Filipiinid kolmes vaatuses

Madle Timm veetis hiljuti seitse kuud Filipiinidel, leivaisaks Punane Rist, relvadeks kaamerad ja mikrofonid, reisikaaslasteks igat masti kohalikud. Reis oli vägagi seikluse mõõtu, Madle koges maavärinat ja taifuune, roomas džunglis ja sukeldus surnud korallriffe vaatama.

Vaatus 1: Lõuna-Austria. Ettevalmistus missiooniks Filipiinidel

Osatäitjad: Punase Risti vabatahtlikud, sõjaveteran, pahaaimamatud austerlased, „inimröövijad“

„Mida te teete siis, kui sõbramees kõrval õhku lendab?“ küsib turske, neljakümnendates mees ühes Austria väikelinnas, mille nime keegi peale kohalike hääldada ei suuda. Sügavad kortsud ta näos reedavad, et elu pole olnud roosinupp, kuid tema kindlas avalas silmavaates on midagi kütkestavat. Klass jääb vaikseks. Kõigi tulevaste Punase Risti vabatahtlike pilgud on naelutatud enda ees seisva sõjaveterani niisketesse silmadesse.

Keegi ei reageeri ja ega sellele tegelikult vastust oodatagi.

„Mitte midagi ei tee!“ kaigub bassihääl üle peade, põrkab tagasi seintelt, talletub tosinale aju kõvakettale. „Miiniväljal, mitte ühtegi sammu enam ei tee või lendate ise õhku!“ Pilk liigub meie ette seatud suurele maakaardile. Filipiinid on märgitud roheliseks – miine seal praktiliselt pole, kuid järgnevalt õpitud teadmised, kuidas käituda pistisemaiaste ametnikega, võivad küll kasuks tulla.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga