Tillukeses Myitkyina lennujaamas ootas lendu vaid ühe väikese lennuki täis rahvast, kellest enamus olid sõjaväelased. Birma põhjapoolseimasse linna Putaosse reisivadki enamasti vaid mundris võimukandjad. Seal paiknevas sõjaväebaasis valitsevad nad lisu ja rawangi hõimurahvaste üle, kes asustavad seda metsikut kõrgmäestikuala, mis Putaod Indiast ja Tiibetist lahutab.
Seetõttu pöördusid nii mõnedki pead, kui mulle lähenes erariietes noormees valjuhäälse ingliskeelse küsimusega: “Kuidas sulle meeldib meie Myanmari riik?”
Energiliste liigutuste, hüpleva kõnni ja valju häälega umbes 30-aastasel mehel oli sonimüts uljalt viltu peas ning ta kandis suurt spordikotti.
Tekkinud vaikuses, milles nii mind kui noormeest pilkudega mõõdeti, rapsasin: “Myanmar on ilus maa.”
Metsikus ja maalilises Putaos
Toda saatuslikku tutvumise lugu oleme Saw Eh Poe’ga hiljem sageli meenutanud. Legendina armastab Eh Poe pajatada, kuidas ta järgnevatel õhtutel lisu ja rawangi hõi- mupealikele Putao lumiste mäetippude all tõlkis lugusid Eesti ajaloost.
Nimelt suundusime tol 2000. aasta jõululaupäeval mõlemad Putaosse kohaliku kiriku korraldatud viiepäevasele jõulupeole, mis tõi ümberkaudsetest mägedest alla külade kaupa lisusid ja rawange tantsimaks iidset kachinite manau’d. Paljudel tuli selleks kõndida mitmeid päevi. Eh Poe, Birma väiksemates ringkondades tuntud fotograaf ja pastori hea tuttav, oli kutsutud pealinnast Rangoonist seda sündmust jäädvustama.
Lisu ja rawangi pealike seltsis me pärast päikeseloojangut end lõkke ääres soojendasimegi. Kuuldes, et Eesti on Euroopas hiljuti iseseisvuse taastanud väike riik, tahtsid pealikud teada, kuidas see täpselt toimus. Sest ka kachini hõimud, kokku umbes miljon, tahavad birmalaste oku- patsioonist vabaneda.
Ent Eesti iseseisvumislugu avanes kuulajatele läbi järgmiste keelte: inglise-birma-jinghpaw1-rawang-jing- hpaw-birma-inglise, ning tundus muutuvat põnevaks ja lõbusaks sündmuste ahelaks. Saw Eh Poe ei mõista kachinite hõimukeeli, sest ta on karen ja peab viimastega suhtlema birma keeles, mida omakorda ei mõista kohalikud hõimurahvad. Läbemata sageli vastuste tõlget läbi mitmete inimeste ja keelte oodata, aitas ta ise kätega kaasa, hüüatas vahele, lisas omalt poolt juurde ... ning kohati vastas pealike küsimustele Eesti ajaloo kohta ise!
Pöörases Chiang Mais
Järgmisena kohtusime nelja kuu pärast 40-kraadise päikese all Tai linnas Chiang Mais – minu tollases kodulinnas –, kuhu olin Eh Poe kutsunud. Meenutame sageli mõlemad seda, kuidas me läbimärgadena püüdsime minu mootorrattal tasakaalu hoides sõita läbi vastupaiskuvate veejugade mu singapurlasest tuttava juurde. Too pakkus Eh Poe’le paariks kuuks fotograafitööd. Pöörased taid tähistasid veefestivaliga uue aasta algust.
Ent Saw Eh Poe elus sai käik pöördeliseks. Õigemini hetk, mil tema ette pandi mitme lehekülje pikkune nimekiri kohtadest, objektidest, inimestest ja teemadest Birmas, mille kohta oli vaja pilte.
Istusin Saw Eh Poe kõrval Chiang Mai kohvikus, kui selle nimekirja pani lauale ajakirja The Irrawaddy 32-aas- tane toimetaja Aung Zaw – üks intelligentsemaid, uhkemaid ja ilusamaid birmalasi, keda olen kohanud. Endine üliõpilasliider, kes põgenes pärast 1988. aasta üliõpilasrahutuste verist mahasurumist läbi džungli ja üle mägede Taisse. Tema asutatud The Irrawaddy ja selle Interneti-väljaanne pakuvad siiani ainsana maailmas salatseva sõjaväelise režiimi kohta õiget ja ajakohast infot.
Tõlgendasin Eh Poe nõustumist tema pea noogutamisest. Muud ma ei mõistnud, sest meeste tõsine vestlus toimus birma keeles. Olin kohvikus vaid suitsukatteks, sest Birma luureteenistuse halastamatu haare ulatub ka Taisse.
“See on minu kohustus mu rahva ees,” ütles Eh Poe mulle hiljem talle iseloomuliku muige ja rõhuga, ent siiralt. See oligi tema lemmikväljend.
Rangooni reaalsus
Kaks aastat toimetas Eh Poe Birmast välja fotosid, mis rääkisid tuhandeid sõnu – tuntud ja tundmatutest inimestest, vaesusest ja rikkusest, valust ja rõõmust, üliõpilaste piiratud võimalustest, riigis möllavast AIDSist, narkootikumidega kaubitsejatest, rubiini- ja kullakaevandustest...
Siis ”resigneerus” ta ”tavaliseks” fotograafiks, töötades Birmas ametlikku esindust omavas Euroopa fotoagentuuris. Aung Zaw ei tellinud temalt enam pilte, sest pärast kahte aastat muutus taolise töö avastamine iga päevaga järjest reaalsemaks. Eh Poe oli solvunud.
Läbi hulgaliste kontaktide sattus Eh Poe eestlastest munkade Vend Vahindra ehk „paljasjalgse Tõnissoni“ ja Friedrich Lustigi jälgedele. Ta avastas, et Lustigi – Birmas tuntud kui Ashin Ananda – ”poeg” ja õpilane oli veel elus ning elas Rangoonis.
“Ashin Ananda poeg U Aung Khin ootab meid täna õhtul,” teatas ta lihtsalt ühel päeval mu külaskäigu ajal 2004. aasta jaanuaris. “Osta talle poest külakosti kaasa.”
Me kumbki ei teadnud, mida munkadele külakostiks viiakse. Ent Saw Eh Poe, kuigi ise veendunud kristlane, uuris selle oma hulgaliste sõprade käest kiiresti järele.
Eh Poe abiga said Rangoonis teoks Eesti filmigrupi Ruut intervjuud mitmete eesti munkasid isiklikult tundnud inimestega, ning Eesti Kirjandusmuuseumi said toimetatud Lustigi päevikud.
Viimati kohtusin Eh Poega 2005. aasta septembris tema Rangooni kodus. Väikesesse kahetoalisse korterisse räämas elumaja viiendal korrusel pääses mööda kõrgete astmetega treppi. Korteri aknast rippus tänavale nöör, millest tõmmates said sõbrad-tuttavad enne üles ronimist mugavalt kontrollida, kas Eh Poe on ikka kodus. Nööri toapoolses otsas oli kelluke, ja see kõlises pidevalt. Luksuslikku elu – isikliku korteri üürimist – võimaldas Eh Poele eurooplaste makstav Birma keskmisest kümme korda suurem palk. Tema korteris ööbis alati peavarju vajavaid sõpru ja tuttavaid, enamasti üliõpilasi.
Friedrich Lustigi jälgedele. Ta avastas, et Lustigi – Birmas tuntud kui Ashin Ananda – ”poeg” ja õpilane oli veel elus ning elas Rangoonis.
“Ashin Ananda poeg U Aung Khin ootab meid täna õhtul,” teatas ta lihtsalt ühel päeval mu külaskäigu ajal 2004. aasta jaanuaris. “Osta talle poest külakosti kaasa.”
Me kumbki ei teadnud, mida munkadele külakostiks viiakse. Ent Saw Eh Poe, kuigi ise veendunud kristlane, uuris selle oma hulgaliste sõprade käest kiiresti järele.
Eh Poe abiga said Rangoonis teoks Eesti filmigrupi Ruut intervjuud mitmete eesti munkasid isiklikult tundnud inimestega, ning Eesti Kirjandusmuuseumi said toimetatud Lustigi päevikud.
Viimati kohtusin Eh Poega 2005. aasta septembris tema Rangooni kodus. Väikesesse kahetoalisse korterisse räämas elumaja viiendal korrusel pääses mööda kõrgete astmetega treppi. Korteri aknast rippus tänavale nöör, millest tõmmates said sõbrad-tuttavad enne üles ronimist mugavalt kontrollida, kas Eh Poe on ikka kodus. Nööri toapoolses otsas oli kelluke, ja see kõlises pidevalt. Luksuslikku elu – isikliku korteri üürimist – võimaldas Eh Poele eurooplaste makstav Birma keskmisest kümme korda suurem palk. Tema korteris ööbis alati peavarju vajavaid sõpru ja tuttavaid, enamasti üliõpilasi.
Kaamera ja püss
Iseenesestmõistetavalt pildistas Eh Poe agaralt mullu septembris Rangooni peatänavatel toimunud munkade meeleavaldusi. Täitis oma kohust. Tundsin Eh Poe energilised liigutused ja kiire hüpleva sammu silmapilkselt ära Internetis levinud CNNi videos. Tiireldes protesteerivate munkade esiridade ümber, hoidis ta oma pika objektiiviga kaamerat käes nagu püssi. “Kaamera on minu relv,” on olnud Eh Poe teine stampväljend kõik need seitse aastat, mil teda tunnen.
Maailma meedias levis uudis, et meeleavalduste ajal tappis birma sõduri kuul jaapani fotoajakirjaniku Kenji Nagai.
“Tead, ma olin umbes kümne meetri kaugusel ühest jaapanlasest, kes maha lasti,” mainis Eh Poe telefonitsi kolm kuud hiljem Tai piirilinnast, kuhu ta protestide mahasurumise käigus alanud hunta nõiajahi eest põgenes.
Enam ta Birmasse tagasi minna ei saa. “Loodan saada [poliitilist] varjupaika, homme on mul intervjuu. Kui ma Ameerikasse lähen, hakkan õppima,” teatas ta, täis elujõudu ja energiat.
Mis toimub Birmas?
2007. aasta septembris protesteerisid pealinna Rangooni tänavail rahumeelselt 300 000 munka, nõudes elutingimuste parandamist. Sõjaväehunta langemist ei ole lähiaegadel ette näha. Nii režiimi poolt tagakiusatavad kui ka sajad tuhanded sõjapõgenikud on leidnud poliitilise varjupaiga teisel pool piiri Tais.
Alates 1962. aastast jõu ja hirmuvalitsusega võimul püsinud Birma sõjaväeline režiim on endise Kagu-Aasia kõige rikkama riigi muutnud maailma üheks vaeseimaks.
Tavakodanikke kurnavad võhikliku valitsemise tagajärjel vaesus, nälg ja kergesti ravitavad haigused. Näiteks kulutas valitsus 2002. aastal tervishoiule vaid 0,2 protsenti sisemajanduse koguproduktist!
1988. aasta augustis surus sõjavägi maha diktatuurivasta- sed massilised tänavaprotestid, mille ohvrite arvuks peetakse 3000 inimest. Vähemusrahvused nagu karenid, kachinid, shanid, karennid, chinid on riigi mägistel äärealadel relvastatud vastupanu pidanud aastakümneid. Osadel gruppidel on hetkel huntaga vaherahu sõlmitud.