Läinud augusti keskel veetsin oma juubeli Keenias, Masai Mara looduspargis kaitsealal. Eestimaiste sõprade ja Aafrika elukate seltsis. Ikka leidmaks selle päeva pisut ülevamas olustikus veelkordselt kinnitust, et keegi meist – nii inimeselt kui liigilt – ei ole siinses maailmas üksi. Päikesetõusu valgusemängust ärkavas savannis pokaali šampanjaga piisanuks elukestvaks mälestuseks igati. Tõeliselt hea päev aga oskab just üllatada ...
Rõhutan piinlikkusetundeta, et hommikuhämaras looduspargis šampuseklaase kõlistada muidugi ei tohi. Inimloomad peavad seal püsima autodes, liigeldakse rangelt vaid päevavalges. Meie sohvrid olid aga varjamatult andunud napsitajad esmakohtumisest saati, soostudes ettearvatult pooletunnise topeltpeatuse erandiga kohe seejärel, kui said selgesõnalise kutse liituda meiega tavapärasest edevamat jooki mekkima. Asante sana ehk suured tänud. Siiralt ja suahiili keeles.
Reeglid meeliülendavalt rikutud, jõudsime vaid napi veerandtunni autoga savannis hiilida, kui avaneski iga safariseikleja unelmate vaatepilt: vaid mõnekümne meetri kaugusel narrisid kuus gepardivolaskit üksteist ennastunustavas mängurõõmus. Et meie sohvritest giidid olid hiljutisest peatusest ilmselt ka pisut kuraasikamad, siis keerasid nad autod – eestlaste seltskond jagunes kahe auto vahel – taaskord kaitseala reegleid rikkudes sõiduteelt välja ja vaikselt veeredes otse gepardite mängumaale. Üks auto ühele, teine teisele poole põõsastikku. Gepardite repertuaari säilitamise motiividel lülitati mootorid ka otsemaid välja. Nii olime sellel hommikul rikkunud praktiliselt kõiki looduspargis rangelt kehtivaid reegleid. Kui küttimine välja arvata.
JAHISAAGIKS GEPARDITELE
Raske öelda, et kui kaua lubasid gepardid oma vallatusi „esireast“ imetleda – nähtu oli tõesti elüüsiline ning hüpnotiseerivalt kütkestav –, kui loomadel sai ühepoolsest takseerimisest ilmselt villand. Ja üks elukas asuski meie masina ümber luusides aina kahaneva raadiusega ringe tegema. Et auto katus oli avatud kõrgeks päikesevarjuks, siis tungis reisiseltskonda päikesekiirte asemel pisuke, kuid sisult kasvav ohutunne. Kohe selline, et autori seni tähelepanuväärselt stoiline kaasa tõusis autos resoluutselt püsti – hindamaks katuseäärelt riske gepardirünnakuks. Ja ülitäpselt just sellel hetkel, kui ta end täiega sirgu ajas ning pea katuseavausest välja pistis, gepard hüppaski. Et nende ninad plaksuga põrkusid, see oleks ilmne „mõnesentimeetriline“ liialdus. Aga gepardi vurrud olla pisut kõditanud juba küll ...
Lähikokkupõrge oli mõistagi ootamatu kahepoolselt, gepard aga kogus end selgelt kiiremini. Püüdes meeleheitlikult esikäppadega avatud katuse servale kinnituda ning ennast tagajalgadega auto küljelt üles ehk autosse tõugata. Et looma käpad-küüned siiski auto metallkerega õiget pidamist ei saanud, siis gepardi lõputuna tundunud rahmeldamine päädis hirmsa kolina ja prantsatusega rohukamarale. Juhtunust virgus lõpuks ka meie sohver, kes lülitas mootori koheselt tööle ja andis armutult kõrgemaid tuure. Töötava mootori heli nimelt ei meeldi geparditele üldse. Ei meeldinud ka meie ründajale, kes ennistanud rünnakueelse väärikalt graatsilise liikumiskoreograafia, suundus üleolevalt autost eemale.
Et meie kuueliikmeline autoseltskond jagunes proportsioonivõrdselt laste, naiste ja meeste vahel, siis emotsionaalne reaktsioon juhtunule oli pehmelt öeldes rikas nii vokaalselt kui variatsioonidelt. Allakirjutanu ehmatus maskeerub aga üha enam kahetsuseks, et kuidagi polnud võimalik olla rünnatav ja toimunut „leeripildina“ kaamerasse jäädvustada.
Küll aga surisesid ja plõksusid eestlaste kaamerad teisel pool põõsaid. Meiega toimuvat nad arusaadavalt näha ei saanud, kuid show mõistes tuli neile areenile kolmas auto, mis hilinemisega tuiskas samuti gepardite mängumaale. Ilmselt olid põõsatagused gepardid ka pisut nutikamad, põrkudes autokapotilt perfektselt selle lahtise jeepi riidest varikatusele – erinevalt eestlaste masinate metallpindadest oli loomadel seal hea rahmeldada.
Kohe nii, et üks gepard proovis auto kaht surmahirmus reisijat käpaga, kas siis allapoolse obadusega tervitada või hoopiski autost välja koukida. Yongi-perenimeline emast-tütrest reisiseltskond varjus gepardi ääretuks pettumuseks jeepi tagaossa kägarasse ning koheselt käivitatud mootori heli peletas loomad sealgi autost eemale.
Võimalikud ohvrid sellest kolmandast autost olnuks erinevalt eestlastest kultuurilooline kaotus, sest kunagi Hongkongist Keeniasse asunud perekond Yongile kuuluvat Nairobi esimese hiina restorani avamise igavikuline au ja kuulsus.
Teise põõsapoole eestlaste sõnul ei päästnud hiina perekonda mitte niivõrd käivitatud mootori helid, kui eestlaste – põlise laulurahva – vokaalsed võimed. Täpsemalt meie autost kostunud kisa, mis olnud äravahetamiseni sarnane armastuses pettunud veduri vilega ning mis peletanud gepardid autost eemale ja lausa puu otsa kohe. Kindlasti on aga siinkohal tegemist räige vale ja kadedusega, kuna nende igavat seltskonda gepardid külastada ei vaevunudki.
MäLESTUSED KOGU ELUKS
Juhtunul oli lokaalselt suur publikumenu: fotosid toimunust palusid endale saata nii meie safarimaja administratsioon kui proua Yong, kes erinevalt oma Bostonis õppivast tütrest tõotas mitte iial enam safarile suunduda. Masai külameestelt sündmustiku ohtlikkuse asjus hinnangut küsides saime kiire ja selge kokkuvõtte: ohtlik ja vastikult etteaimamatu. Nimelt olevat kohtumised leopardi ja ( just kodustamata) gepardiga – keda tihti kutsutaksegi jahileopardiks – alati üliohtlikud.
Selgelt „ebamugavam“ lõviperekonnale komistamisest, mis võib heal päeval päädida vaid isalõvi hukkamõistva pilguga. Muidugi eeldusel, et loomadel on kõht täis ning magus tukastus kallal. Gepard on aga sootuks teisest puust, kes ka pärast topeltportsjonit antiloopi on agar mängur. Pageda on sedavõrd keerulisem, kui palju aeglasem gepardist ollakse – looma kiirus on aga tipphetkel 120 kilomeetrit tunnis. Masaide sõnul olnuks meile pehmelt öeldes väga ebamugav ainuüksi tasakaalutu gepardi autosse prantsatamine, sest pähe sajab siis ikkagi nii 70 kilo rapsivat elukat. Kes ka ise ei saanuks end kuigi mugavalt tunda ning küllap virutanuks sissejuhatuseks kellelegi käpaga. Kusjuures sihtivat ta just silmnägemist. Käppades rammu on, sest kuidas teisiti looma jooksusammu pikkus küünib kuue meetrini.
Hilisemad nii Keenia kui Tansaania kutseliste safarigiidide kommentaarid olid masaide jutu sarnased. Armutult kiruti aga meie sohvreid varahommikuse loa eest autost väljuda, mis võinuks tingida sootuks teistlaadse kokkupuute, kas siis gepardite või kiskjatega üldse. Küll aga ei olnud mehed nõus oletusega, et gepard „hüppas katuseavausest lihtsalt mööda“. Pigem korrigeeris looma navigeerimist just hüppe ajal ootamatult marsruudile kerkinud inimpea, mistõttu loom maandus esikäppadega enne sihtmärgikohast katuseavaust.
Üksmeelselt asjaosalistega – jättes muidugi gepardid välja – nentisid eksperdid, et juhtunu väärib troonivat kohta rubriigis „mälestused kogu eluks“. Küll aga ei ole tänini olnud kellelegi jõukohane avada just põhjuslikelt seostelt tõsiasja, et juubeliöisel hommikutunnil Masai Maras ärgates ehk paar tundi enne kirjeldatud seiklust kinkis pere mulle tillukese ehte. Mis kujutas just ... gepardit.