Soovitage palun suviseks kulgemiseks kolm matkarada Eestis või lähinaabrite juures.
Tiina Rekand, harrastusrattur
Põnev koht matkamiseks Lõuna-Eestis on Piusa ürgoru matkarada. 15-kilomeetrisel rajal on imekaunid liivakivipaljandid ja Eesti kõrgeim liivakivipaljand Härma Mäemine müür ehk Keldri müür. Omajagu kulgeb rada ka üles-alla, seega tõusumeetreid koguneb. Lisaks on rajal mitu vana veskikohta. Rada saab läbida nii jalgsi kui ka rattaga. Kuigi soovituslikult algab rada Vastseliina piiskopilinnuse varemete juurest, siis on see kaunis läbida ka teistpidi.
Lühike, 4,5 kilomeetri pikkune rada on Alatskivi lossi juures, kus saab lisaks lossile näha lossiparki, hirveaeda, truuduse tamme, lambasilda, Kalevipoja sängi, Veskijärve ja Lossijärve. Ilusa looduse ja nõudliku maastikuga on ka Karula rahvuspargi rajad ja Ähijärve ümbrus.
***
Tõnu Jürgenson, elukutseline matkaja
Mina soovitan suvel matkata mereäärsetel radadel või hoopis Eesti saartele minna, näiteks Hiiumaale, Saaremaale või Vormsile, sest suvi ja meri sobivad kokku. Ka Põhjaranniku matkarajad on väga ilusad. Mereäärsetel radadel on oma eelised, nimelt ei kiusa mere ääres sääsed.
Kui vaadata naaberriikide suunas, siis Repovesi rahvuspark Soomes on üks kindlatest soovitustest, seal on täiesti ebaeestilik kaljune maastik, väga palju erinevaid järvi, kus saab kanuutada, ja matkaradu, mis kulgevad üles-alla ja pakuvad tohutult ilusaid vaateid. See on veidi enam pingutust nõudev matkarada ning vabalt võib juhtuda, et õhtuks oled kulgenud ainult 10 kilomeetrit. See ei ole ka Helsingist väga kaugel, umbes 195 km, nagu Tallinna-Tartu vahemaa.
Kolmanda soovitusena pakuksin välja Gauja rahvuspargi ja ürgoru Lätis. Seal on jõgi suure algustähega, sellist Eestis pole, väga võimas loodus koos 800 meetri pikkuse liivakivipaljandiga (võrdluseks: Eestis on liivakivipaljandit 110 meetrit, valget liivakivi on Eestis ainult Peetri jõe ürgorus).
***
Rene Satsi, kirjanik ja seikleja, GO Reisiajakirja kaasautor
Kuigi Soomaa on üks suur ala, ütleksin ikkagi esimese asjana: „Minge Soomaale!“ Varu paar päeva, löö lahti RMK koduleht, aja raba raba järel järge. Kõik rabad on ilusad. Mine telgiga! Miks mitte? Telkimiskohad leiad samuti RMK lehelt.
Ja leia raba (Hüpassaare näiteks), kus rabajärves saab ujumas käia; oota õhtuhämarust, kui uudishimulikud silmad metsaäärelt kuuluvad vaid rebasele, ja karga aadamaülikonnas järve. Pole vist sulnimat tunnet Eesti looduse keskel.
Marss kindlasti Hiiumaale! Hiiumaa on täpselt paraja suurusega. Varu aega. Hiiumaa matkarada algab juba sadamast ja kulgeb ümber saare hästi tehtud plaani järgi. Ööbi telgis või broneeri pakutav majutus – need on kõik head. TEE VÕIMALIKULT VÄHE! Lihtsalt naudi ja siis käi looduses. Korda.
Paljudel läheb Eestiga seoses meelest ära Paldiski. Sõida hommikul vara rongiga kohale (see tekitab meeleolu!) ning kõmbi läbi kogu Pakri poolsaare matkarada (umbes 6 tundi). Pankrannik on võrratu, tee peale jääb mitu vaatamisväärsust ning ära unusta majaka otsa ronida ja piknikukorvikest kaasa võtta.
***
Hando Sinisalu, turundaja ja ettevõtja
Mina soovitaksin matkata mööda rannikut. Ilusa ja pika, mitmekümnekilomeetrise matka saab teha näiteks Eesti loodeosas Noarootsis. Alustage Riguldist ja liikuge mööda kaunist liivaranda põhja poole. Umbes 7 kilomeetri pärast jõuate Dirhamisse, kus asub Eesti parim väikepood. Dirhami kalakohvikus saab ka lõunat süüa. Edasi liikuge ida suunas, paari kilomeetri pärast jõuate Eesti loodetippu, Põõsaspea neemele. Sealt edasi ida suunas on vahelduv rannik, nii paekallast kui ka liivaranda. Umbes 10 kilomeetrit mööda Eesti kauneimat liivaranda liikudes jõuate Nõvale. Nõvalt on võimalik näiteks bussiga (vaadake graafikut, väga hõre liiklus) või hääletades sõita tagasi Riguldisse.
Kui soovite teha mitmepäevase matka, siis tasub Nõvalt mööda metsi ja rabasid tagasi Riguldisse liikuda, see on sõltuvalt tee valikust 15–20 kilomeetrit. Loode-Eesti rannikumatka lisaboonus on see, et kui meri ära tüütab, võib liikuda ka mööda imekaunist luitemetsa, kus laiuvad imelised samblikuvaibad.
***
Epp Petrone, kirjastaja
Piusa liivaväljad. Piusa liivad on... täiesti omaette dimensioon Eesti matkamaastikul. Avatud liiv tekitab kummalist vabanemise emotsiooni. Olen näinud, kuidas suured soliidsed inimesed viskavad saapad kus seda ja teist, hakkavad „liivakastimängude“ fenomeni kogema ja ringi hullama. Lastest rääkimata.
Piusa on mõnus koht ka puhul, kui seltskond jaguneda soovib: kellele liivamängud, kellele matkarada, kellele kukeseened ja puravikud.
Vastseliina mõisapark. Sealsamas, piiskopilinnuse juures, on katoliiklaste üks pühapaiku, kus tunnistajate silme all olla kord ingel maa peale laskunud ja kuhu sajandeid on palverännakuid tehtud. Sealt pargist algab Piusa jõe ürgorgu matkarada, kokku 15 kilomeetrit. Kui pole võimalik pikka rada kõndida, siis soovitan lühemat jalutuskäiku vägevate puudega mõisapargis üle maalilise (ja setodele püha) Piusa jõe.
Sänna taevarada. Esiteks tasuks üles leida Sänna kultuurimõis oma unikaalse historistliku puitarhitektuuri ja hipilik-budistliku Leiutajate külakooli sisuga. Edasi ei jää teile kindlasti märkamata hiigelpuudega ümbritsetud Pärlijõgi mõisa ümber, kus puud on end siin-seal pikali üle jõe visanud ja looduslikke seiklusradu tekitanud. Järgmiseks tuleb leida silt: kust algab Taevarada? Seal on teil oma sammudega võimalik kogeda, kui kaugel asub Maa Päikesest ja mis on meie vahel ja mis on meist edasi... nii tekib uutmoodi kogemus Päikesesüsteemi planeetidevahelistest distantsidest.
***
Ilona Martson, kirjanik
Häid matkaradu on Eestis palju. Paraku kehtib nende puhul rusikareegel – mida kaugemal pealinnast, seda vähem inimesi. Tallinna-lähedased matkarajad meenutavad seevastu nädalavahetuseti laulupeo rongkäiku. Mitte et mul miskit oleks laulupeo rongkäikude vastu, aga ... looduses tahaks nautida omaette olemist.
Selles mõttes on hea näide Viru raba. Ei saa üldse aru, miks keegi seal üldse käima peaks. Inimene inimeses kinni, koerad kaasas ja puha. Üks seltskond tuleb, teine läheb. Parkla on autosid täis nagu ostukeskuse esine. Vabandage väga, aga see on hale.
Mõned ütlevad, et Viru rabasse tuleb minna hommikul kell neli, siis olevat tühi. Mina selles nii kindel ei oleks – möödunud suvel rabas telkides äratas mind hommikul kell pool viis kellegi loodusesõbra droon. Põrises, sunnik, nagu hiigelsuur herilane. Okei, raba ei olnud Viru, aga ikkagi.
Võetagu teadmiseks, et arukas inimene kell neli hommikul enamasti magab. Droone lennutavad sellisel kellajal ainult maniakid.
Inimesed, ärge minge sinna, kuhu kõik lähevad! Kasutage aju! Imekauni Eesti looduse nautimiseks on ka palju muid võimalusi.
Foto: Tiina Rekand