Florida: minu pere ja loomapargid

Aastal 1979, biogeograafia eksamil Tartu Ülikoolis sain professor Viktor Masingult lisaküsimuse: „Kui te saaksite külastada vabalt valitud kohta maakeral, siis kuhu te sõidaksite?“ Küsimus oli muidugi puhtteoreetiline, me mõlemad teadsime, et vabamalt liikuda sai ainult N.Liidu piires, ja sealgi mitte igale poole. Kuna võis eeldada ka järgnevat miks-küsimust, siis rehkendasin kiirelt ja vastasin: „Florida!“ Koht tundus piisavalt eksootiline, aga samas mitte liiga keeruline põhjendamiseks. Ilmselt arvas ka professor nii, sest sellega oligi eksam edukalt sooritatud.

florida.jpgFlorida reisisoov jäi kuhugi alateadvusse, sest piiride avanedes mind reaalselt sinna lõbustusparklasse ei kiskunud. Alles nüüd, 35 aastat hiljem tegime selle reisi loomahuvilise tütrekese soovil ja ehtsa Ameerika Tädi külastamise vajadusel ikkagi ära.

Florida turismimagnetiks ja keskpunktiks on Orlando linn. Vist kusagil mujal maailmas pole sellist lõbustusparkide kontsentratsiooni, millega seostub ka lõputult igasuguseid rekordeid. Orlandot külastab aastas üle 60 miljoni turisti, kes jätavad siia üle 33 miljardi dollari. See on külastajate arvu poolest USA, aga võib-olla ka maailmarekord.

Lihtsustatult on Orlandos kõrvuti kolme suure tegija ehk Walt Disney (4 parki), Universali (3) ja SeaWorldi (3) lõbustuspargid. Lisaks veel Legoland ja muud.

Kõigepealt siis Walt Disney World Resort, mille alla kuuluvad meile Disneylandidena tuntud teemapargid. Magic Kingdom, Epcot ja Disney’s Hollywood Studios on mõeldud väiksematele lastele või ka lapsikumatele täiskasvanutele. Lisaks veel Disney’s Animal Kingdom loomahuvilistele.

Universal Orlando Resorti kaks teemaparki − Universal Studios Florida ja Islands of Adventure − on täis Jurassic Parki, Harry Potteri ja teistest Universali filmidest pärit lõbustusi. Potter on seejuures osavalt kahe pargi vahel ära jaotatud, ühest teise viib Hogwarts Express. Kolmas Universalile kuuluv park, Wet ’n Wild on lihtsalt vinge veepark kõigi oma torude ja viledega.

SeaWorldi kokku 12 USA pargist paikneb Orlandos kolm: Aquatica (vee-lõbustuspark liugmägede ja -torudega), SeaWorld Orlando ja Discovery Cove. Viimast kahte kui loomasõbrale kõige huvitavamaid me ka külastasime.

Kokkuvõtteks kulus mul kogu sellest pargindusest läbinärimiseks ikka päevi. Alustasin ju reisi planeerimisel ainult teadmisest, et Orlandos oli vist Disneyland ja mingi veepark ka… Loetlesin kõiki neid parke siinkohal ainult selleks, et Floridasse reisival lugejal oleks natukene kergem kogu möllus orienteeruda. Ilma planeerimata ei ole aga kohapeal võimalik mõistliku aja- ja rahakuluga läbi saada. Omaette ooper on eri parkide broneeringud, piletid, piletite sooduspaketid, soodushotellid, soodustransport jne.

SeaWorld Orlando

SeaWorld Orlando on oluline osa Sea World Parks & Entertainmenti 50-aastasest ajaloost. Lühidalt öeldes on võrdlemisi suur maa-ala täidetud eri atraktsioonidega, millest mõned on seotud mereloomade ja kaladega, mõnedel on aga lihtsalt mereteemalised nimed. Nii näiteks võite teha hullumeelse sõidu Manta või Krakeni nimelistel ameerika mägedel, silitada raisid, kohtuda delfiinide, beluugade ehk valgevaaladega (jube külm vesi) või pingviinidega. Erilise kuulsuse aga on sellele pargile toonud merilõvide, delfiinide ja mõõkvaalade etendused. Igale neist on ehitatud spetsiaalne basseiniga väliareen. Suurim on mõõkvaalateater, mahutades 5500 külalist. Päevas on igas teatris mitu pompoosselt lavastatud pea tunniajalist etendust, nii et kõiki erinevaid ühe päevaga ära vaadata on pigem turismitöö moodi.

Mõõkvaalad (ingl k killer whale ehk orca) on suurimad delfiinlased, kes kasvavad kuni kuue tonni raskuseks. Nad on võimsad kiskjad, kuid samas väga sotsiaalsed ja intelligentsed olendid. Mõõkvaalaareenil ehk Shamu teatris tegid vaalad trikke kolmekaupa, kuid kokku sai loetud seitse eri vaala. Kõik nad on juba vangistuses sündinud. Vastab tõele, et esimeses 10–15 reas istujad saavad nii märjaks, et pärast tuleb jalanõude seest vett välja kallata. Muidugi on vaalad mastaapseks pritsimiseks dresseeritud, nagu ka delfiinid oma etenduses. Ning jah, dresseerijaid enam koos mõõkvaaladega vette ei lubata. Ookeanist ei ole eriti teada, et mõõkvaalad inimesi ründaksid, aga basseinis on suhted läinud vahel liiga isiklikuks ja traumaatiliseks. Psühholoogia.

Avanes ka võimalus külastada hairestorani, mille külgsein avaneb akvaariumiaknana haibasseini. Hailiha selles restoranis õnneks ei pakuta. Tipphooajal tuleks sinna kohti kaks nädalat ette broneerida. Pargis on hulgaliselt ka muid lõbustusi, näiteks kõrge vaatetorn, nii et tegevust jätkub seal vabalt ka kaheks päevaks. Eelkirjeldatule sarnased pargid on SeaWorldil ka San Antonios (Texas) ja San Diegos (California).

Discovery Cove − virtuaalne reaalsus või reaalne virtuaalsus?

Discovery Cove on kõige kallima ühepäevapiletiga park Orlandos. Samas, kui hakata vaatama, mida kõike selle raha eest saab, tundub hind hoopiski odav. See on „kõik hinna sees“-park. Ettetellimisel piletid on nimelised, külastajate arv päevas on piiratud 1300-ga. Lisaks on hinna sees ka SeaWorld Orlando ja Aquatica kahe nädala tasuta piletid. See poleks paha hind isegi siis, kui käesolev park üldse kõrvale jätta. Aga ei saa, delfiinid juba ootavad. Parki sisenemisel saab iga külastaja fotoga kaelakaardi, kus on kirjas täpne aeg ja koht, kus delfiinidega kohtuda, neid silitada ja nendega koos ujuda saab. See ongi pargi põhiatraktsioon.

Päev algab korraliku hommikusöögiga, pärast seda saab iga külastaja endale kapikese, kuhu riided ja asjad hoiule panna. Riietur (kalipsotar) mõõdab teid hindava pilguga ning toob vastavalt soovile lühema või pikema, aga tingimata kohaliku logoga kalipso. Ameerikale tüüpilisest, umbes ämbrisuurusest pumbaga anumast saab päikesekreemi peale ja siis rannatooli, päikese kätte lõdisema (oktoober ju).

Delfiinide külastamine algab instrueerimise ja allkirjaga, et olete ise süüdi. Kui midagi juhtub. Tegelikult on delfiinid nunnud ja ainus, mis juhtub, on see, et vees hakkab külm. Mõnel kiitsakamal ikka jube külm. Rühmas on kümmekond inimest, korraga on laguuni eri osades vees üheksa inimgruppi ja nii jõutaksegi päevaga delfiinidele esitleda umbes tuhandet külastajat. Kiirustamata, pool tundi igale seltskonnale. Vette kaasa tuleb instruktor, kes selgitab asju pikalt ning tutvustab delfiinile külalisi. Need saavad delfiini kõhu ja selja pealt silitada, patsutada ning delfiinil end vett mööda veidi vedada lasta. Piisavalt aega on ka koos delfiiniga piltidel ja videol poseerimiseks. Tõsi küll, oma kaamerad on delfiinide juures rangelt keelatud ja pilti/ videot teevad ainult kutselised fotograafid, olles päevade kaupa õhukeses kalipsos vööni külmas vees. Ametiühingud? Pildid ja video on kvaliteetsed, kuid kahjuks ka ainukesed asjad, mis pargipileti hinna sees ei ole.

Iga triki peale saab delfiin peoga kala, igat rühma tutvustatakse järjestikku kahele delfiinile, et neid mitte üle koormata. Väidetavalt osalevad delfiinid programmis vabatahtlikult − kui ei taha, siis ei sunnita. Tavaliselt kohtub üks delfiin kolme-nelja rühmaga päevas.

Loomakaitsjate halin, et tegemist on räige loomaõiguste rikkumisega, on vaieldav.

Kasutasin ka eespool mõõkvaalade puhul sõna „vangistus“, aga kõik on suhteline. Esiteks on kõik siinsed delfiinid ja mõõkvaalad juba vangistuses sündinud, nad ei oleks võimelised vabas looduses iseseisvalt toime tulema. Nii et lihtsalt lahti lasta neid mingil juhul ei tohi. Teiseks kaalub minu arvates kogu see hariv ja positiivne emotsioon, mis nendega kohtumiselt saadakse, kuhjaga üles võimaliku pahupoole. Pealegi on nad hästi toidetud, terved ja paistavad üsna rahulolevad. Nende intelligentsusest ja koostöövõimest andis näite see, kuidas kolme rühma juurest kokku kutsutud kolm suvalist delfiini suutsid veatult koos sünkroonhüppeid teha.

Tundub, et teoorial sellest, et delfiinid on tulnukad, on teatav tõepõhi all. Sest kes muu kui tulnukatest delfiinid ehitaksid oma basseini suure ja mõnusa, eraldiasuva troopilise rifi (Grand Reef ) kitsukese, külmaveelise ja surnud või siis plastist korallidega. Tõsi küll, suurte „päris“ raidega ja ehtsate haidega. Viimased on osavalt peidetud paksu läbipaistva akrüülist seina taha, mida inimene vee all, mask peas, ei märkagi. Nalja kui palju, ka meie seltskonna üks snorgeldaja tuli sealt kaldale tagasi kui torpeedo. Haid olid ise suhteliselt vagurad ja ka üsna ohutud liigid.

Lisaks võite pargis tutvuda armadilli ja laiskloomaga (Sid), ujuda troopilises džunglijões ning toita kinnises aviaariumis eksootilisi linde. Tõsi, džunglijõgi haises kloorist, linnud olid ületoidetud ning linnulaul tuli kõikjal hoopiski paljudest varjatud kõlaritest. Kaljud olid betoonist, aga ilusasti värvitud. Kogu see kuurort koos oma troopilise džungli ja liivaste laguunidega on ehitatud ju soisele tühermaale. Lõppkokkuvõttes meenutas kõik see linna nimega Wayward Pines samanimelisest ulmeraamatust.

Teisest küljest aga kõik laabus, lõuna oli rikkalik, inimsabad lühikesed ning tasuta vein ja snäkid kogu aeg saadaval. Ja delfiinid jätsid tõesti suurepärase mulje. Soovitan väga!

Selle ulmemaailma väljapääsu kohale sobiks loosungiks „So Long, and Thanks for All the Fish!“

* Viide Douglas Adamsi raamatule pealkirjaga „Nägemiseni, ja aitäh kala eest!“, kus tulnukatest delfiinid lahkuvad Maalt.

Manaatid ja Crystal River

Manaatid ehk vanema nimetusega lamantiinid (ingl k manatee) on meriveiseliste seltsi kuuluvad imetajad. Erinevalt hüljestest või morskadest ei välju manaatid kunagi veest. Ladina keeles on seltsi nimetus Sirenia, mistõttu kutsutakse neid loomi ka sireenideks. Nimetus tuleb muidugi merineitsitest ehk näkkidest ning arvatakse, et kogu näkkide legend ongi alguse saanud nende loomade nägemisest. Eks omal ajal olid ka iluideaalid teistsugused, kui näiteks Rubensi maale vaadata.

Sireene on kokku neli liiki, neist kolme liiki manaatid elavad vastavalt Kariibi meres, Amazoonias ja Lääne-Aafrikas, ainus liik dugonge aga Punasest merest kuni Austraaliani välja. Rannikul, mõistagi. Eristada on neid lihtne elukoha, aga ka saba kuju järgi – manaati saba on ümmargune, dugongil aga vaalasaba moodi kaheharuline. Igatahes on tegemist huvitavate ja allveefotograafi jaoks lausa legendaarsete loomadega. Floridas on ainult kaks kohta, kus koos nendega vees olla saab. Need on Crystal River (linn ja jõgi) ning Homosassa River, asukohaga Florida läänerannikul Tampast põhja pool. Õieti pole tegu jõgedega, vaid ebamäärase kujuga rannikuveekogudega, seguga mangroovisoost ja sadamaehitistest. Manaatidele teevad aga selle piirkonna mõnusaks suhteliselt soojaveelised (nojah, 22 °C) allikad, kuhu talvehooajaks külmemast mereveest hoiule tullakse. Nimelt on kõik sireenid vaatamata oma paksule nahale ja rasvakihile väga külmakartlikud. See fenomen ongi põhjuseks, miks manaatidega siinkandis just talveperioodil oktoobri lõpust aprillini kohtuda võib.

Tegemist on küll manaatide kaitsealaga, kuid kõikvõimas eraomand on ikkagi esikohal. Sisuliselt on kogu see akvatoorium, kuhu külastajaid viiakse, üks suur kanalite, elu- ja tootmishoonete, kaide ning paatide virvarr. Tõsi küll, paadid on väikesed. Aga kaitserežiim piirdub vist põhiliselt paatide liikumiskiiruse piiramisega ja sellele vaatamata nägime hulga loomi, kellel paadivindi jäljed seljal.

Kuidas siis sireenidega kohtamine käib? Päris nii vist ei saa, et sõidad kohale ja hüppad vette. See-eest on Crystal Riveris hulgaliselt firmasid, kes su vastu võtavad, instrueerivad, kalipsosse riietavad, vajaduse korral maski-toru annavad ja siis paadiga õigesse kohta viivad. Paaritunnine teenus maksab 50 dollari ringis. Sõit ei lähe kaugele, aga paadijuht peab teadma või oskama oletada, kuhu täpsemalt minna. Seda eriti enne hooaja algust, kui loomad merest veel massiliselt jõkke tulnud ei ole. Meie käisime oktoobri keskel firmaga River Ventures ja nägime kokku vast kümmet manaatit.

Kes aga tahab neid kindla peale pildistada või filmida, peaks minema talve poole ja mitmeks päevaks. Vesi on seal madal, sügavust mõni meeter ja kohati üsna kehva nähtavusega. Päeva edenedes tuleb paate ja rahvast juurde, nii et kaval on alustada võimalikult vara. Et nähtavust vees natukenegi kontrolli all hoida, ei luba enamik firmasid külastajaid vette lestadega. See võib õige olla, aga vee all pildistamiseks sobivat asendit leida oli lestadeta küll selge piin. Manaatid ise on rahulikud, nad kas söövad või magavad. Esimesel juhul lohistavad nad end loibadel mööda põhja ning krõmpsutavad täiel häälel veetaimi, teisel juhul lihtsalt… magavad. Muuseas, taimede söömiseks on neil sarnaselt elevantidega suus suured luuplaadid. Ei märganud, et inimesed neis loomades mingit huvi oleks äratanud. Samas on tegu mitme lehma suuruste mürakatega ja nende toitumisteele ette jäämine ei tundunud ka hea mõte (tee siis lähedalt pilti ja uju ilma lestadeta eest ära!).

Omaette vaatamisvääruseks on samas kandis paiknevad allikad, neist kuulsaimad on Three Sisters (Kolm Õde). Talve ajal koguneb allikatesse vahel sadu manaatisid. Vesi neis on tõesti kristallselge, aga tänu 22 kraadile ka karge. Paate loomulikult allikatele ei lasta, äravool sealt on tugev ja kohale ujumiseks tuleb päris pikalt vastuvoolu kroolida. Sügavust võib allika kohal olla üle 10 meetri. Nii suures ja puhtaveelises allikas, tegelikult kolmes suures allikas ringiujumine on juba omaette elamus.

Everglades ja Gator Boys

Kui teil on teismeline laps, kes iga päev Animal Planeti ja National Geographicu telekanaleid vaatab, siis ei ole mõeldav, et te Floridas ei külastaks Everglades Holiday Parki. Everglades kohanimena tähistab raskesti piiritletavat soist ala, mis hõlmab suurt osa lõunapoolsest Floridast. Märjal aastaajal moodustub siin 100 km laiune ja 160 km pikkune aeglaselt lõuna poole voolav jõgi, nn „rohujõgi“.

Erinevaid külastuskeskusi on Evergladesis palju, kuid just Fort Lauderdale’i linna piiril paikneb Gator Boysi peakorter. Kuulsaks said alligaatoripoisid läbi samanimelise seriaali, mille näitamist alustas Animal Planet 2012. aastal. Kaks natuke hullu tegelast, Paul Bedard ja Jimmy Riffle võtavad teie tagaaiast või golfiväljaku tiigist alligaatori paljaste kätega kinni ja viivad ära. Teoreetiliselt sohu tagasi, aga väga kindel selles olla ei saa. Just sealsamas pargis räägiti meile, et linnast toodud alligaatorit pole mõtet sohu tagasi lasta – varem või hiljem võib teda uuesti kohata varasemal aadressil.

See selleks, aga kohapeal on olemas kõik, mis filmis nähtud: tuulemootoriga paadid, alligaatorid ise ja lõpuks 20 minutit väga veenvat alligaatorisõud, ja väga lähedalt. Paadiga soo peal (seal on vaba vett ja kanaleid ikka ka) nägime üsna mitut alligaatorit ja iguaane ja linde… Ja kollased vesikupud olid just nagu Eestis. Alligaatorid, muide, ujuvad ise paadi poole – väidetavalt kalade pärast, keda paadist söödetakse. Lihatükke, jah, vette ei visatud.

Etendusega aga meil ilmselt vedas, sest seda tegi telestaar Paul Bedard isiklikult. Alligaator oli suur ja unine, aga lõksutas õige koha peal veenvalt lõugu. Kulminatsioonis, kus Paul oma peaga alligaatori üüratuid lõugu lahti hoidis, teatas ta tardunult hinge kinni hoidvale publikule: „Mõnikord inimesed plaksutavad…“. Seda tsirkust peaksite ise nägema, või siis järelvaatama Animal Planetist. Kohapeal oli ka võimalus väiksemaid boamadusid või viieaastast alligaatorit süles hoides pildistamiseks poseerida. See meeldis eranditult kõigile. Hõikasime pärast etendust Paulile, et talle on Euroopast noor austaja külla sõitnud. Asi lõppes noore austaja õhus loopimise ja igapidi keerutamisega, kõige lõpus tehti üks „korralik“ pilt ka.

Tekst ja fotod: Ülar Tikk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga