Oslos asuva Frami muuseumi direktor Geir O. Kløver külastas jaanuarikuus Tallinna. Polaarteemalise intervjuu tegi temaga purjelaeva „Admiral Bellingshausen“ pootsman Maris Pruuli.
Amundsen ja Nansen, Amundsen VÕI Nansen!? Amundsen või Scott? Või hoopiski Shackleton? Polaarretkedel Antarktikasse ja Arktikasse olime neist meestest palju lugenud ja väga mitmel korral vaidlusi käima tõmmanud, et kelle koht on polaarajaloos väärikaim ja mida on keegi paremini või õigemini teinud.
Esimesed tulised vaidlused said alguse Oslos 2019. aastal, kui olime purjelaev „Admiral Bellingshauseniga“ teel Antarktika poole ja Frami muuseumis korraldati direktor Geir Kløveri eestvõttel ühine seminar.
Ekspeditsioonijuht Tiit Pruuli ütles seminari lõpetuseks, et nüüdsest, kui kuulsate polaaruurijate kantsis ära käidud, on tõesti tunne, et ollakse polaarekspeditsioonil. Väärikas muuseum maailma kuulsaima polaarlaeva „Fram“ ümber oli ilusaks stardipakuks edasisele retkele.
Taas kohtusime Geiriga Tallinnas jaanuaris 2022, kui Norra saatkonna eestvõttel tähistati Norra-Eesti diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva, avati Nanseni näitus ja korraldati Lennusadamas polaarteemaline ettekandekoosolek.
Meremuuseumi Lennusadam Tallinnas ja Frami muuseum Oslos on mõneti võrreldavad. Mõlemat muuseumi on arendatud professionaalselt, innovaatiliselt ja südamega, mõlemad on oma maa pealinnade ühed olulisimad ja populaarseimad meremärgid.
Geir, räägi palun mõne sõnaga Frami muuseumi ajaloost.
Pärast lõunapooluse vallutamist 1911. aastal viidi „Fram“ Panamasse. Meeskond läks koju ja lubas poole aasta pärast tagasi tulla. Amundsen pakkus, et „Fram“ võiks olla esimene laev, kes läbib Panama kanali. Oodati pikalt ja lõpuks Amundseni kannatus katkes, sest kanal ei saanud ega saanud valmis. Ta otsustas sõita ümber Hoorni neeme Seatle’isse ja San Franciscosse, et toiduvarusid täiendada ja minna sealt edasi Beringi väina. Panamast lõunasse sõites tekkis aga laeval probleeme. Üks meeskonnaliige suri, lisaks algas 1914. aastal sõda ja Amundsen otsustas laeva koju tuua. 17. juulil 1914 silduski „Fram“ Norras. Esimene laev, kes pärast pidulikku avamist 15. augustil 1914 Panama kanali viimaks läbis, oli Ameerika kauba- ja reisilaev SS „Ancon“.
Amundsen asus aga ehitama uut ja suuremat laeva põhjapoolusele minekuks ning nimetas ta Norra kuninganna järgi nimega „Maud“. „Framilt“ võeti taglas ja nii jäi viimane päris räsituna seisma, oli praktiliselt vrakk ja mahakandmisele mõeldud. Kapten Otto Sverdrupi eestvõttel otsustas aga osa lõunapooluse meeskonnast laeva päästa. Mõned toetajad ja ettevõtjad moodustasid komitee, et hakata raha koguma. Oscar Wisting müüs näiteks oma allkirjadega fotosid. Norra Cadillacide tootja annetas auto rahvusvaheliseks loteriiks. Viimaks saadigi kokku piisavalt suur summa, et vana polaarlaev restaureerida. Tööd lõppesid 1930. aastal, paraku alles vahetult pärast ettevõtmise initsiaatori Otto Sverdrupi surma. Tema auks taastati „Frami“ teise ekspeditsiooni aegne välimus. Alus pukseeriti Trondheimi suurele riiklikule messile, kus ta oli peamiseks vaatamisväärsuseks. Sealt pöördus ta tagasi Oslosse, kus komitee taotles luba, maad ja raha, et ehitada muuseum. Korraldati suur arhitektuurikonkurss, kuhu laekus kuuskümmend tööd. Oli palju põnevaid kavandeid alates hiiglaslikest marmorpaleedest Oslo kesklinnas. Lõpuks valiti välja kõige odavam A-kujuline lihtne hoone, mis püstitati „Frami“ ümber ja kus ekspositsiooniks ruumi nappis. Avamine toimus 20. mail 1936. Muuseumihoone polnud aga kaugeltki valmis, selles polnud mingit vooderdust, torustikku, tualette. Esimesed tualetid sai muuseum muide alles aastal... 2000!
Mis aastal sina muuseumis tööle asusid?
Asusin Frami muuseumi etteotsa 2005. aastal. „Frami“ tekil korraldati vastuvõtt koos „Tara“ ekspeditsiooni korraldanud prantslastega. Väljas oli suvi, ruumis oli 40 kraadi sooja ja isegi mu lips oli higist märg. Talviti oli muuseumis kümme miinuskraadi. Selline temperatuuride hüppamine pole muuseumieksponaatide jaoks just parim lahendus.
Alustasime suure „Gjøa“ projektiga. „Gjøa“ oli laev, mis läbis Amundseni juhtimisel esmakordselt ajaloos Loodeväila. Tegi seda kolme talvitumisega aastatel 1903–1906. Loodeväil on ränk katsumus tänase päevani, aastaks 2022 on suutnud selle edukalt läbida vaid pisut üle 300 laeva.
„Gjøa“ oli üle saja aasta väljas seisnud. Läbirääkimised Norra meremuuseumiga, kes laevast suurt ei hoolinud, kestsid kolm aastat, enne kui laev muuseumile loovutati. Koos laevaga tagastati miljon Norra krooni, mille Frami muuseum oli kunagi eraldanud laeva restaureerimiseks, aga see raha oli lihtsalt seisnud. Nüüd ehitati selle eest uus hoone, mille avasime aastal 2013. Samal ajal renoveeriti ka Frami hoone, tähistamaks muuseumi 75. aastapäeva 20. mail 2011, Fridtjof Nanseni 150. sünniaastapäeva 10. oktoobril 2011 ja lõunapooluse vallutamise 100. aastapäeva 14. detsembril 2011. Tähtpäevi oli seega ridamisi ja Norra kuningas muudkui avas näituseid.
Muuseum sai korralikult soojustatud, tulid liftid liikumispuudega inimestele ja viimaks ka valge lagi, mille arhitekt oli 1935. aastal projekteerinud. Kõik sai ilus!
Saan aru, et seda on märgatud ja muuseum on saanud mitu kõrget tunnustust?
Trip Advisor on maailma suurimaid vaatamisväärsustele hinnangute andjaid. On suur hulk kategooriaid: kohvikud, ostukeskused, muuseumid, kinod, kunstigaleriid jne. Frami muuseum on juba kaheksa aastat valitud Norra parimaks muuseumiks. Eelmisel aastal olime me aga number üks atraktsioon ehk olulisim vaatamisväärsus kõigi kategooriate üleselt. Tavaliselt on selleks olnud mõni looduslik objekt ja meile tuli suure üllatusena, et see kõrge koht omistati muuseumile, mille külastuse eest tuleb raha maksta. Ilmselt ei pruugi inimesed, kes muuseumisse tulevad, teada kogu meie uhket polaarlugu, nad üllatuvad ja annavad kõrgeid hindeid. Inimestele meeldib, et see pole lihtsalt klaasi alla pandud esemete kogu, mida kaugelt vaadata ja silte lugeda. Püüame pakkuda enamat, liikuvaid pilte, fotosid, lõhnu. Püüame taasluua olukordi, milles olid kunagi laeval reisinud mehed. Muidugi müüme me ka palju raamatuid, sest inimestel tekib huvi rohkem teada saada. Eks me vaatame, kaua see kestab, ja rõõmustame. Oleme omalt poolt teinud kõik, et inimestel oleks huvitav. Nad tunnevad lõhnu, mis tulevad Frami kambüüsist, näevad „päris“ tormi laeva ümber ja palju sarnast.
Selle filmi eest, mis annab laevalael seisvale inimesele päriselt merelainetes sõitmise tunde, saime suure teemaparkide auhinna (Thea award 2020 – Annual „Oscar“ Award of Themed Entertainment) ja pidime minema kogu kollektiiviga Universal Studiotesse auhinnareisile. Ootasime seda peaaegu aasta, kõik oli kokku lepitud ja siis kuu aega enne sõitu tuli koroonaviirus. Planeeritud oli suur gala Los Angeleses Disneylandis. Esmalt lükati reisi mitu korda edasi ja siis saadeti aukiri lihtsalt e-kirja teel...
Else Berit Eikeland, Norra suursaadik Eestis, rääkis, kuidas tema vanaemal oli kummuti peal kolm kõige olulisemat pilti: Nansen, Amundsen ja Jeesus. Kuidas tänapäeval sellega lood on, kas norralastele on see kolmik endiselt kõige tähtsamaks jäänud?
Pean ütlema, et Jeesuse pilti enam sageli pole, sest Nansen on tegelikult paljude norrakate jaoks temaga võrdsel positsioonil. Kui lugeda Norra autorite kirjutatud Nanseni elulugusid, siis just sellisena ta neist paistab. Biograafiad on kõik eranditult positiivsed, inimesed armastavad Nansenit siiani väga. Mis puudutab aga Amundseni, siis ehkki ta oli väga edukas, on kirjutistes ja suhtumises palju negatiivset. See on üks põhjus, miks ma hakkasin väga põhjalikult uurima Amundseni hulgaliselt säilinud ja väga detailseid päevikuid ning neid ka välja andma. See, mis me loeme päevikutest, ei lähe kokku nende negatiivsete kuvandite ja kirjutistega tema kohta, pigem vastupidi. Seega tahtsime päevikud kättesaadavaks teha, et ajaloolastel oleks asjast selge pilt ja kõlama jääks ajalooline tõde. Amundsen oli väga võimekas õppija. On loomulik, et tänapäevased materjalid erinevad drastiliselt rohkem kui saja aasta tagustest ja on sellevõrra kergemad, vastupidavamad ja mugavamad kui need, mida kasutati polaarekspeditsioonide kuldajal. Kui palju aga suutis Amundsen arendada ja parendada varustust juba iga oma retkega, oli täiesti enneolematu.
Oma esimese tõsise polaarretke tegi ta belglaste meeskonnas laeval „Belgica“. Esimest korda ajaloos talvituti Antarktikas. Belglased keeldusid söömast toorest liha, haigestusid skorbuuti, üks läks hulluks, üks suri. Amundsen otsustas seal, et ta ei lähe enam kunagi ekspeditsioonile, kus on nõrk juhtimine ja mis on halvasti varustatud. Ta sundis neid peaaegu toorest pingviini sööma ja tõi meeskonna koomast välja. Koos kokaga võtsid nad sisuliselt ekspeditsiooni juhtimise üle.
Mida kujutab endast Roald Amundseni mälestusloengute päev?
Amundsen Memorial Lecture Day on Frami muuseumi aasta suurim sündmus, mis toimub alati detsembri esimesel nädalavahetusel. Loengutes kaetakse hulk teemasid, aga valdavalt on fookuses polaarajalugu.
See algab reedel loengutega, enamasti mõne uue raamatu esitlusega, näituse avamisega, vastuvõtu ja polaarfilmiga, mis võib olla nii vana kui ka uus.
Laupäeval on muuseum suletud ja päev otsa käivad loengud. Õhtul taasloome aga võimalikult elutruult mõne ajaloolise õhtusöögi. Näiteks viimasel korral oli meil õhtusöök aastast 1896 Trondheimis, kui Nansen jõudis tagasi „Frami“ edukalt ekspeditsioonilt. Oli tõestatud, et Arktika ookean pole madal piirkond, kus võib olla ka maismaad, nagu varem oli spekuleeritud, vaid 4000 meetri sügavune avameri. Frami ekspeditsioon oli oma uuringutega loonud okeanograafia kui moodsa uurimisvaldkonna. Oli, mida tähistada.
Lauale toodi täpselt needsamad kaheksa toidukorda, mis tookord 1896. aastal. Peeti täpselt needsamad kõned, mis kõlasid siis, esitajateks külalised, kes said vastava ülesande ja olid valmistunud. Keegi tõusis püsti ja pidas täpselt sama kõne, mille Amundsen sel korral jne. Mängis täpselt sama muusika.
Oleme taolisi õhtusööke korraldanud juba kümnel korral. Eriliseks traditsiooniks on see, et esimese roa juurde serveeritakse veini, mille valmistamiseks on kasutatud viinamarju, mis kasvasid vastava ekspeditsiooni toimumise ajal.
Milline õhtusöök sel aastal plaanis on?
Sel aastal möödub 150 aastat Amundseni sünnist, seega ilmselt toimub õhtusöök, mis on seotud lõunapooluse vallutamisega 1911 ja sealt naasmise puhul korraldatud õhtusöögiga 1912. Veini viinamarjad peavad siis samuti sellest aastast olema.
Kes sellistele õhtusöökidele tulevad?
Tulla võib sisuliselt igaüks, seda reklaamitakse laialt meedias ja külalisi on tulnud kokku üle maailma, seni küll veel mitte Eestist. Esimesed teated saadame tavaliselt välja septembris.
Jätame selle kindlasti meelde!
Kolm esimest Nanseni reisikirjade raamatut ilmusid eesti keeles juba 1898–1899: „Fridtjof Nanseni reisijuhtumised Põhja Jäämere jääl I–III“. Lisaks oli ta hinnatud teadlane ja riigimees. Räägi palun Nansenist kui humanitaardiplomaadist.
Norra rahumeelsel lahkulöömisel Rootsist 1905. aastal oli Nansenil täita ülisuur diplomaatiline roll. Ta toetas eraldumist ja käis Londonis lobitööd tegemas. Talle kui end tõestanud kuulsale polaarrändurile olid kõik uksed avatud. Ta oli autoriteet ja tema arvamusega arvestati.
Pärast Esimest maailmasõda aitas Nansen Rahvasteliidu ülesandel repatrieeruda sadadel tuhandetel sõjavangidel. Selle käigus käis Nansen 1920. aastal ka Narvas ja Tallinnas.
Enamiku humanitaartööst tegi ta Ida-Euroopas, Venemaal, Ukrainas, Armeenias. Ta oli läbirääkijaks Kreeka ja Türgi vahel, aitas inimestel ohutult oma kodumaale naasta. Ta oli tõeline logistikaekspert, kuid muutus sageli ka väga emotsionaalseks. Ta oli oma töös tegelikult väga naiivne. Ta tõesti uskus, et rahvad tahavad päriselt probleeme lahendada ja pärast Esimest maailmasõda oli ta sada protsenti kindel, et sõda ei tule enam kunagi. Ta ei suutnud mõista, et inimesed, kes on näinud kõiki neid kannatusi, võiksid seda vabatahtlikult uuesti teha. Näiteks revolutsioonijärgse näljahäda katastroofi puhul Venemaal arvas ta õige loomuliku olevat, et kui Inglismaal on laevu, Kanadas on tohutult vilja üle, Argentinas on võid ja liha nii palju, et nad ei suuda seda müüa ja see läheb halvaks, siis miks ei võiks seda Venemaale transportida. Poliitilistel põhjustel seda ei juhtunud. Nansen ei saanud aru, kuidas saab poliitika olla tähtsam üksteise abistamisest.
Nansen oli enne Gröönimaa ajaloolist jalgsi ületamist idast läände aastal 1888 olnud ka pigem arvamusel, et inuitid (toona eskimod) olid alamal arenguastmel. Pärast nendega talvitumist Godthaabis (nüüdne Nuuk) ta seda enam ei arvanud. 1891. aastal kolis ta abikaasa Evaga Oslo lähistele ehitatud majja, millele pani nimeks Godthaab. Ta õppis ära inuitide keele ja omandas nendega koos tegutsedes vajalikke oskusi arktilistel aladel elamiseks – kajakkide ehitamine, hüljeste küttimine, kohalike riietuse uurimine ja kandmine, kohalik toit, telgid jne. Nansenilt pärineb ka tänapäeval elementaarne kihiline riietumisviis, mis võimaldab vastavalt vajadusele kihthaaval riideid vähemaks võtta ja lisada, ilma et tekiks higistamist, mis võib hiljem tekitada külmumist. „Frami“ ekspeditsioonil 1893–1896 kulusid need kogemused kõik marjaks ära.
Kui 1924. aastal Taani ja Norra vaidlesid, kummale peaks kuuluma Kirde-Gröönimaa, siis ütles Nansen, et maa õigusjärgsed omanikud on inuitid. Praegusel ajal igati normaalne lähenemine, aga toonase koloniaalmõtlemise ajastuga täiesti vastuolus.
Viimaks suri ta kaunis kurva ja pettunud mehena. Ta oli saavutanud palju, aga miski ei tulnud kergelt.
Esimest suurekspeditsiooni üle Gröönimaa aastal 1888 peeti hulljulgeks ja tal ei õnnestunud Norras vajalikku raha kokku saada. Retk sai teoks tänu Taani kaupmees Augustin Gaméli suurele eraannetusele.
Tema plaan ehitada jääkindel laev ja triivida üle põhjapooluse kuulutati esmalt hullumeelsuseks ja täiesti võimatuks. Koostöös kapten Otto Sverdrupi ja laevaehitaja Colin Archeriga õnnestus tõestada Arktika hoovuse olemasolu ja „Frami“ tugevus ekspeditsioonil, mis vältas 1893–1896.
Lisaks tahtis ta selle kõige kõrval teha teadust, olla mõnes asjas eriliselt põhjalik. Nanseni üks parimaid biograafe Huntford on kirjutanud, et ta oleks eelistanud olla ekspert ühes asjas ja mitte end killustada ja kulutada aega kümnetele asjadele. Ta ei osanud öelda ei.
Eesti arhiivides on üle 4000 Nanseni passi, mis päästsid omal ajal tuhandeid inimelusid. Tänulikke inimesi on üle maailma, nii ka Eestis. 1998. aastal lavastas Jaanus Rohumägi etenduse „IMPRO 2 – NANSENI PASS“. „See etendus oli Nansenist ja rääkis pärisasjadest, pärisväljakutsetest ja -väärtustest versus võltsmaailm. Otsisime kangelasi heitlikus ajas ja Nansen tundus eeskuju. Sa saad küll, kui sa tahad ja proovid!“ meenutab Jaanus Rohumägi toonast projekti.
Siis te mõistate seda enam, miks tema populaarsus Norras tänini kahanenud pole.
Kui paljudes paikades polaaraladel sa ise käinud oled?
Olen käinud suurtel laevadel, näiteks MS „Roald Amundsenil“ loenguid lugemas. See annab hea võimaluse mitte maksta 30 000 eurot, et mereretkele piletit osta. Sul on teadmised, mille eest sulle makstakse, et sa tuleksid ja räägiksid. Paljudele inimestele on oluline käia ise neis paikades, millest nad on lugenud või kus on käinud nende polaarkangelased, nii ka mulle.
Olen käinud Nunavuti lähistel paljudes kohtades. Muidugi Gjoa Havenis Loodeväilas, mis on nime saanud Amundseni laeva järgi. Oleme ostnud kohalikelt noortelt kunstnikelt töid ja müüme neid Gjoa Haveni muuseumis, 10% läheb kunstnikele vajaliku taristu tekitamiseks, et neil oleks talvel siseruumides koht, kus kunsti ja skulptuure teha.
Olen mitmel korral käinud Svalbardis Poseidoni firma laevaga „Seaspirit“*, samuti Franz Josephi maal.
Minu jaoks oli väga eriline Cape Flora Northbrooki saarel, kus 17. juunil 1896 briti polaaruurija Frederick George Jackson kohtus õnneliku juhuse tõttu Fridtjof Nanseniga ja ta Norrasse tagasi toimetas. Üsna sarnaselt looga, kuidas 1871. aastal leidis Henry Morton Stanley Aafrikas kaduma läinud šoti maadeavastaja ja misjonäri David Livingstone’i.
Nansen oli koos Hjalmar Johanseniga jääs triivivalt laevalt lahkunud, et poolusele jõuda. 86. laiuskraadilt olid nad sunnitud tagasi pöörama ja tegema pika jalgsiretke üle jää Franz Josephi saarele, kus nad talvitusid. Kui ma sattusin ise paika, kus nad Jacksoniga kohtusid, siis seal oli täiesti eriline atmosfäär, mäletan seda nii hästi. Kahel pool viiesaja meetri kaugusel olid udu ja tihedad pilved, neem minu ees aga säras päikeses.
Eriline oli ka Rossi meri ja Shackletoni hütt. Tahtsin väga minna Antarktikasse, millest olin nii palju kirjutanud. Tahtsin minna just ajaloolistesse Amundseni ja Shackletoni paikadesse, mitte niivõrd Antarktika poolsaarele. Liitusin muinsuskaitse ekskursiooniga, kuhu sain poole hinnaga, sest lugesin laeval ka loenguid. Sõit oli raske, üheksa päeva järjest merel, kuuel neist tormas kõvasti. Palju merehaigeid, kaks inimest viidi helikopteriga ära, sest vererõhk läks taevasse. Külastasime Saksa ja Itaalia teadusjaamu, Discovery point’i, Scotti hütti, kus sain pisut aega ihuüksi olla. See oli täiesti maagiline. Tegin sellest vist tuhat pilti.
See pole muidugi võrreldav, aga meie unistasime meeskonnaga Frami muuseumis, kui äge oleks seal olla päris omaette, kui rahvast muuseumis pole. Istuda laevas ja mõelda vaikuses, kus ja kellega see laev on olnud.
See on täiesti võimalik. Meilt tellitakse aeg-ajalt laeva, et korraldada laeva salongis oma õhtusööke või muid üritusi väljaspool muuseumi lahtioleku aegu. See on osa me sissetulekust.
Me külastasime Antarktikasse minnes Discovery muuseumit Dundees Šotimaal, et hoida kinni roolirattast laeval, millel sõitsid Antarktikasse Robert Falcon Scott ja Ernest Shackleton 1901–1904. Milliseid meremuuseume sa veel soovitaksid?
Mulle meeldib Discovery muuseum, aga ma leian, et on väga kulukas hoida laeva välitingimustes muuseumieksponaadina. Kümne aasta kuludega ehitaks juba pigem muuseumi selle ümber. Nii saaks ka laeval ja laevaga rohkem ette võtta. Ma soovitasin neile seda juba aastate eest, aga eks see esmane kulu on ikka nii suur...
Veel on uhke laevamuuseum Bristolis, kus asub SS „Great Britain“. See laev valmis aastal 1845, oli mitu aastat maailma pikim reisilaev, mis sõidutas reisijaid New Yorgi ja Bristoli vahet. Tema projekteerijaks oli inglise insener-geenius laevade ja rongide alal Isambard Kingdom Brunel, kes leiutas erilise propelleri, mis pani aurulaevad Ameerika ja Austraalia vahet eriti kiiresti liikuma. 1970ndatel päästeti see laev Falklandilt, kus ta oli tubli 30 aasta sisuliselt vrakina seisnud. Ta toodi tagasi koju Bristolisse, kus ta oli ehitatud, tehti kenasti korda ja sai Bristoli number üks vaatamisväärsuseks, nagu seda on Frami muuseum Norras.
Buenos Aireses seisab Puerto Madero sadamas pika kirju ajalooga polaarlaev, 1874 Inglismaal ehitatud korvett „Uruguay“. Temaga päästeti 1903. aastal rootslaste Otto Nordenskjöldi juhitud polaarekspeditsiooni liikmed, kelle laev „Antarctica“ oli jääs purunenud. Alates 1967. aastast tegutseb ta laev-muuseumina, olles vanim Lõuna-Ameerikas vee peal olevatest laevadest (148-aastane). Laev on argentiinlaste seas väga populaarne. Läbi tema tunnevad nad end polaarstaaridena, kes päästsid rootslased.
Rootsi keskosas Gränna linnakeses suure järve ääres asub muuseum, mis on pühendatud Salomon August Andréele, kes seal sündis. Andrée oli Rootsi insener, füüsik, aeronaut ja polaaruurija. Tema juhtimisel püüti 1897. aastal jõuda vesinikuballooni abil põhjapoolusele. Meeskonna surnukehad, päevikud ja fotod leiti Teravmägedelt üle 30 aasta hiljem. Muuseum pole kuigi suur, aga värskelt renoveeritud ning tegu on väga professionaalse ja ilusa polaarmuuseumiga.
Cambridge’is asub polaarmuuseum nimega Scott Polar Research Institute. Väike, aga suurepärase eksponaatide valikuga muuseum, mis viib tagasi Peary ja Franklyni ajastusse alates 1820ndatest. Seal on hiiglaslik raamatukogu.
Greenwichis asub Briti Riikliku Meremuusemi polaarosakond. Briti meremuuseum on maailmas suurim omataoliste seas. Muide, seda saab külastama sõita ka kasvõi te oma laevaga! Terve uus korrus on pühendatud polaaraladele.
Portsmouthis asub suurepärane meremuuseum, mille peaeksponaadiks on laev nimega „Mary Rose“. Ta ehitati aastal 1511 ja oli kuningas Henry VIII lemmiksõjalaev, mis läks sõjategevuse käigus põhja otse Portsmouthi lähistel. Ta vajus küljeli poolenisti mutta, mis aitas seda poolt kenasti säilitada. Teine pool hävis aja jooksul täielikult. Laeva leidmine 1971. aastal ja säilinud osa pinnale toomine oli keeruline ja pikaaegne protsess, mis sai suures osas tehtud aastaks 1982. Protsessis osales sadu tuukreid, arheolooge, konserveerijaid, täiustati pinnale tõstmise ja konserveerimise tehnikaid. Nüüd on laeva säilinud pool muuseumis nähtav ja annab läbilõike kõikidest korrustest. Välja on pandud kõik laevast leitud asjad. Väga luksuslikult ja silmapaistvalt stiilselt tehtud muuseum.
Neid on muidugi veel. Tromsø polaarmuuseumis käisite „Admiral Bellingshauseni“ Arktika retke lõpus ju isegi.
Suurima elamuse olen ma ise saanud ikkagi Antarktikas, kus mul avanes võimalus ihuüksi Scotti hütti jääda. Kõik lahkusid ja mul lubati olla nii kaua kui ma soovin. Täiesti erakordne ja unustamatu elamus.
* Intervjuud „Poseidoni“ suuromaniku Nikolai Saveljeviga loe Go Reisiajakirjast 6, 2016 – toim.
Tekst: Maris Pruuli
Foto: erakogu