi eripalgelise Lõuna-Ameerika. Näiteks satuvad peategelased rändama koos indiaanlastest hipidega, siis aga kohtavad kõrbes elavat spirituaalset guru. Seejärel võtavad ette pöörase paaditripi Peruu hullumeelse filmirežissööriga ning maanduvad ayahuasca šamaanide juures sügaval džunglis. Raamatu pealkiri on “Seitse maailma”, kuid erinevaid värvikaid maailmu leiab sealt kindlasti rohkem kui seitse,“ tutvustab Terje raamatu sisu.

PADUšKAGA SALEHARDI

Salehard oli see linn, kuhu, nagu kõik arvasid, me mitte kunagi ei jõua. Öeldi alati, et oleks pidanud ... ja siis sellele järgnes kas suvel, talvel, nädal tagasi, kolm nädalat hiljem jne tulema. Me muidugi ei saanud aru, miks. Võtsime Labõtnangist paduška-nimelise masina, mis meid üle Obi jõe viis, ja – voila! – olimegi kohal.

Berit Renser

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga