Indias elav koolitaja ja ajakirjanik Katrin Aedma kirjutab elust koroonapiirangutega Goas. Tuntud kuurort on täielikult muutunud ning kohalikud on uue olukorraga kohanemiseks pidanud tegema 180-kraadise pöörde.
Praegu, kui seda artiklit kirjutan, räägib kogu maailm õudusest, mis toimub Indias – inimesed surevad koroona tõttu, haiglates ei ole kohti, laibad on kuhjas, oodates põletamist või matmist, pealinna Delhi linnaparke raiutakse maha, et saaks küttematerjali surnute põletamiseks jne, jne.
Mina olen Lõuna-Indias, Goas… Jah, ma kuulen igasuguseid asju ja arvan, et hetkel Indias toimuv suur haigusepuhang on paljuski kogu aasta piirangutes elamise pingete ja langenud immuunsuse tulemus.Küsisin arstist naabrimehelt hinnangut olukorrale. Ta arvas, et alati iga viirus muteerub ja praegu on meil siis Brasiilia ja Inglismaa koosmutatsioon ning juba olevat leitud neli kolmest tüvest koosnevat koroonaviirust. Neli! Pange tähele, et Indias elab üle 1,4 miljardi inimese. Uudist meedias saab toota kõigest... Seega ma parem ei loeks neid sensatsioonilisi uudiseid üldse.
Kuigi Indiat võrreldakse praegu meedias põrguga, on Goa kui paradiis. Hetkeseis Goas on selline, et üks kümnest maailma kõige populaarsemast kuurordist – Goa – on pidanud oma eluolu siin viimase koroona-aastaga väga palju muutma. Ellu jäävad ju alati need, kes kõige paremini ja kiiremini kohanevad. Välisturiste ei ole, ringi liikuvad valged on üldjuhul kas need, kes siin elavad, või need, kes siit viimaste lendudega otsustasid mitte lahkuda. Nad elavad piiratud eelarve piires lihtsat elu – pered rahulikult toimetades ning vabad ja vallalised teenides elatist enamasti modellidena ja siseturiste lõbustades. Mõned töötavad ka interneti kaudu. Nad on siin ilma viisata seni, kuni India riik neil laseb olla.
Inimesed on üldjuhul rahul ja õnnelikud. Mis meil häda? Meil on meri, rand, päike, söök ja jook… Ja internet on ka…
Kas välisturistid tulevad?
Paljud firmad on töö täielikult lõpetanud, paljud muutnud tegevust ja kaubavalikut. Näiteks on suletud kõik valuutavahetused, enamik Kashmiri kaupmeeste käsitööpoodidest, kus muidu salle, imelist käsitööd ja kauneid vaipu müüdi, juveelipoed… Tiibeti turulgi, kus muidu on pronks ja hõbeehted ja käsitöö, oli sel hooajal enamik Hiina tilu-lilu hinnaga üks-kaks eurot, sest Goasse lõbusat nädalavahetust veetma tulev India siseturist ju muud ei osta. Riiete valik on selline, mis Eesti inimesele arvatavasti ei meeldi, avatud on mitmed uued kiirsöögikohad. Äritegevus on keskendunud India turisti igapäevavajaduste rahuldamisele.
Hooaja alguses, mis tavaliselt algab Goas oktoobris ja kestab kuni aprilli lõpuni, olid inimesed veel optimistlikud ja eks ka Goa valitsus andis selleks lootust. Ikka ja jälle pöörduti India valitsuse poole, et saaks otselennud vastu võtta vähemalt Venemaalt ja Inglismaalt… aga võta näpust.
„Katrina, mis sina arvad, kas välisturistid tulevad? Ma kuulsin, et mingid lennukid hakkasid liikuma Venemaa ja Goa vahet.“ „Ei, mina küll ei ole kuulnud. Viisasid ju ei anta. Ma ei tea, mida arvata, ma ei usu, et lennukid lendama hakkavad ja välisturist tuleb, kuid loodame parimat…“ Ikka ja jälle küsiti minult sedasama küsimust. Siin olen ma kohalike jaoks Katrina, mitte Katrin. No las olla… Kahjuks ei olnud mul midagi head neile vastata, sest olukord oli ja on nii muutlik, et ei või ette teada, mis piirangud on järgmisel päeval.
Praegugi, kui seda artiklit kirjutan, on meil Goas osaline liikumiskeeld. India valitsusele anti soovitus teha kahenädalane range liikumiskeeld kogu riigis, et vähendada üle ootuste suurt nakatumist koroonasse. Veel soovitas üks minister lõpetada 5G interneti testimine ja sulgeda uue 5G torni katsetused kuuks ajaks. Mis siis ikkagi tehakse, seda me ei tea. Meedia on täis manipulatsioone ja libauudiseid, on sensatsiooninäljas, tõde ei huvita kedagi.
Enamik Kashmiri kaupmehi Goasse 2020/2021 hooajaks ei tulnudki, nii ka paljud teised ärimehed ja töölised, kes aastakümneid harjunud hooajal Goas töötama. Praeguseks on ka paljud neist, kes ikkagi Goasse tulid, lootes, et välisturistki siia saab, lahkunud oma koduküladesse ja -linnadesse.
Mida teevad Goa kohalikud?
Paljud goalased elavad oma tavapärast elu – hommikul tõusevad, teevad süüa, söövad, koristavad, magavad, vahepeal käivad ka kirikus ja templis. Lapsed on enamiku ajast koduõppel ja arvutite taga. Korra said kooli, siis kehtestati uuesti liikumiskeeld. Kalamehed, kes koroona alguses ei tohtinud mitmel korral merele minna, elavad oma tavapärast elu – püüavad ja müüvad kala.
Ühel päeval leidsin rannast surnud delfiini. Teisel päeval, pärast päikeseloojangut, suure surnud kala, plast ümber suu… Küll oli kole ja kurb vaatepilt. Kui koju jõudsin, siis olid mu jalad paksult tavotised. Nii palju siis ilusast rannast… Ma ei saa aru, miks inimtegevuse tagajärjel peab loodus reostuma ja kannatama. Jalad sain puhtaks küürida, kuid surnud kala üles ei ärata.
Tegin väikese arvestuse, et kui palju tavotti kalamehed iga paadiga siin rannas vette lasevad, iga paadi puhul võitatakse liipreid neli korda päevas. Nii et 100 paati (umbes nii palju peaks neid siin rannajoonel Morjimist kuni Ashwemini vast olema) reostab iga päev merd 400 liitri õliga. Kas tõesti? Isegi kui nad kasutavad vaid 0,5 liitrit, on see 200 liitrit päevas, 1400 liitrit nädalas, 6000 liitrit õli iga kuu läheb merre ainult kalapaatide mere lükkamisega ja sealt väljatirimisega… Tehnika sajand.
Kirjutasin hariva ja äratava postituse FB-s ja jagasin Goa sotsiaalmeediagruppides, kutsudes üles koristama oma kodu ümbrust ja kasutama prügikaste. Mis paremat ma siin teha saan – valge turist võõral maal…
Rand, palmid ja meri
Pole ime, et inimestele meeldib siia ikka ja jälle tulla, eriti neile, kellel oma kodumaal külm, pime ja vihmane. Siin piisab juba sellest, kui rannakohvikus end lamamistoolile pikali viskad ja värske mahla tellid, vaatled merd, naudid sooja õhku ja valgust, et olla lihtsalt õnnelik.
Aga mida teevad näiteks taksojuhid? Hooaja alguses olid nad päevade, nädalate ja kuude kaupa oma tavapärases taksopeatuses ja rääkisid sõpradega, st teiste taksojuhtidega juttu, mõned mängisid kaarte. Kõik ootasid kliente. Igal hommikul tuldi tööle, lõunal käidi kodus söömas ja pärast lõunat tuldi tagasi, õhtu möödus juba paljudel pudeliga… Keda ei tulnud, olid kliendid. Alles kevadel, vast märtsis olid taksojuhid kadunud – nüüd oli selge, et teenida tuleb mingil uuel moel.
India kohalik turist tuli enamasti Goasse oma autoga või rentis siin rolleri või auto. Taksosid kasutasid vähesed ja sedagi pika hambaga, sest taksoteenuse hind on Goas kordi kallim kui mujal Indias. Vaid paar nädalat tagasi oli taksojuhtide streik valitsuse plaanitava otsuse vastu, et lõpuks peavad ka Goa taksojuhid taksodes ja tuk-tuk’ides taksomeetreid kasutama hakkama. Eks näis, kes seekord peale jääb – kas taksojuhid, kes vabandavad kõrget hinda sellega, et neil on tööd vaid hooajal, mis kestab maksimaalselt kuus kuud.
Kas nii jääbki? Ma ei usu, kuid võtab aega, kuni Goa oma iga-aastase kuurordi mõõdu taas taastab. Enne peaks tulema välisturist, küll siis ettevõtjad reageerivad. Eks loodeti ju lausa 2021. aasta veebruari lõpuni, et välisturist tuleb.
Goa tasub reisikalendrisse kirja panna
Goa oli 50 aastat Portugali asumaa ja siin on päris palju Portugali mõjutusi nii arhitektuuris, toitumises kui ka inimeste välimuses ja nimedes. Vanemad goalased oskavad veel portugali keeltki. Goad peetakse India mõistes turistile pehmeks maandumiseks, sest siin ei ole palju keelde ja käske – alkohol on poodides vabalt saadaval ja odav, mitte nii nagu mujal Indias, kus osa osariike on päris kuivad ja alkoholi tarbimine on karistatav, või siis teised, kus alkohol on lihtsalt nii kallis, et seda ei suudeta osta. Siin käivad inimesed riides tunduvalt vabamalt ja mitte nii suurte piirangutega, kui mujal Indias. Paljud India siseturistid naudivad võimalust osta endale ujumistrikoo ja minna sellega randa ja vette, mitte teha seda riietes.
Goa on kuulus suurte vabaõhupidude poolest, mis kohalikke elanikke õnnelikuks ei tee, sest nendega kaasneb palju lärmi. Loomulikult on kohalikud peod seotud ka narkootikumide, alkoholi ja prostitutsiooniga. Õitseb kasiinoäri ja osa unistavad sellest, et Goa võiks tulevikus olla India Las Vegas…
Olen aastaid tutvustanud Goa külastajale imelisi randu ja suuri põnevaid turgusid, kus koos kaupmehed imelise kaubaga üle India, restoranid, hea söök, muusika, esinejad. Sel aastal prooviti korraldada väikeseid turge, kuid ostjaid ei olnud. Pakkumine ületas tugevalt nõudmise, kuigi müüjad olid põnevad ja pakuti nii tervisetooteid ja toitu kui ka kunsti, riideid, käsitööd… palju-palju põnevat, lausa viis kuud prooviti, kuid siis jäi kõik vaikseks, sest kaua ikka oma lõbuks laadal müümas käid ja kohamaksu maksad, kui tagasi see ei tule ja teenida ei saa, sest ostjaid ei ole.
Goas on vürtsifarmid ja India pähkli vabrikud, templid ja kirikud, mida külastada, ja eelmisel aastal avastasin enda jaoks loodusmatkad koos linnu- ja liblikavaatlusega. Võimalik on tellida ka madude ja konnade vaatlusreise. Koos kohalike proffidega käisime metsas, vaatlesime linde, nägime isegi India suurt hiidoravat ja rohelist madu. Väga hariv ja põnev retk, mida saab teha ka rannapiirkonnast kaugemal koos ööbimise ja öise loodusmatkaga. Goas on 476 linnuliiki, 254 liiki liblikaid, üle 25 liigi madusid jne. Imeliselt liigirohke fauna ja floora!
Varsti kohtume ehk Goas, naudime superkliimat, merd ja randa ning avastame siinset kultuuri, naudime maitsvaid toite. Kui aga Goasse füüsiliselt tulla ei saa, siis tule virtuaalselt, sest nii nagu öeldakse – kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis mägi tuleb Muhamedi juurde – ka mina toon Goa interneti kaudu koju kätte ning pakun sulle võimalust saada osa India kultuurist ja toidumaailmast!
Tekst ja foto: Katrin Aedma