Raivo Reisenbuk jutustab grusiinlaste religioossusest, mille juured ulatuvad kaugele ajalukku.
Oma Gruusia reisi jooksul tunneme korduvalt kauge ajaloo hõngu. Sellele aitavad kaasa erinevad legendid (või pooltõde-poolvale, nagu ütles meid kostitanud Gruusia armeenlane Goša, kui ta suurepärase Armeenia konjaki kõrvale tahtis järjekordset toosti/legendi jutustada, aga ei suutnud meenutada, kuidas sõna legend mõnes muus keeles peale armeenia oma kõlab).
Põhiliselt kuninganna Tamara valitsusajal (1184–1213) ehitatud Vardzia ja VI sajandil Assüüria munga Püha Davidi algatatud David Garedža kompleksi koobaslinnad ning lood nende juurde annavad aimu, mismoodi sajandite jook- sul tuli siin inimestel hakkama saada ja end võõramaalaste eest kaitsta.
Religioon on saatnud Gruusia elanikke sajandeid. Ristiusu maaletoojaks peetakse Gruusias Püha Ninot. Legend räägib, et IV sajandi alguses olevat noor naine, Kapadookiast ning vaimulikust perekonnast pärit Nino üle Armeenia mägede tulles kohanud Gruusias esimesi karjuseid Paravani järve ääres. Nendele pidas ta oma esimese jutluse. Ristiks kasutas ta kahte viinamarjavääti, mille sidus oma juuksepalmikuga kokku. Nii tekkis Nino rist, millest hiljem sai kogu Gruusia usu sümbol – otstest veidi allapoole langeva põikpuuga rist. Selles kohas Paravani järve ääres, rohkem kui 2070 m kõrgusel, saame kuulata vaikust. Pilti ilmestavad suur järv ja selle kaldal üksik väike kirik, umbes viiemeetrine Nino rist, mitme kilomeetri kaugusel paar küla, ümberringi kaugel taamal mäed. Ja enne mägesid avarus. Aeg justkui seisaks.
Tänapäeva Gruusias on religioon endiselt väga tähtsal kohal. Kirikus käivad, seisavad kõrvuti ja palvetavad väga erinevad inimesed, olenemata vanusest, ühiskondlikust positsioonist, maise vara suurusest ja soost. Nõuded on vaid riietusele – meestel ei sobi kirikusse minna lühikestes pükstes, naistel tuleb kanda seelikut või kleiti ning pea peab olema kaetud. Kirikus käimine ei tundu olevat enese näitamise vajadus. Seal on taga traditsioonid, hingeline püüd jumaliku valguse ja hingejõu poole. Kusagilt ei paista välja fanatismi, kõik on privaatne, keegi ei esine pealetükkivalt.
Gruusia võiks olla üheks näiteks, kuidas aastasadu on saanud koos elada erinevast rahvusest ja erineva usutunnistusega inimesed. On ju osa grusiinlasi (põhiliselt Adžaarias) moslemid. Viimaste aastakümnete veriste konfliktide juured viivad ikka ja jälle hoopis kurjuse impeeriumi juurde.
Vaatamata inimeste kohati ülekeevale temperamendile ei ole Gruusias kusagil tajuda agressiivsust. Sügav religioossus on sellega ilmselt tihedalt seotud. Aga miks mitte ka toostideütlemise tradit- sioon. Sunnib see ju pidevalt hoidma mõtteid erksana, ütlemaks, keda ja kuidas austada. Kui selline traditsioon ümbritseb inimesi maast madalast, liht- salt peab neile midagi ka külge jääma.