FILMIVÕTETEL GEORGIAS

Kuidas sulanduvad omavahel Eestija Georgia filmitegijad ning mida põnevatjuhtub mandariinimaal filmivõtete käigus? Filmimaailma katet kergitab filmi produtsent Ivo Felt.

Kuidas sulanduvad omavahel Eestija Georgia filmitegijad ning mida põnevatjuhtub mandariinimaal filmivõtete käigus? Filmimaailma katet kergitab filmi produtsent Ivo Felt. Kui põhjamaalane peaks kogemata Georgiasse mõnda Musta mere ranniku kuurorti puhkama sattuma, siis toimub see tõenäoliselt kas suve lõpul, septembris või lausa oktoobris – barhatnyi seson (’sametine aastaaeg’), ütlevad viimase kohta georglased ise. Viljad on valminud, õhutemperatuur on 25–30 kraadi, merevesi kah nii 25. Vein ja söögid on suurepärased ja kõik see kokku lihtsalt uskumatult mõnus. Filmitegijatel on mõni asi vahel teisiti. Nad sõidavad Musta mere äärde detsembri keskel. Pärast kuuetunnilist vahemaandumist Kiievis ja üsna lühikest ööd Thbilisi hotellis istub me kahest näitlejast ja seitsmest filmitegijast koosnev seltskond bussi ja hakkab sõitma sihtmärgi suunas, kus sel aastal tähistatakse jõule ja võetakse vastu uus aasta. Olgu öeldud, et mõlemat tehakse kaks korda. Sõit Thbilisist Guriasse käib üle mägede. Kõigepealt tipp-topp kiirtee Gorini. Maailmaajaloos on see linn oma koha kinnitanud ka Jossif Stalini sünnilinnana. Selle fakti kinnitamiseks on Gori keskplatsil küllaltki tuttavlikult mõjuv kuju, mis osutab käega helgesse tulevikku. Seal kõrval on Georgia suurmehe auks püstitatud muuseum, kuhu me sel korral sisse ei põika. Gori on Thbilisile lähim punkt, mille Vene föderaalväed 2008. aasta augustis kaheks nädalaks hõivasid. Tänaseks asuvad mõlemal pool maanteed lausa uskumatute mõõtmetega sõjapõgenike laagrid – hiiglasliku riigilipu all on sadu ühesuguseid halle maju, kuhu on paigutatud Abhaasia sõja tagajärjel kodu kaotanud tuhanded georglased. Edasi algavad mäed ja kõik muutub õige meeleolukaks. Kitsas kurviline maantee ühendab riigi ida- ja lääneosa, on tihedalt liiklust täis, kõik kihutavad kõigest hingest, vaatamata kehvale nähtavusele. Ümberringi võib üllatusi tulla igast suunast – trotsides tihedat liiklust, viskuvad aeg-ajalt tuuleklaasi ette onud ja tädid värskelt küpsetatud saiadega – nazukhebi on sealne spetsialiteet ja neid müüakse usinalt. Pärast mägesid tuleb väga kummaline linn nimega Zestafoni. Nõukaajal oli siin hiiglaslik metallurgiakombinaat, mis on tänaseks küll suures osas maha jäetud, kuid osaliselt töötab edasi. Meeletul territooriumil seisab tohutu tühi tehasehoone, lisaks kõiksugu kraanad, raudteed ja muu rasketööstusele omane. Linn on rahvast täis, igal pool käib elav kauplemine. Peamiselt pakutakse naaberriigi Türgi kaupa. Peagi oleme Kutaisis, Georgia suuruselt teises linnas ja Imerethi maakonna keskuses. Mingil kummalisel kombel õnnestus georglastel 2012. aastal siia oma parlament nihutada. Haridusministeerium Tartus on sellega võrreldes veidi keskpärasem saavutus. Muidu suhteliselt halli linna kaunistab uus lennujaam, mis näeb pimedas välja kui jõulupuu. Veidi veel ja tuleb erakordselt huvitav teerist, millest vasak haru viib Bathumi ja Türgi suunas, parem aga Phothisse ja sealt edasi Abhaasiasse. Vasak haru tundub − eriti meie filmi teemat silmas pidades − äärmiselt salapärane ja pisut hirmuäratav. Kohal – võtted algavad Pärast pea kuuetunnist sõitu olemegi Gurias, Urehhis. See jääb meie koduks kuueks nädalaks. Sajab. Kuurordis paiknev hotell ei ole ette nähtud talvitumiseks ja laseb läbi pea kogu merelt tuleva tuule. Elektrit vahel on, vahel ei ole, sellest sõltub ka maja sisetemperatuur. No ei ole ette nähtud, et mingid tegelased sellisel aastaajal sellises kohas toimetada tahavad. Kohtume Georgia- poolse võttegrupi ja näitlejatega, nüüd on meid kokku umbes 40. Esimesel õhtul käib kõva askeldamine, sõidame koos režissöör Zaza ja operaator Reinuga võttekohta vaatama – see asub hotellist umbes viie kilomeetri kaugusel põhimõtteliselt keset mittemidagit. Oleme selle koha valinud mandariiniistanduse pärast, peale selle ei olnud seal enne meie tulekut tõepoolest mitte midagi. Ehitasime ligi 200 meetrit teed (140 isekallutaja kastitäit kruusa), et meie „objektile” üldse ligi pääseda. Lisaks oleme püstitanud siia maja koos kahe kõrvalhoonega, ehitanud aia ja kaevu, toonud elektripostid, istutanud kolm viiemeetrist palmi jne. Selleks, et võttekohta pääseda, peame autoga läbi jõe sõitma. See on päris kena raudteesillaalune koht, kunagine tee, mille jõgi on oma sängiks ära kasutanud. Siin käib alatihti vahva tunglemine vastassuundadest saabuvate autode ja vastutustundetute lehmakarjade vahel. Filmivõtted kulgevad enam-vähem mõistlikult. Põhjamaalase jaoks on võib-olla natuke liiga palju kära ja sahmerdamist, aeg-ajalt tundub, et meie näitlejatel on keeruline keskenduda, aga Lembit, Elmo ja Raivo on vanad kalad ja saavad hakkama. Ning georglased on sellise õhkkonnaga harjunud. Režissöör Zaza on ettearvatavalt emotsionaalne – kui talle miski meeldib, siis röögib vaimustusest, kui ei, siis ei viitsi pikalt tseremoonitseda. Päris tore. Pauku saab ka, kohalikud püromehed on väga head. Kui küsid, kui kõrgele plahvatuse leek tõuseb, siis vastavad nad algul, et eks see selgub asja käigus, pärast aga ütlevad kõik mõõdud – ka n-ö ohutu vahemaa − vägagi täpselt. Kuna filmime mägedes külade vahel, kuhu võõrad just tihti ei satu, siis oleme siin päris kena vaatamisväärsus. Kohalikele on kõige tähtsamad mõistagi Georgia näitlejad Mikhail Meskhi ja Giorgi Nakhashidze – kujuta ette, meie külas elavad kuus nädalat superstaarid! Ka režissöör Zaza on Georgias tuntud mees, lisaks on ta pärit siitsamast Ozurgethi lähedalt. Kohalike tugi on väga oluline, oleme neilt saanud ääretult palju abi, alates juba kas või võttekoha leidmisest ning lõpetades ehituse ja igapäevaste abitöödega. Just mõtleme, et kas oleks kuidagi võimalik kõik need inimesed 350 kilomeetri kauguselt Thbilisisse esilinastusele kutsuda, see ei taha paraku vist hästi õnnestuda. Tšatšat ja veini liigub, külarahvas püüab „tähtedega” viina võtta, küllakutseid on palju. Mõnele on võimatu ära öelda − Otari sünnipäevast me ei pääse. Ühel õhtul sõidame paari autoga mägedesse, Georgia kombe kohaselt poolteist tundi kutsutust hiljem. Uksed lükatakse lahti ja sellist pidulauda pole põhjamaa filmiprodutsent küll varem näinud... Lisaks kohutavale hulgale meeletult maitsvatele roogadele on ka Otari vein ja tšatša kõrgem klass. Pidu on lärmakas ja rõõmus, tamada toostid pikad ja hoolimata keele mitteoskamisest peagi ka arusaadavad. Tehtud on erand – lauas on ka naine, Misha Meskhi abikaasa, samuti tuntud näitleja Ia Sukhitashvili on meile külla tulnud ja tema palutakse lauda. Otari on autojuht, kes sõidutab režissööri ja produtsenti ja on tõeline proff. Rekord tema vana BMW-loguga Urehhist Thbilisisse (ca 350 km) on neli tundi, tavaliselt sõidetakse seda maad kuuega. Otari sõidab julgelt, läbib 50 alad 150-ga, pääseb trahvidest ja on seni elus ka. Õnneks on nii režissööril kui ka produtsendil närvid korras ja koostöö sujub kenasti. Otari elab päris uhkes majas mäenõlval, tal on väiksemat sorti viinamarjaaed ja päris korralik mandariiniistandus. Ta kasvatab ka igasugu muid puu- ja juurvilju, peab loomi ning ütleb, et tänu sellele saab kuidagi hakkama. Elu Georgia külas on ehk mõnevõrra jõukam kui linnades. Kui viimastes kummitab kohutav tööpuudus – ametlikult on 60% georglastest töötud ja toimetulek on ehk millimeeter keerulisemgi veel kui meil –, siis külas paned tomatid ja sibulad kasvama ja saad kuidagi hakkama. Kuna Venemaa on pärast 2008. aasta sõda täielikult blokeerinud enda turu Georgia kaupade jaoks, siis on tõsine mure puu- ja juurviljade realiseerimisega. Maa on väga viljakas ja rahvas üsna töökas, mandariinid sada korda paremad kui Marokos, aga müüa pole neid kusagile. Pisut ostab Ukraina, aga neil kipuvad samad asjad endil olemas olema. Ehk siis – Otari selle aasta mandariinisaak läheb põhimõtteliselt kompostihunnikuse. Ja see on üks väga suur hunnik. Filmigrupp püüab vähestel vabadel päevadel külakolkast eemalduda, käiakse vaatamas mõne kilomeetri kaugusel asuvat kuurortlinna Khobulethit, paar korda sõidetakse ka 30 kilomeetri kaugusele Bathumisse. Detsembrikuise Khobulethi peamiseks vaatamisväärsuseks on turg, imekombel on peamiselt kohalike müüjate sekka ära eksinud ka mõned hiinlased, kes usinasti oma plastmassnodi ja riideid pakuvad. Ikka Adibass ja Adibass. Turult saab ka detsembrikuus palju värsket, lisaks muidugi kõiksugu viinamarja ja pähklite segu, millest kuulsamale, tshurtshkhela’le, näitleja Ulfsak kuidagi imeliku nime andis. Tshurtshkhela olevat läbi kõikide sõdade, mida georglased pidanud, nende peatoidus. Veini müüakse suurtest klaaspudelitest ja villitakse kliendi juuresolekul teisel või kolmandal ringil Fanta ja Sprite’i pudelitesse. Ostame ka D&G sokke ja kummikuid. Ajaria keskusel Bathumil on pilvelõhkujate ja Mercedeste kõrval ka teine pool, mis just kuigi jõukas ei paista. Siiski paistab see linn tänu hiiglaslikule sadamale ja lähedal olevale Türgi piirile päris kenast hakkama saavat. Produtsendi viivad töökohustused jõululaupäeval Thbilisisse. Pärast tööd viib autojuht Otari vend mind kusagile garaaži, mis on otsast otsani täis ilusaid suuri klaaspudeleid. Ideaalne Kahhethi vein, dorogoi! Fanta ja Sprite’i pudelid võetakse taas välja ja saadetakse Gurias janus vaevlevale filmigrupile veidi leevendust. Tagasi pealinnas Lõpetame filmivõtted jaanuari lõpul ja pöördume tagasi pealinna, mis näeb võrreldes meie mudaauguga välja kui Disneyland. Endine president Saakashvili armastas purskkaeve ja tuledemängu, võib-olla andis see pärast kõiki neid sõdu mõningast kergendust. Küllap on selliste selgete kujunditega, nagu tuli ja vesi, mängimine ka igati väärikas, igatahes tunduvalt väärikam, kui Saksamaalt väidetavalt riigi rahadega legendaarse massööri dr Dot’i oma residentsi lennutamine põhjendusega, et „kael valutab – kogu Venemaa on mul kukil”. (Vt ka internetist märgusõnaga dr Dot ja Saakashvili.) Kogu seda tuldpurskavat ilu ei ole värske valitsusjuht Ivanishvili vähemalt esialgu demonteerima hakanud – eks aeg näita. Georgias on eestlasel täitsa mõnus olla. Kuigi see, et igale georglasele on eestlane täiesti abstraktsel kujul südamesse sisse programmeeritud ja ka oma elus esimest korda eestlast kohtav georglane tituleerib sind kohe oma vennaks, on väike liialdus. Tegelikult need inimesed lihtsalt käituvadki oma külalistega niimoodi. Ja seetõttu soovitan seda sooja Kaukaasia väikeriiki tingimata külastada. No ja siis sealse toidu... ja veini... ja loomulikult – mandariinide pärast.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga