Sellist pilti kui tänavu, ei ole Muhu väinas ammu nähtud, kiidab J/L Marielle pootsman Leida Lepik ja jutustab, kuidas viimane Muhu väina regatt Eesti folkbootide uuele tulemisele teed rajas.
Mainides jutu sees sõnapaari MUHU VÄIN, saad vestluskaaslase reaktsiooni järgi kiiresti sotti, kas too on purjetaja või vähemalt lähedalt tuttav Eesti geograafiaga. Kui silmist vaatab vastu küsimärk või algab teemaarendus Muhu saarest või Muhu ja Saaremaa vahelisest mereribast, siis pigem pole kumbagi. Kui aga vestluskaaslase silmis süttib äraseletatud tuluke ja järgneb vestlus teemal ORC, LYS, folkboodid, rehvimi- ne, plekkimine jne, siis oled sattunud „väinas“ käinud purjetaja otsa.
Geograafiat tundvad teavad, et Muhu väin ehk Väinameri on see Läänemere osa, mis jääb Lääne-Eesti saarte (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi) ja mandri vahele. Huvitavate navigatsioonitingimuste tõttu (eriti Voosi ja Hari kurgus) on see piirkond ammustest aegadest purjetajate seas väga populaarne.
Purjetajale seostub Muhu väin avamerepurjetajate navigatsioonihooaja naela – Muhu väina regatiga, millest osavõtt on enamiku purjetajate unistus ning mille järgi suur osa tõsisematest purjetajatest oma suviseid puhkuseplaane seab. Tegu on Eesti vanima purjeregatiga, mida on korraldatud alates 1958. aastast ja kus selgitatakse välja Eesti meistrid avamerepurjetamises. Tavaliselt osaleb selles umbes 80 purjekat, kuid 1984–1986 ületas jahtide arv 100 piiri. Arvet Tetsmanni mäletamise järgi oli 1987. aastal stardis lausa 113 jahti. Seejärel vähendasid poliitiliselt ja majanduslikult keerulised ajad osavõtjate arvu sedavõrd, et 1991. aastal oli stardis kõigest 42 purjekat.
Õnneks on purjetamishuviliste võimalused pidevalt paranenud ja tänavu ületas osavõtjate hulk taas 100 piiri – stardis oli 109 jahti üle 700 purjetajaga Eestist, Lätist, Leedust, Venemaalt ja Soomest. Selle aasta Muhu väina regati tegi eriliseks see, et üle mitmekümne aasta oli võistlemas rekordarv väikeseid jahte, nende hulgas kuus folkbooti. Seetõttu oli väikestel paatidel üle pika aja võimalik moodustada grupid nii, et võis võtta mõõtu omasuguste vahel ja polnud enam tavaline, et suur jaht sõidab „aja kinni“ ja väikestele jääb sõidurõõm – finišiliin on nende saabumise ajaks juba reeglitepäraselt kokku korjatud. Eriti uhke oli aga see, et kohtunikelaevale tõmmati stardis ka valge F-tähega lipp ehk siis folkboodid võtsid mõõtu omavahel.
Väikeste jahtide poolt vaadatuna oli tänavune Muhu väina regati korraldus ja radade planeerimine üle aegade parim. Sügav kummardus ja tänu peakohtunik Aivar Lausile ja ta abilistele – tänavune Muhu väina regatt oli imetabaselt tore avamerepurjetamissündmus. Erilise kummarduse tahame teha asjaosalistele, kes planeerisid etappide rajad, sest vähemasti LYS2 grupi jahtidele avanes peaaegu igal etapil uskumatuid vaateid, erinevates tuultes ja erinevatel kurssidel suuri ja väikseid jahte ümbritses meid praktiliselt kõikjal. Näiteks Roomassaare-Virtsu etapil Saaremaa lõunarannikul tuult otsides lugesime 360 kraadi ümberringi silmapiiril laiumas kokku 94 spinnakeri. Võib oletada, et sellist pilti ei ole Muhu väinas kunagi nähtud. Lisaks olid rajavalikud väiksematele jahtidele täpselt jõukohased ja pardal olnud said etapijärgsest sadamamelust samavõrd osa kui suurtel purjekatel võistelnud.
MIS ON FOLKBOOT?
Folkboot on Põhjamaade rahvapaat, pikakiiluline luuptaglasega puidust avamerejaht, väikseim ja samas merekindlaim. Soomes 2007. aastal välja antud Pirkka Leino/Yrjö Klippi/Juho Aromaa raamatu “Purjehtivat klassikot” andmetel kuulutas 70 aastat tagasi Põhjamaade Purjetajate Liit välja väikese rahvapaadi konkursi. Nimi folkboot sündis seega enne, kui jaht ise. 59-st osalenud mudelist jäi sõelale kaks paremat, mille põhjal lasti koostada lõplikud joonised, mis avalikustati septembris 1941 „Till Rors“- is Tord Sundeni signeeringuga. Segastel asjaoludel on insener Sunden alles aastast 1966 märgitud folkboodi loojaks. Esimene folkboot lasti vette Göteborgis 23. mail 1942. aastal. Eestis valmistati esimene folkboot Tallinna Spordilaevade Katsetehases 1960. aastal.
Folkboot on üks vähestest klassidest, mida nii pikalt on seeriaviisiliselt toodetud ning mis on seilanud üle Atlandi ookeani ja ümber maailma, Väinamerest rääkimata. Jahtlaev La Folie – EST-438 (Comfort26) – kipper ja folkbootide austaja Janno Simm võtab tabavalt ja lühidalt kokku folkbootide elukaare Eestis: „Eelmise sajandi teise poole alguses oli folkboot kõige levinum jahiklass. Neid ehitati Tallinnas Spordilaevade Katsetehases. Folkboot on (suhteliselt) aeglane ja askeetlik laev. Mingil hetkel kolisid kõvemad spordimehed plastiklaevadele ja folkboodid jäid puulaevaentusiastidele või siis noortele purjetamishuvilistele. 1990ndate algul oli inimestel võimalusi vähe ja sedasi jäid paljud folkarid kaldale seisma ja hävisid kiiresti. Puulaev tahab pidevat hoolt. Meie ajal on folkboot ideaalne perepurjetajale ja puulaevahuvilisele. See on alapurjestatud ja turvaline, samas piisavalt väikese soetamismaksumusega.“
Miks on folkbootide võistlemine nii osalejatele kui kaasaelajatele ülevaatlikum ja põnevam kui teiste avamerejahiklasside puhul? Hea ja ka tänases päevas kehtiva vastuse annab Leonid Parašin 1988. aastal ilmunud “Väinamere logiraamatus”: „Väinameres ristleva, umbes seitsme ja poole meetri pikkuse ja paigalseisus pool meetrit üle veepinna kõrguva pardaga folkboodi päevik on kahtlemata emotsiooniderikkam kui mõne liiniauriku oma. Isegi kajutis lahutab siin logiraamatu täitjat ümbritsevast veemassist vaid pooletolline puitplangutus, isegi tollessamas tinglikult varju pakkuvas kajutis võib logiraamat saada kraesse sahmaka vett ja olla tagantjärele tunnistajaks, et see oli soolane ja naftane. Mida vähem kaitstuna, mida algelisemate vahenditega inimene loodusjõudude vastu astub, seda suuremaid nõudeid esitatakse tema mehisusele, visadusele. Siin on meis igaühes nii hirm kui arm ...
Ent eks ole asisemaidki põhjusi. Folkboodid on monotüübid, mis tähendab, et nende ehituses tohib olla ainult äärmiselt väikesi kõrvalekaldumisi. Nad on ühesugused kujult, ühesuguse purjepinnaga, ka üsna ühesuguste käiguomadustega. Nende võistlustulemusi pole tarvis mingite händikäpivalemite alusel ümber arvestada – kuidas keegi võistlusel purjetab, mitmendana finišisse jõuab, sellise koha ja punktid ta ka tulemusteprotokolli saab (kui just pole esinenud võistlusmääruste rikkumisi ja sellest johtuvaid karistusi).“
Hea ülevaate annab folkbootide tänapäevast ja ajaloost Soome folkboodi liidu koduleht www.folkkari.net. Eestis on koostamisel lehekülg www.folkboot.ee. Hea ülevaate annab ka Soome folkboot Alma ehitamise lugu www.folkboat.fi.
FOLKBOODID MUHU VÄINAS
Esimest korda osales folkboot Muhu väina regatil 1960. aastal, nimeks „Arkturus“. Esmakordselt eraldi klassina võistlesid folkboodid viiendal regatil 1962. aastal. Rekordiline arv folkbootidest osavõtjaid oli 1974. aastal – kokku 22. 1992. aastal osales regatil vaid üks folkboot – Skandia EST-14, pärast seda pikka aega ei ühtki. Folkboodiga purjetajate hiilgeaeg oli ümber saanud.
10 aastat hiljem näitas folkboot Greta EST-5 kapten Mikk Köösel oma meeskonnaga, et folkboodid pole kuhugi kadunud. Paraku just sel aastal muudeti tulemuste arvestust – folkboodiga sõitjatele vähemhuvitavaks. Lisaks sattusid ka ilmad olema folkboodile ebasobivalt vaiksed ning Greta meeskonnal purjetamiskogemusi vähevõitu, mistõttu õnnestus Gretal harva mahtuda etapi kontrollaega. Paljudel kordadel tuli leppida sellega, et kohalejõudmisajaks oli juba finiš kokku korjatud ja protokolli saadi märge DNF. Selle tulemusel tuli Gretal mitmel aastal leppida üldkokkuvõttes tulemusega tabeli tagumises otsas.
Õnneks see aga võistlemise huvi ära ei võtnud ja lisaks sellele, et Mikk oli Gretaga igal aastal uuesti stardis, meelitas ta endaga koos väina sõitma mitmeid Eestis taastatud või siia toodud folkboote. Tänavu õnnestus Mikul meelitada Muhu väina regati starti lausa kuus folkbooti – Dorothea, Greta, Svea, Tiina, Topu, Tuuli. Veelgi suurem saavutus oli see, et õnnestus saada korraldajatega kokkuleppele, et üle pika aja võisteldakse eraldi grupis.
Alates 1975. aastast saab parim folkboot igavesti rändava auhinna – Spordilaevade Katsetehase poolt välja pandud ja purjetaja Feliks Jürna valmistatud kauni viikingilaeva mudeli. Sel aastal oli Muhu väina F-grupi parim ja rändauhinna võitja folkboot „Tuuli“ meeskond kapten Olev Oolupi juhtimisel.
EESTI FOLKBOOTIDE FLOTILL
Tänavu suvel 28. juunil toimus Eesti Folkbootide Flotilli omaaegse kommodoori/juhataja Toomas Sepperi ja Olev Roosmaa algatusel Eesti Folkbootide Flotilli taasasutamine. Kohal oli viieteistkümnest Eestis teadaolevalt allesolevast folkboodist kaheksa reederid/kaptenid.
„Folkbootide hiilgeaeg Eestis oli 70ndatel. Enamik Eesti folkboote valmistati Tallinna Spordilaevade Katsetehases. Kokku ehitati ajavahemikus 1968–1977 üle 170 folkboodi. Nõukogude ühiskonnas olid jahtide ostjateks peamiselt asutused. Laevatüübile oli kehtestatud ranged klassimäärused ning seetõttu olid kõik folkboodid üsna võrdse käiguga ja seetõttu omavaheline mõõduvõtmine võistlustel eriti nauditav. Hooaeg oli üsna tihedalt täis pikitud võistlusi ning talvisel ajal käidi koos kursustel teadmisi täiendamas ning klubi baaris odavat konjakit maitsmas,“ meenutab Toomas Sepper.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist jäi folkbootide hulk vähemaks ja oli pea väljasuremise piiril. Õnneks leidus entusiaste, kes kaldale seisma jäänud laevad uuele elule äratasid. Eredaimaks näiteks on Mikk Köösel, kes taastas folkboot Greta.
Flotilli tegevuse taastajatele on hetkel teada Eestis kokku 15 merekõlbulikku folkbooti, vt www.folkboot.ee/eestifolkboodid. Kui keegi lugejatest teab midagi seal mittenimetatute saatusest, siis palun andke teada aadressil folkboot@folkboot.ee.