Filipiinide veealused loomaaiad

Kas Filipiine tasub valida sukeldumisreisi sihtkohaks? Igal juhul on Filipiinid üks väheseid maid, mille rahatähtedel kujutatakse erinevaid mereelukaid. Ühesajasel on kujutatud vaalhaid ning just seda elukat kirglik sukelduja Ülar Tikk hiljutisel reisil Filipiinide vetest otsima läks.

klounkala.jpg

495 aastat parast suurt Portugali meresõitjat Ferdinand Magellani saabus Cebu Mactani saarele − see on koht, kus Magellan kunagi lahingus langes ja kus nüüd on lennujaam − Eesti sukeldujate grupp. Minu jaoks olid Filipiinid seni sukeldumiskoha ja reisisihina kogu aeg natuke tähelepanu fookusest väljas. Tundus ebaselge ja küllap ka pisut ohtlik – alles see oli, kui teadagi-kes-ekstremistid Malaisiast Sipadani saarelt terve kuurorti jagu sukeldujaid ja personali relva ähvardusel minema küüditasid ja just Filipiinidel pantvangis hoidsid ning kadunud Gaddafi sai teha oma elu ainsa heateo – osa sukeldujatest pantvange välja osta (raha läks, teadagi, omadele). Nagu kohapeal selgus, ei tohi eelarvamustele liiga suurt tähtsust omistada. Filipiinidest on saanud tänu varakult juurutatud kristlusele ja hilisematele tihedatele koloniaalsidemetele USA-ga meile hästi arusaadava ning toimiva äri- ja teeninduskultuuri ning logistikaga riik. Inglise keel on üks riigikeeltest ja tundus, et seda räägib igaüks. Turistile on ka tähtis, et hinnad on talutavad ning kokkulepitud ajad ja asjad toimivad. Ja muidugi imeline loodus, nii veepealne kui ka veealune… Seetõttu on ka sukeldumine seal lihtsalt suurepärane. Miks ma mainisin enne logistikat −saarte arv riigis on üle 7000, jäädes sellega küll alla Indoneesiale ja muidugi Soomele-Rootsile ja Kanadale, kuid viimastest erinevalt elavadki kõik 100 miljonit inimest saartel. See teeb logistika tülikaks, kalliks ja aeganõudvaks, kuid kõik töötab!

Filipiinid võib jagada kolmeks saarterühmaks: põhjas Luzon, mis hõlmab Manila piirkonda; Kesk-Filipiinid ehk Visayas, keskusega Cebus, see on piirkond, mida meie külastasime; ning Lõuna-Filipiinid: Mindanao ja Sulu mere saared. See lõunapoolne piirkond ei ole juba pikemat aega ekstremistide tõttu külastamiseks soovitatav. Cebu piirkonna kasuks räägib aga lisaks looduslikule mitmekesisusele ja rohketele sukeldumisvõimalustele ka logistiline eelis – Cebule lennates saab vältida Manila (maailma halvimaks valitud) lennujaama. Cebu Mactani saare rahvusvaheline lennujaam ise on küll täiesti okei. Eestlastele armas Boracay saar kuulub ka siia regiooni, kuid jääb Cebust kaugele, sinna saab siselennuga.

Meie sukeldusreisi korraldas Waterworld Expedition oma karismaatilise juhi Einari Talviste isikus, koostööpartneriks Filipiinidel oli Sea Explorers Philippines, suur firma, mis majandab mitmeid  sukeldumiskeskusi just Cebu piirkonnas. Rahvusvahelisse sukeldumisgruppi kuulus 24 inimest, neist kolm last, kaks soomlast ja kaks ammust sõpra Moskvast. Etteruttavalt võin öelda, et logistika ja muu orgunn toimis suurepäraselt, ehkki sukeldumise korraldamisel pidid kohalikud end grupi suuruse tõttu silmnähtavalt pingutama. Sukeldumisretked ja ka osa transfeere toimusid kohalike bangka- nimeliste alustega. Need on suuremad või väiksemad paadid, mille külgedel on stabiliseerivad ujukid ja hulgaliselt tekipinda. Meie grupi lastele meeldis üliväga nendel bambusest ja nöörist konstruktsioonidel turnida ja vette hüpata. Eriti tore oli kasutada hoovust: paadininast karsumm vette, siis ujukitele turnima ja ahtritrepist laevale. Ja nii umbes sada korda järjest. Vastas kohalikele ohutusnormidele, vist?

Malapasqua

Cebu saare põhjatipu juures on üks paari ruutkilomeeri suurune saareke. Iseenesest oleks tegu tavalise turismisaarega, kui mitte 2011. aastal üks hailiik, rebashai poleks saare nime maailmakuulsaks teinud. Kohalikud kalurid teadsid juba ammu, et siinkandis on rebashaisid. Nüüdseks on aga Malapasquast pooletunnise paadisõidu kaugusel asuv Monad Shoal ülemaailmselt tuntud kui sukeldumiskoht, kus võib rebashaisid üsna suure tõenäosusega kohata. Üks kolmest rebashai liigist, pelaagiline rebashai (Alopias Pelagicus, ingl. k pelagic thresher) on kuni kolme meetri pikkune väikeste hammastega pelglik hailiik. Tavalisest haist eristab teda aga ebaharilikult pikk sabauim, mida rebashai kasutab vahel väiksemate kalade uimastamiseks. Siit ka ingliskeelne nimi thresher, ’viljapeksja’. Monad Shoali veealuse platoo servad pöörduvad seinana paarisaja meetri sügavusse ja siia, „nurga peale“ umbes 30 meetri sügavusse tulevad varahommikul rebashaid, et väikesed huulkalad neid siis naha- ja lõpuseparasiitidest vabastaks.

Eelmisest lausest tuleb välja lugeda, et ka sukeldujad peaksid siis samal ajal samas kohas olema. Ehk siis kella viie paiku hommikul kolmekümne meetri sügavuses. Meie grupi jaoks lisas natuke vürtsi veel asjaolu, et see oli üldse meie esimene sukeldumine sel reisil. Kombekohast proovisukeldumist ei olnud, varahommikul paadile, asjad selga ja… põhja! Eeldas teatavat professionaalsust, aga kõik said hakkama!

Üritus ise meenutas paljuski veealust loomaaeda. Külastajate (=sukeldujate) ala oli köiega piiratud ja selle taha liivale tuli end ritta istuma sättida, et hämaras hommikuvalguses vee, liiva ja planktoni segus pika sabaga kala näha. Üldiselt meil vedas, nähtavus oli küll alla igasugust arvestust, aga rebashaid nägime ära, ja mitu korda. Sogase vee tõttu fotot kull ei tulnud, aga ühe videokaamera stoppkaadri rebashaist saan siia jutule lisada. Samas on ka juhtunud, et fotograaf käib viis hommikut järjest sama rada ja pilti ei saagi. Paar päeva pärast meie külastust olevat vesi täiesti selgeks läinud ja pildistamistingimused ideaalsed. Õnne asi.

Dauin

Pura Vida Beach & Dive Resort asub juba järgmisel, Negrose saarel ja sinna jõudmiseks tuli läbida järgmine logistikaahel: pool tundi paadiga, 11 tundi bussiga, läbides Cebu saare pikuti põhjast lõunasse, 200 km, aga aeglane liiklus, pool tundi praamiga ja veel 1 tund bussiga. Lihtne!

Negrose saar sai oma nime Hispaania kolonisaatorite poolt, kes ristisid selle kohalike tõmmunahaliste elanike järgi. Kuurort ise aga on tõeline komm, eriti restoran. Pole idamaades kusagil näinud nii hea teeninduse ja samas professionaalse köögiga kohta. Muidugi, mereande kaugelt otsida ei tule ja tuunikalatartar osutus paljude meie grupi liikmete igaõhtuseks lemmikuks. Aga teenindus… Iseenesest on tegemist ju rannarestoraniga, aga teenindajad andsid silmad ette ka Tallinna kallimatele söögikohtadele. Piisas põgusast pilgust, kui ettekandja (kui ta just lauas teenindamas ei olnud) jättis oma tegevuse pooleli ja tuli küsima, kuidas saab aidata. Parimas inglise keeles. Ja enamasti aitas ka. Ei olnud nii, et see ei ole minu laud ja üldse…

Nüüd sukeldumisest. Kogu kompleks asub mere ääres ning tänu aktiivsele vulkaanilisele tegevusele on liiv seal tumehall kuni helemust. Vulkaan nimega Mount Talinis, tuntud ka kui Cuernos de Negros jääb selja taha sisemaale, kuid ka kuurordi ees meres on kohti, kus kollase väävlikarva liiva seest gaasimulle tuleb. Liiv on selles kohas soe. Kohalik auväärses eas sukeldumisinstruktor rääkis, et kuurordi rajamisel tuli esimesest puuraugust kuuma väävlist vett, mistõttu tuli natuke eemale rajada uus puurauk külma vee tarvis. Must liiv laiutab ka vee all, meenutades maailma allveefotograafide lemmikkohta Lembeh’ väina Põhja-Sulawesil. Siinjuures tuleb tunnistada, et ega Dauini veealused liivaväljad Lembeh’le palju alla jäägi. Fotograafile on igatahes vee all sihtmärke rohkem kui vaja, igavlemiseks aega pole. Spetsiifiliselt on asja nimeks muck diving ehk siis sukeldumine musta liiva ja/või mudase põhjaga kohtades. Ja siis kõik need värvilised teod, eriskummalise kujuga kalakesed, meriroosid, krabid, kilpkonnad, suured makrelliparved ja mis kõik veel…

Umbes tunniajase laevasõidu kaugusel on Apo saar, mida samuti külastasime. Kunagi on see koht hääletatud maailma saja parima sukeldumiskoha hulka. Hoopis teine pilt – mastaapne hulk koralle ja värvilisi korallkalu. Siin on maailmas üks tuntumaid kohaliku kommuuni poolt majandatavaid merekaitsealasid. Kohata võib kuni 650 liiki kalu ja üle 400 liigi koralle, alates väikestest põiskorallidest kuni kivikorallide ja hiiglaslike korallilehvikuteni.

Oslob

Oslob on meie mõistes üks vald Cebu saare lõunapoolses otsas, mis hõlmab muuhulgas ka külakest Tan-Awani. Veel 1980ndatel aastatel püüti selles piirkonnas seitsme aasta jooksul kokku 627 vaalhaid, kuid Filipiinid said aastal 1998 üheks esimeseks riigiks maailmas, kus keelati vaalhaide igasugune püük ja müük. Vaalhai on suurim kala, räägitakse kuni 16 meetri pikkustest, kuid tegemist on äärmiselt rahumeelse planktonisööjaga. Aastal 2011 plahvatas selles kohas turism. Nimelt olid kohalikud kalamehed märganud, et vaalhaisid saab oma püügiriistu lõhkumast eemale meelitada, kui neile veidike suupärast ehk krevette ja peenkala pakkuda. Toitmisega meelitamisest võtsid kinni sukeldumisturismi pakkujad ja nii oligi teenus loodud. Hoogu andis juurde artikkel suures rahvusvahelises ajalehes. Praegu on asjad nii, et Oslob on üks kolmest-neljast kohast maakeral, kus vaalhaisid kohaliku kogukonna poolt regulaarselt toidetakse ja kus neid seetõttu ka peaaegu sajaprotsendilise tõenäosusega võib kohata. Vaalhai nägemine on aga teadagi iga sukelduja üks suurimaid unistusi. On küll teada kindlaid kohti maakeral, kus vaalhaisid võib ka looduslikult üsna tõenäoliselt kohata, aga sinna kohale jõudmine võib olla rohkem kui kallis ja keeruline. Seetõttu on Oslobi veealune loomaaed väga populaarne ja iga päev külastab seda sadu turiste. Teenusepakkujaid on palju, kohale tullakse autode ja bussidega, aga ka sukeldumispaatidega üle mere. Lisaks paadist vaatlusele ja snorgeldamisele on siin lubatud ka vaalhaidega sukelduda.

Veealune loomaaed on avatud iga päev kella 8–12. Kogu tegevus toimub mõnesajameetrise läbimõõduga alal üsna kalda ääres, kus vees on segiläbi haisid toitvate kalurite kanuud, väiksemad paadid külastajatega ja hulk snorgeldjaid. Ning muidugi vaalhaid ise, parematel päevadel näiteks kuus-seitse tükki. Kõigele lisaks toimub tegevus ka alakorrusel, seitsme-kaheksa meetri sügavuses, kus põhjas ja selle lähedal võib leida kõikvõimalikes asendites sukeldujaid. Siin on põhiliseks tegevuseks muidugi hetke jäädvustamine, et ise koos vaalhaiga pildile saada. Kui lisada, et nähtavus oli üsna halb, alla kümne meetri, ning kohati lisandus ka keskmine hoovus, siis ei pea omama erilist kujutlusvõimet, et seda inim-kalasuppi ette kujutada. Loomulikult ei ole siin võimalik korda pidada, ehkki mingid reeglid siiski on.

Suhtumine vaalhaide toitmisega kohalemeelitamisse on kahetine, tegijad ise kiidavad ja looduskaitsjad manitsevad. Kehtestatud on hulk reegleid, näiteks ei tohi vaalhaisid puudutada ning nii  snorgeldamiseks kui ka sukeldumiseks on ajalimiit. Kuid kontroll on keeruline ja vahetu füüsiline kontakt nende kuni kümnemeetriste kalakestega võib vahel olla vältimatu. Negatiivse poole pealt rääkijate argumentideks on, et vaalhaid muudavad käitumist, minetavad ohutunde ning võivad saada (ja saavadki) vigastusi paatide ja paadimootorite läbi. On loodud mitmeid sellise ürituse vastaseid veebisaite, kirjutatud artikleid ja monograafiaid. Ka meie nägime, kuidas üks kogukas vaalhai üht meie grupi sukeldujat korduvalt üsna jõuliselt ninaga tonksis – „Anna süüa!“

Usun siiski, et tehtud pildid, saadud elamused ja lisandunud loodushariduslikud teadmised kaaluvad ikkagi kogu selle pahupoole üles. Meie grupi snorgeldajatest lapsed olid pärast üritust väga õnnelikud. „Oleksin vabalt võinud vaalhaid puutuda, aga ei teinud seda!“ teatas üks nendest.

Panglao ja Bohol

Panglao saar on Boholi saarele sama, mis Kassari Hiiumaale, ainult mastaap on siin neli korda suurem. Ja nagu Kassari, on ka Panglao üks suur turismimagnet. Sukeldumine ümbruskonnas oli lahe, aga kitsukesel rannaribal inimesi selgelt liiga palju. Hinnad üle keskmise, toitlustuse tase jälle vastupidi. Panglao on sarnaselt Kassariga suure Boholi saarega ühendatud kahe sillaga ja iga turist peab seda teed sõitma, sest Boholil on kaks turistidele kohustuslikku asja. Esiteks keset saart paiknevad Šokolaadimäed. Need keerulise tekkega lubjakivikünkad on valdavalt 30-50 meetri kõrgused ning naljaka munaja kujuga. Kuivaperioodil muutub neid kattev taimestik pruuniks – siit ka nimi. Ühe mäe otsa lubatakse ronida ning nautida ümbritsevat omapäraselt korrastatud vaadet. Saab jäätist ja õlut.

Boholi teiseks vaatamisväärsuseks on peopesa suurune ahvike − filipiini tontkandlane (ingl. k tarsier), kes  lisaks oma kõikvõimalikele bioloogilistele iseärasustele on ka niisama nunnu vaadata. Meenutab noorematele lugejatele Star Warist pärit Yodat või siis auväärsemale publikule Tšeburaškat. Üks viisakam tontkandlaste vaatlust pakkuvaid kohti on Philippine Tarsier Sanctuary, mis paikneb sobivalt Boholi saare Panglao poolses servas. Poolsuletud metsatukas õnnestus meil näha ja pildistada mitut unelevat ahvikest. Üldiselt on kogu turismindus Boholil ühe päevaga tehtav ning ülejäänud aja saab rahulikult rannamõnudele pühendada.

Tagasiteel Cebus juhtus veel uks uskumatu lugu. Seoses varase äralennuga olime majutatud Cebu kesklinnas hotelli ja lõpupidu oli hoogne. Kogunemisajaks oli lepitud 3.45 hommikul fuajees. Ja nüüd, uskuge või mitte, aga juba kell 3.52 liikusid kaks bussi, kõik see mees ja raske sukeldumisvarustus pardal, lennujaama poole. Tehke järele, see ei ole enam mingi lihtne vaalhaidega sukeldumine!

Tekst ja fotod: Ülar Tikk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga