GAMBELA – teistsugune Etioopia

Gambela, kunagine elava liiklusega jõesadam, on tänapäeval linn, mis lausa upub rohelusse. Eestlastest rändajaid satub Etioopia lääneserva harva. Millega Gambela sinnakanti paariks päevaks eksinud rännumehi üllatas, kirjeldab Indrek Jääts.

Gambela, kunagine elava liiklusega jõesadam, on tänapäeval linn, mis lausa upub rohelusse. Eestlastest rändajaid satub Etioopia lääneserva harva. Millega Gambela sinnakanti paariks päevaks eksinud rännumehi üllatas, kirjeldab Indrek Jääts.

Mullu novembris tegime sõpradega kolmenädalase tuuri Etioopias, algul renditud maasturiga, hiljem peamiselt liinibussidega. Etioopia põlisrahvaste oromode maa ulatub umbes Bureni. Korraliku asfaltkattega teel liigub harjumuspäraselt palju rahvast ja kariloomi. Edasi algab paarikümne kilomeetri laiune asustamata rajamaa eri rahvaste asualade vahel. Liiklust on siin väga vähe ning kiiresti, kohati serpentiinina laskuv maantee on loomasitast puhas. Tavalisi sõiduautosid pole üldse näha. Ringi liiguvad vaid valged džiibid, sealhulgas ÜRO omad, ning harvad veoautod ja bussid. Kuivadel mäenõlvadel kasvab hõredalt kiduraid puid.

Jõuame ühe Baro lisajõe äärde ning teeme väikese peatuse, et veidi ringi vaadata ja jalgu sirutada. Kaua me jalutada ei saa. Eemal mäeharjal seisab püssiga mees ja annab märku, et me sealt kaoks. Teeme nii. Tuleb välja, et teisel pool mäge on föderaalpolitsei kontrollpunkt. Kõik sõidukid peetakse kinni ja otsitakse pealiskaudselt läbi. Ka dokumendid lastakse ette näidata, aga minu passi lühemat kasvu ja suhteliselt heledanahaline, ilmselt mägismaalt pärit politseinik tegelikult vaadata ei viitsigi.

Kui kontrollpunkt ja sellele järgnenud poolpõlenud mäed selja taga, peatume taas. Koorekohvikarva veega Baro on siin käre ning muutub rahulikumaks ja laevatatavaks alles alates Gambelast.

Sudaani serv?

Oleme Etioopia mägismaalt alla laskunud ja saabunud täiesti teistsugusesse maailma. Kliima on siin märksa soojem kui üleval, päeval varjus julgelt üle 30 plusskraadi ja päikelõõsas muidugi veel enam. Looduslikult ja kultuuriliselt kuulub see piirkond kokku Lõuna-Sudaaniga, ent poliitiliselt on juba üle saja aasta ühendatud Etioopiaga.

Gambela ajalugu algas aastal 1907, kui Etioopia keiser Menelik II eraldas brittidele, kes tollal kontrollisid nii Egiptust kui ka Sudaani, tükikese maad Valge Niiluse lisajõe Baro ääres. Britid rajasid siia sadama ja tollipunkti ning panid aluse mööda Niilust kulgevale kaubavahetusele läänepoolse Etioopia ja muu maailma vahel. Etioopia eksportis peamiselt kohvi. Aastatel 1936– 1941 oli Gambela ühes kogu keisririigiga Itaalia valduses ning 1941–1956 taas brittide ja Sudaani käes. Siis võttis Etioopia siinse maanurga oma otsese kontrolli alla. Mengistu ajal sadam suleti ning Sudaani sisesegaduste ja ebastabiilsuse tõttu pole kaubandus siiani taaselustunud.

Viimase rahvaloenduse andmeil (2007) elas Gambela provintsis (kilil) 307 000 elanikku. Eelmisest loendusest (1994) saati on elanikkond peaaegu kahekordistunud. Kaks suurimat kohalikku rahvast on nuerid (47%) ja anuakid (21%). Lisaks veel arvukalt mägismaalt tulijaid, eeskätt amharad, kafad ja oromod, ning mõned väikesed kohalikud rühmad. Nii nuerid kui ka anuakid kõnelevad Niiluse keeli. Anuakkide peamisteks traditsioonilisteks elatusaladeks on maaviljelus ja kalapüük, nueride jaoks on olulisim veisekasvatus. Mõlemad rahvad on silmatorkavalt pikakasvulised ja tumedanahalised ning nende arvukus on kiiresti kasvamas. Ajavahemikul 1994–2007 kasvas anuakkide arv Etioopias 46 000-lt 89 000-le ning nueride arv 65 000-lt 148 000-le. Anuakid on põlisemad, uhked ning sõjakad nuerid aga hilisemad sisseimbujad Lõuna-Sudaanist, kus elab nende põhihulk.

Mägismaaga võrreldes on siin inimesi ja kariloomi liikumas näha harjumatult vähe. Põhimõtteliselt on tegemist savanniga, ent kuna vihmaperiood ei lõppenud eriti ammu, siis pole kõrge rohurinne veel lamandunud ning vaatepiir on üsna ahtake. Siin-seal jääb tee ääres silma mõni algeline õlghütt, aga üldiselt näib maastik üsna hüljatuna.

Rohelusse uppuv linnake

Gambela, kunagine elava liiklusega jõesadam, on tänapäeval linn, mis lausa upub rohelusse. Hoonestus on hõre ja valdavalt ühekordne ning peaaegu silmatorkamatu. Kesklinna külje all jõe läheduses paikneb ulatuslik märgala. Kõige olulisem arhitektuuriline objekt on üle Baro jõe ehitatud pikk betoonsild, mida selle strateegilise tähtsuse tõttu hoolega valvatakse. Sillalt oleks hea linde vaadata, aga meile rõhutatakse korduvalt, et binokli ja fotoaparaadiga pole sinna asja.

Seame end sisse hotellis Baro Gambela. See jääb linnasüdamest pisut kõrvale. Hotelli küllalt suurele ja laokile jäetud territooriumile, varjulise parkmetsa alla on laiali pillatud kontor, restoran ja majutusbokside read. Nähtavasti üpris prestiižne paik, sest ÜRO töötajad sõidavad siia suure valge džiibiga lõunat sööma. Mina valin menüüst porgandipüreesupi ja shiro − vürtsika, karrise ja toitva oapüree, mille juurde kuulub ka paar kahvatuhalli indžeerarulli ja roheline piprakaun. Indžeera on Etioopia mägismaarahvaste, eeskätt amharade leib, mida valmistatakse teffi’st, kohalikust teraviljast. Meenutab suurt õhukest pannkooki, urbset ja elastset. Maitselt üsna hapukas.

Kella kolmeks läheme turismiametisse külade külastamise luba saama. Kõrgete lagede ja laealuste akendega hoone meenutab arhitektuuriliselt Itaalia funktsionalismi, ent pärineb vist tegelikult hilisemast ajast.

Keskses saalis asuv raamatukogu oma puidust kartoteegikastide ja ajalehepakkidega võiks vabalt asuda ka mõnes Süda- Venemaa provintsilinnas. Esmalt teeme rituaalse viisakusvisiidi ülema kabinetti. Tumemusta nahavärviga ümaranäoline mees vajutab kirjutuslaual olevat kellanuppu ja kutsub välja sekretäri. Naisel palutakse üles otsida ametnik, kellele meid üle anda. Seniks esitab pealik meile paar viisakat küsimust. Tema inglise keel on täiesti korralik.

Kui saabub tüsedapoolne küpses keskeas mees, nimesilt rinnas, surutakse meil hüvastijätuks kätt ning palutakse järgmisse kabinetti liikuda. Nüüd algab juba sisulisem jutt − mis meid huvitab ja kui palju on aega? Kuna me tahame näha nii anuakke kui ka nuere ning lisaks veel linde ja loomi, siis lepime kokku, et külastame Itangi läänes ja Abobot lõunas. Täidame amharakeelse ankeedi mitmes eksemplaris oma lühiandmetega ning maksame 100 birri näost. Meiega tegelev lõbusa olemisega anuaki mees on varem töötanud Gambela rahvuspargi administratsioonis ning arvab, et nende kontorisse eraldi külastusluba nõutama minna pole mõtet. Piisab turismiameti loast.

Kuna pitsatit haldav naine on kuhugi kadunud, siis jääb lubade lõplik vormistamine hilisemaks. Lepime kokku, et meie autojuht Abayneh saab need hiljem kätte. See, et anuaki ja nueri küladesse minekuks on luba vaja, on iseenesest huvitav. Tuleb välja, et neid rahvaid ei peeta Etioopias justkui päris täisväärtuslikuks ning arvatakse, et nad vajavad mingit riiklikku hooldust. Amhara või oromo küladesse minekuks pole mingit luba vaja, siin aga paistab tegemist olevat omalaadsete „metslastega”, keda turistid saavad raha eest kaemas käia. Pildistamise suhtes tuleb meil inimestega ise kokku leppida, sellesse turismiamet ei sekku.

Modellimõõtu rahvas

Siirdume neljakesi linna uurima ja eksleme algul veidi selle pisut ebamäärases tänavatevõrgus. Jõuame paika, kust edasi pääsemiseks tuleks minna läbi madala sogase vee. Kaks meist ei viitsi oma botaseid jalast võtta, kuid märjaks teha ka ei taha. Pöörame otsa ringi. Mõned pikakasvulised ja saledad kohalikud neiud lähevad harjunult läbi vee ja vaatavad meid naeratades.

Lapsi pildistada on lihtne, need ronivad ise kaamera ette, et oma tatiseid ninaaluseid demonstreerida. Nendega tegeleb Markus, teeb pilti ja pärast näitab neile kaameraekraanilt. Nalja kui palju. Täiskasvanud mehed aga ennast fotografeerida ei luba. Isegi puusalt umbes „tulistada” on keeruline, nii tehniliselt kui ka psühholoogiliselt. Panevad tähele ja panevad pahaks. Pikad, saledad ja tumedanahalised inimesed. Ilmselt on kogenud, et neid tullakse vaatama kui mingeid imeloomi ja see ei meeldi neile. Ega nad raha ka ei küsi. Lihtsalt ei taha. Uhke rahvas. Paljude silmad on küllaltki väiksed ja kitsad ning see annab nägudele kurja ilme. Nende arvamusega tuleb vist arvestada.

Jalutame mööda jõe paremat kallast, sillast allavoolu. See on omamoodi rannapromenaad. Inimesed istuvad rühmadena jõe kaldal suurte puude all, ajavad juttu ja mängivad lauamänge. Müüakse teed. Mati tumepruuni nahaga pikad kõhnad noormehed suplevad ja pesevad end koorekohvikarvalises vees, suured Aafrika mõõdus tillid ripakil. Lääne suunas laskuv päike paneb jõevoolu sillerdama. Isegi krokodille ja haigusi kartmata ei söandaks siin ujuma minna. Häbeneks oma keha − milleks valget rassi blameerida. Eriti kindlalt me end seal patseerides ei tunne.

Pärast jalutame kesklinnas ja turu piirkonnas. Kahemeetrine kasv on siin tavaline ja pakse inimesi pole näha. Paljudel meestel on laubal armkaunistused − rõhtsad jooned, mis oletatavasti jäljendavad elutarkusega kaasnevaid kortse. Nende joonte järgi tunneb ära nuerid. Naised on atraktiivsed ja hea rühiga, kõrgelaubalised, keerukate afrosoengutega. Ühtedel on pesitsi kasvavad krässus juuksed pöetud madalaks muruks, teised on neist moodustanud mitmesuguseid peenikesi patse ja peast eemalehoidvaid sarvekesi, kolmandatel moodustab kergelt blondeeritud juuksepahmakas efektse villaku. Näod on kergelt kurjailmelised ja uhked – terve earühm fuck-off modelle! Rahvastik on noor, vanu inimesi peaaegu ei näegi.

Turult saab osta eeskätt kartuleid ja sibulaid, ka toorevõitu tomateid. Puuviljadel polevat hooaeg. Katsume ikka pilte teha, nii suumiga kui ka muidu, nii inimestest kui ka lindudest ja sisalikest. Peame omamoodi veretut jahti. Palavus ei anna suurt järele ka pimeduse saabudes, õhuniiskus muutub aga tuntavamaks. Olemine kujuneb kaunis kleepuvaks. Hotellis lähen duši alla. Kraane on üks ja sellest tuleb päris paras jahe-leige vesi. Vannitoa kahhelplaatidelt avastan poole pöidla pikkuse kahvatupruuni konna, kes ronib kiiresti nagu mõni putukas ja teeb pikki hüppeid ühelt seinalt teisele. Voodi kohal on sääsevõrk, mis laia aset eriti hästi ära ei kata. Padi haiseb üsna tüütult mingi sääsetõrjevahendi järgi, katan ta kodunt kaasa võetud linaga kinni.

Kui järgmisel varahommikul kraani lahti keeran, on konn sunnitud sealt välja kargama. Teise samasuguse tegelase leian kempsupotist. Poeb serva varju peitu. Öine tsikaadide ja konnade kontsert asendub lindude ühendkooriga. Kell 6.40 on juba valge, ent mitte veel täiesti. Õhk on nii niiske, et märja lapiga ülekäidud plastlauad ei kuiva ära.

Rahvuspark ja anuakid

Hommikusöögiks on tavapärane tumekollane omlett sibulatükkide ja liharibadega. Abayneh ja nuerist päevagiid Paul on kella kaheksaks kohal, nagu kokku lepitud. Sõidame üle Baro silla ja keerame autonina läände. Sirge kruusatee läbib Gambela rahvusparki. Meile valiti see marsruut lootuses, et näeme mõnd suuremat metselajat, ent see paistab üsna vähetõenäolisena, sest savannirohi on kõrge. Pärast umbes pooletunnilist üksluisevõitu sõitu, olles elevantide, lõvide ja antiloopide asemele näinud vaid üht maaoravat, otsustame tagasi pöörduda ning kohe Abobosse sõita. Tagasiteel peatust tehes näeme ühes paigas, kus tänu karjatamisele on võimalik veidi kaugemale akaatsiate vahele minna ja ringi vaadata, karja paavianide perekonda kuuluvaid anuubiseid (Papio anubis). Nooruke poeg istub kenasti ema laudjal. Vanemad isased eemalduvad pahura eneseteadvusega. Üks noorem isend piidleb mind uudishimulikult ja ajab end korduvalt tagajalgadele püsti. Korra näeme üle tee jalutamas ka rohepärdikut (Chlorocebus aethiops). Ta on peaaegu paaviani suurune, ent saba on pikem ja pole nii püsti. Karvastik on hele, pruunikashall.

Siin-seal on näha madalaid vitstest ja rohust punutud ümaraid, koonilise katusega onne. Pinnas peaks olema maaviljeluseks sobiv ning tänapäevane põllumajanduslik suurtootmine hakkab siingi kanda kinnitama. Mingid ettevõtjad, sealhulgas üks hindu, ongi juba härjal sarvist haaranud. Abobo tee ääres on suured tasased väljad muudetud puuvillapõldudeks. Vatt kupardes on koristuseks küps. Möödume ka noortest mangoistandustest. Ühes paigas läbime omalaadse kontrollipunkti. Punaste lintidega nöör on üle tee tõmmatud, ent vedeleb hetkel maas. Kamp poisikesi istub suure puu all ja kui auto kinni peab, siis ruttavad ligi ning pakuvad müüa papaiasid. Ostame ka ühe, maksab 6 birri. Äri käib otse läbi avatud autoakna.

Abobo on suur anuaki küla. Siin on nii traditsioonilisi ümaronne ja madalatel jalgadel seisvaid punutud aitu kui ka moodsamaid plekist viilkatustega sõrestiktehnikas savihooneid. Sõidame asula lõppu ja läheme jala paisjärve tammile, et linde ja inimesi vaadata. Leksi linnuvaatlustoruga näeme eemalt ka üht krokodilli järvepinnal ulpimas. Kohalikud noorukid kalastavad, suplevad ja pesevad end ja oma riideid tammi all jões. Mõnel edeneb püük küllalt kenasti. Üksteise järel loobitakse kaldale palja kolmeharulise konksu otsa haagitud lapikuid kalu. Välja on õngitsetud ka üks suur säga. Osa saagist küpsetatakse siinsamas väikesel lõkkel. Poisid on valvsad, pildistada ei luba. Juttu ajavad aga küll, kui ise ots lahti teha. Kui auto juurde naaseme, on Abayneh just lõpetamas pikemat vaidlust kuskilt väljailmunud pargivahtidega. Mehed tunnevad, et neid on ignoreeritud, ja tahavad oma osa turismitulust. Meie autojuhil õnnestub neile siiski selgeks teha, et oleme huvitatud pigem kultuurist kui loodusest.

Tahame proovida kohalikku koduõlut tella’t. Majapidamised, kes seda pakuvad, annavad endast märku toika otsa kummuli pandud topsiga. Peatume ühe sellise märgi juures ja võtame istet primitiivsetel puupinkidel rohust varikatuse all. Noorepoolne perenaine asetab madalale lauale plekist konservipurgi häguse beežika vedelikuga, milles ujub üksikuid kuivi taimetükke, ning neli metalltopsi. Maitse on mahe, kergelt pärmine ning kangust on sel tummisel joogil ilmselt vaid paar kraadi. Maksma läheb see nali meile kokku 8 birri. Kohe kui autost väljusime, piiras meid sisse kari poolpaljaid lapsi ning ega nad hiljemgi kuhugi kadunud. Tagapool oma toimetusi jätkavat perenaist eraldi pildistada on päris keeruline, sest lapsed tükivad pidevalt kaadrisse.

Järgmiseks siirdume kala sööma. Selleks tuleb minna ühe kõrvaltänava lõppu, kus lahtiste aknaavadega kandilises savihoones asub vastava suunitlusega „restoran”. Peseme õue peal üksteisele kordamööda vett valades käed ära ja istume madalate laudade taha ootele. Lihtne pimedapoolne köök paikneb naaberhoones. Paraja latika suuruseid roogitud kalu, väidetavaid tilaapiaid, küpsetatakse suurtel pannidel õlis. Toit antakse ette küllalt kiiresti ja on väga maitsev. Krõbeda kooriku ja mahlaka valge lihaga kalale raputatakse soola ja pigistatakse laimi. Ka luud on üsna pehmeks küpsenud ja peade söömine läheb ludinal. 80 birri eest saavad kuus meest söönuks ainuüksi puhtast kalast.

Sealt ära tulles otsustame veidi jalutada ja pilti teha. Ühel hetkel liigume läbi küla nagu okupandid − kaks meest kummalgi pool teed, fotokad laskevalmis, valge džiip aeglaselt kannul, nagu toetav soomuk. Eks see pähekaranud paralleel kõnele sellest, et päris vabalt me end selles võõras keskkonnas ei tunne, aga üldiselt pole viga.

Jalutuskäik Pauliga

Siesta hotellis. Kella neljaks pärastlõunal ehk kümneks siinse ajaarvamise järgi ilmub Paul uuesti välja ning me jalutame üheskoos suurde nueri külla, mis algab sisuliselt meie hotelli värava tagant ning mida kutsutakse ingliskeelse nimega New Land. Õigupoolest on tegemist Gambela eeslinna või aguliga, kuhu maalt pärit inimesed järjest asuvad, sest linna lähedal on ligipääs haridusele ja humanitaarabile parem ning elu üldse lõbusam ja kergem. Eriti muidugi meestel, sest jahu, vee ja tulepuude tassimine paistab olevat naiste töö. Asula territoorium on üsna ulatuslik. Elatakse suguvõsade kaupa, kiviaedade ja okkaliste taradega piiratud õuedel, ümarates savikrohviga vitsonnides.

Teeme paaritunnise tuuri. Pauliga tasahaaval juttu ajades saame ka temast endast pisut enam teada. Ema poolt pärineb ta Lõuna-Sudaanist ja vanaema elab tal praegugi seal. Siinsetele inimestele on üle riigipiiri käimine vaba, niipalju kui ma aru sain, ja Paulgi on üsna hiljuti oma sealsete sugulaste pool viibinud. Lõuna-Sudaan on ju nüüd iseseisev riik, valdavalt kristlik maa ja seega Etioopiale hea naaber. Paul omandas sotsioloogiaalase kõrghariduse Dilla ülikoolis ning töötab nüüd Gambela turismiametis. Giidiks saadetakse teda pigem erandkorras. Ta tahaks edasi õppida. Tema inglise keel on ajuti üsna raskestimõistetav, eelkõige häälduse tõttu.

Muuseas räägib ta meie küsimise peale pisut pikemalt ka neist armkaunistustest, mida võib näha paljude nueri meeste laubal. Neid rõhtjooni (gaar) hakatakse poiste otsmikule lõikama alates 14. eluaastast ning igal aastal lisandub üks joon, kuni saadakse täisealiseks. Lõikeid teevad spetsiaalsed mehed terava noaga. Tänapäeval on armkaunistuste tegemine keelatud ning lõikaja võidakse vangi panna, kui tabatakse. Ilmselt näevad võimud selles kombes igandit, märki metslusest, millel pole tänapäeva Etioopias kohta. Meie värskeid haavu ei näinud ja siin, New Landis neid ei tehtagi, ent külades pole see tava Pauli sõnul veel sugugi kadunud. Armkaunistused on traditsioonilises nueri kultuuris väga olulised ja märgivad nooruki kohta ühiskonnas, tema saamist meheks. Pauli laubal jooni pole ja ta ütleb, et külades vanemad mehed teda ei respekteeri. Ta on sündinud ja kasvanud väljaspool traditsioonilist kultuuri ning talle ei pakuta näiteks istet, sest tal pole kohalikus ühiskondlikus hierarhias kohta. Tema otsmik on vanameeste jaoks tühi. Kogu see New Land seisab teatud mõttes väljaspool traditsioonilist nueri maailma − külasid, kust inimesed kergema elu lootuses lahkuvad. Moderniseerimine käib, juured on lahti rebitud ja tekkinud vaakumit täidavad sageli mitmesugused kristliku taustaga usulahud.

Paul tervitab mitmeid tuttavaid. Tatine lastekari on meil pea pidevalt kannul. Pildistamisse suhtutakse siingi tõrjuvalt, eriti mehed, ent üldisemaid vaateid annab siiski teha. Täppidest koosnevaid armkaunistusi on näha ka mõne vanema naisenäo äärealadel. Käime läbi külaturult. Leks ostab mingi imeliku metallpiibu ja nutsu musta tubakapulbrit. See sündmus tekitab parajalt furoori. Rahvas koguneb meie ümber kokku ja seletab läbisegi. Keegi purjus mees nõuab Kenilt üsna agressiivsel toonil aru, et mida me oleme nende heaks teinud. Imelik küsimus. Miks peaks meie neid kuidagi aitama? Kes on üldse need „meie”? Kas inimesed kui liigikaaslased või kui koloniaalset süüd kandva valge rassi esindajad? Eestlasena ma seda süüd ei tunne. Meie pole kedagi koloniseerinud. Inimesena aitan neid nii, et tulen turistina nende maale, ostan siinseid kaupu ja tarbin teenuseid, nii palju kui rahakott lubab.

Lõpuks astume läbi ka Pauli suguvõsa asumist. Suhtumine meisse on sõbralik, saab pisut rahulikumalt ringi vaadata, aga kauaks me sinna siiski ei jää. Hakkab juba pimedaks minema. Täname Pauli, anname talle 150 birri giiditasu ja jätame hüvasti. Mingu sel mõnevõrra kohmetul ning samas edasipüüdlikul noormehel hästi.

On laupäeva õhtu ja väike kiusatus välja minna, et veel kord neid modellimõõtu pikki ja uhkeid tüdrukuid kaeda, ent mõttel pole turgu ja asi jääb soiku. Niikuinii on siin igal pool liiga nõrk valgus, pime valgus. Öösel sajab veidi vihma ja müristab. Palavuse tõttu on mul sääsevõrgu varjus vaid lina niuetel.

Pühapäeval ärkame vara, et aega viitmata teele asuda ning õhtuks Jimmasse jõuda. Konn istub jälle kraanis. Mul õnnestub ta kinni püüda ja õue puude alla viia. Mõtlen, et loomake on kogemata vannituppa karanud ning lõksu sattunud ja ma teen talle teene. Kui ta aga sihilikult vannitoamõnusid nautimas käib, siis peab ta nüüd pisut vaeva nägema, et tagasi jõuda.

Pakime oma asjad kiiresti kokku ja sõidame ära. Tagasi mägismaale. Siin all pole suhteliselt lühikesi ja heledanahalisi mägismaalasi eriti palju ja kohalikud ei vaata neid vist alati sõbraliku pilguga. Võõrad ülevalt tegelevad peamiselt kaubandusega ja peavad riigiameteid. Tuletavad meelde, et ollakse osa Etioopiast. Veel üsna hiljuti oli Gambelas kokkupõrkeid kohalike ja mägismaalt tulnute vahel. Etioopia tuumikrahvad peavad end siinsetest „neegritest” tsiviliseeritumaks, kohalikud tunnetavad diskrimineerimist. Praegu on olukord rahulik, aga tuha all hõõguv tuli võib taas leegiks lahvatada. Kõigi nende pingete kasvupinnaks on ülerahvastus käsikäes madala haridustasemega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga