Madle Timm veetis hiljuti seitse kuud Filipiinidel, leivaisaks Punane Rist, relvadeks kaamerad ja mikrofonid, reisikaaslasteks igat masti kohalikud. Reis oli vägagi seikluse mõõtu, Madle koges maavärinat ja taifuune, roomas džunglis ja sukeldus surnud korallriffe vaatama.
Vaatus 1: Lõuna-Austria. Ettevalmistus missiooniks Filipiinidel
Osatäitjad: Punase Risti vabatahtlikud, sõjaveteran, pahaaimamatud austerlased, „inimröövijad“
„Mida te teete siis, kui sõbramees kõrval õhku lendab?“ küsib turske, neljakümnendates mees ühes Austria väikelinnas, mille nime keegi peale kohalike hääldada ei suuda. Sügavad kortsud ta näos reedavad, et elu pole olnud roosinupp, kuid tema kindlas avalas silmavaates on midagi kütkestavat. Klass jääb vaikseks. Kõigi tulevaste Punase Risti vabatahtlike pilgud on naelutatud enda ees seisva sõjaveterani niisketesse silmadesse.
Keegi ei reageeri ja ega sellele tegelikult vastust oodatagi.
„Mitte midagi ei tee!“ kaigub bassihääl üle peade, põrkab tagasi seintelt, talletub tosinale aju kõvakettale. „Miiniväljal, mitte ühtegi sammu enam ei tee või lendate ise õhku!“ Pilk liigub meie ette seatud suurele maakaardile. Filipiinid on märgitud roheliseks – miine seal praktiliselt pole, kuid järgnevalt õpitud teadmised, kuidas käituda pistisemaiaste ametnikega, võivad küll kasuks tulla.
Järgmine etapp ehk teooriast praktikasse. Kõik selleks, et anda mingigi kogemus, kui sihtriigis peaks tõesti minema nii kehvasti, et kõik päris eluski juhtub. „Teooria on see, kui sa tead kõigest kõike, aga mitte miski ei tööta. Praktika on see, kui kõik töötab, aga keegi ei tea, miks,“ meenub mulle kuskilt. Meie simulatsioon näitab, et mitte miski ei tööta ja keegi ei tea, miks.
Matkame Lõuna-Austria põldude vahel, et otsida sobivat kohta, kuhu lüüa üles laager „maavärinas“ kannatada saanud kohalike tarbeks. Raadiosaatjad näpus, raporteerime iga sammu eeskujulikult peakorterisse. Paranoiliselt peame kõiki liikuvaid olendeid näitlejateks ja nii on pahaaimamatud kohalikud sunnitud vastama küsimusele, kus asub lähim sõjaväebaas – mida terve nende teadliku elu pole külas eksisteerinudki. Eks elu olegi üllatusi täis.
„Ma loodan, et lõunaks saame mingit head pastat,“ unistab itaallane Ricardo, kellega sammume parajasti rühma eesotsas, kruusane tee suundumas otsejoones pisikese metsatuka poole. „Ja ma loodan, et nad siia metsa mingit lõksu pole sisse sead…. PÕMM! PÕMM! PÕMM! MAHA, KOHE MAHA!” ei jõua Ricardo lauset lõpetada, kui kärgatavad püssid ning viskume, eelnevalt treenituna, jalapealt maha.
Pähe surutakse kott ja siis lohistatakse meid mõni meeter edasi. Kuulen, kuidas keegi minust vasakul sügavalt hingeldab, paremal niheleb. Kes nad täpselt on, pole mul aimugi. Parem ongi, nagu selgub veidi hiljem.
„Keegi ei liiguta end enne, kui pole käsku antud!“ kõlab vastuvaidlemist mittesoosiv hääl, mis paneb mu kaaslase hingama piano pianissimo ehk äärmiselt tasa. „Kui ma teid jalaga löön, on see märk, et võtate taskust ja kottidest kogu raha, ehted, kellad, ja panete need enda ette maha,“ jätkab teine, esimesest sugugi mitte lahkem hääl. Kaaslased käiakse läbi. Siis on minu kord.
„Ah Eesti tüdruk? Sinu jätame siia pantvangi. Hakkad meile kokkama!“ pigistab tugev kätepaar mu õlgu. „Jah? Ega sul polegi mõtet vastu vaielda. Ja nüüd teeme nii,“ tõmbab mees korraks hinge, „et kõik teised võivad minna, ega nad kauaks ellu ei jää… Aga sinul, tüdruk, on võimalus päästa veel üks oma räpastest sõpradest. Valid – vasakult või paremalt!“
Kõik eskaleerub nii kiiresti. Mu pea on täitsa tühi, kõhus keerab ja ainsa mõttena vasardab teadmine, et kui ma kohe midagi ei ütle, ei päästa ma kedagi. Aga kuidas, püha jumal, ma valin kahe sõbra vahel?!
„Viis…“
Mida ma ometi teen?
„Neli…“
Ma isegi ei tea, kes mu kõrval on!
„Kolm…“
Ma tahan ise surra!
„Kaks.“
„Üks.“
„Vasakul!“ ohkan. Panen puusalt.
„Hehee, okei,“ kõlab ebameeldiv naer, „olgu siis nii.“
Kuulen, kuidas kõik ülejäänud käsutatakse püsti. Tõmmatakse kotid peast. Suunatakse püssipäradega tagasi metsarajale. „Ja nüüd JOOKSKE, JOOKSKE, kui elu armas!“ karjuvad inimröövijad. Ja nad jooksevad.
Ja siis need käivad. Lasud õhku. Püssipaugud, mis nad tapavad. See on ka märgiks, et simulatsioon on läbi. Mul lubatakse – hoopis lahkel häälel – istuli tõusta. Kott võetakse peast. Pilgutan silmi, harjun ereda päevavalgusega, vaatan ringi. Rühm koguneb vaikselt kokku.
Baasis tagasi analüüsime, mis läks hästi, mis halvasti. Üldine reegel on see, et röövijatele ei tasu vastu vaielda. Ole nii hall hiireke, kui vähegi suudad. Veel saame teada, mis korrusel oleks üldiselt kõige turvalisem elada (mitte esimesel ja mitte kõrgemal kui viiendal – sest nii kaitsed end varaste eest, aga saad tulekahju korral kiirelt evakueeruda) ning kas ja kuidas peaks sööma rohelist kapsast, kui oled selle juba kord lolli peaga mõnelt slummi tänavakaubitsejalt kuus korda kõrgema hinna eest soetanud.
Märkamatult olengi ma Filipiinide jaoks rohkem kui küll ette valmistunud.
Vähemalt nii ma arvan…
Vaatus 2: Catanduanese saar, Lääne-Filipiinid. Kaamerad ja mikrofonid džunglimutta. Päästeoperatsioon
Osatäitjad: Punase Risti töötajad, kohalikud farmerid ja omavalitsuse esindaja
„Sõbrad, ma ei tee kirurgilisi operatsioone ega päästa kohalikke kuuma vulkaanituha alt,“ pean nii mõnigi kord selgitama oma Punase Risti positsiooni Eesti semudele, kelle ettekujutuses jooksen ringi ning tõmban kannatanuid mudast ja majarusude alt välja. Ma ei ole arst. Minu skalpell on pastakas. Mind on Filipiinidele saadetud looduskatastroofide vastu võitlema kirjasõna, kaamera ja mikrofoniga. Ma tean meediat. Ma tunnen kommunikatsiooni, paraku aga mitte seda, kui palju on aega end taifuuniohu korral ette valmistada. Veel.
Nüüd saadetakse mind dokumenteerima Lääne-Filipiinidele. Paar kuud lämbes ja saastet täis Manilas – 22 miljoni inimesega suurlinnas, kus ummikutes istuvate inimeste tarbeks on loodud spetsiaalsed raadiosaated – töötanuna on lopsakas loodus ja mahe õhk vägagi teretulnud.
Catanduanese saar on üks 7600 Filipiine moodustavast saarest, meie Hiiumaast nõksa suurem. Eriliseks teeb selle maalapi ulatuslik abaca-puude kasvatamine. Selle banaanipuu sugulase kiududest valmistatakse teekotikesi, mida läänemaailmas hommikuti tassi sees leotatakse, ning autoistmekatteid, õlakotte ja muud, mida ühest vastupidavast naturaalsest materjalist kokku lükata saab. Nüüd oleme aga sattunud otse saare südamesse, mägedesse, keset oi kui mahlakat džunglit.
„Vaata ette!“ karjub palja ülakehaga, tõmmuks põlenud ja eeskujulikult musklis kohalik mees. On ka viimane aeg, sest sekund hiljem langeb kohta, kus ma kaamerat valmis kruttisin, raske mütsatusega abaca-puu tüvi.
Rooman džungli alustaimestikus. Põlved mudased, rihin paremat nurka, püüan purki kümne kohaliku farmeri higi, verd ja rasket tööd. „Tok-tok-tok,“ käivad kirved, „siuh-sauh“ välguvad vilunud näppude vahel noad, kui tüved sealsamas kooritakse. Käsitsi püstitatud manuaalne masin, kust mehejõu abil puud läbi tõmmatakse, toodab meie silme all pikad kiud, mis kohalike naiste nobedate sõrmede all kiirelt bambusest postide vahele tõmmatud nööri peale kuivama laotatakse. Kui toodang on päikese käes pruuniks põlenud, keritakse see kokku suurtesse rullidesse ning müüakse vahendajatele maha. Karm tõde on see, et farmerid, kes mägedes tegelikult tööd teha rassivad, näevad saadud tulust vaid sandikopikaid. Nii vähe, et enne päevadeks tööpõllule suundumist tuleb neil võtta laenu, mille eest kojujäänud pereliikmed süüa saavad osta.
Neli aastat tagasi räsis Catanduanese saart tugev taifuun. Taifuuniks loetakse tuuli, mille kiirus on vähemalt ühe terve minuti jooksul 150 km/h või rohkem. „Katastroof murdis maha enamiku abaca-puudest – tuule poolt katkutud tüvedest aga kiudu enam kätte ei saa. Farmerid kaotasid suure osa sissetulekust järgmiseks kolmeks aastaks – just nii kaua kasvab väike puu kiukõlbulikuks,“ selgitab minu kõrval seisev ja toimuvat jälgiv kohaliku omavalitsuse esindaja. Teda katkestab ärev hääl.
„Äike, äike tulekul! Kõik kokku, peame lõpetama!“ hõikab üks töölistest, kes mureliku pilguga taevast seirab. Vihma on õigupoolest sabistanud juba viimased pool tundi ja kolleeg, kes on mul kirudes aidanud vihmavarju tehnika kohal hoida, on aeglaselt, aga järjekindlalt täiesti läbi ligunenud.
Nüüd tundub asi aga tõsisemaks minevat. Kraam pakitakse kiirelt kokku ning koperdame hanereas mööda üha mudasemaks muutuvat rada orust välja. Vett kallab nagu homset poleks, kitsuke rada on hetkega muutunud libedaks mülkaks, enne kerge hüppega ületatud ojakesed on paisunud ähvardavalt suureks. Üks vanamees nikastab jala. Kohe nii õnnetult, et enam ise püsti ei saagi. Teekond viib mäkke, astuma peab ühelt ligedalt kivilt teisele, kõrvus kajamas pikse tume kõmin. „Haara nöörist!“ karjub kohalik noor Punase Risti töötaja ja viitab köiele, mis just nagu imeväel kõige järsumate kuristike kõrvale on tekkinud. Nii on muidugi tunduvalt lihtsam üles ukerdada. Hea on, kui kohalikud on osanud ette valmistuda!
Jõuame kõik õnnelikult tagasi baaslaagrisse, kus lüüakse arvud kokku. Ikka et kui mitu farmerit, kui palju puid, kui kaua aega. Tegemist on juhtprojektiga, mis peaks andma aimduse, kui kiirelt on võimalik kohalikke farmereid mobiliseerida ja kui palju puid nad jõuavad maha võtta. Päris taifuuni saabudes on neil selleks pluss-miinus kolm päeva, kuid tingimused on samuti karmimad. Õnneks on Punasel Ristil võimalik neid selle eest ka väärilisemalt rahaliselt toetada.
Vaatus 3: Filipiinide arvukad saared. Rannad ja ookeanisügavused. Kas puhata ka saab?
Osatäitjad: turistid, sukeldujad ja narkosmugeldajad
Kell tiksub omasoodu, päevadest saavad kuud. Töö viib mind kajastama bambusmajade tugevdamist ehk mitut meest on vaja, et tunni ajaga köite ja naeltega üks habras elamu taifuunikindlaks teha (nelja); intervjueerima filipiinosid, kes seitse aastat tagasi supertaifuuni Haiyani (mis nõudis üle 6000 inimelu ja mille kiirus ulatus 315 km/h) käigus oma lähedased kaotasid; küsitlema kohalike omavalitsuste ametnikke, mis põhjusel on nad otsustanud nõuda endale tuletõrjeautot, kui nende valdused lausa karjuvad vajadusest kuivenduskanalite järele.
Kuni ühel hetkel enam ei jõua. Manila mäsu, vähene loodus ja kehvapoolne toit ajavad pea sassi, selle halvemas mõttes. Et läbipõlemist vältida, tuleb minna ja vaadata seda osa riigist, mille tõttu reisivad sinna ka tuhanded teised turistid. Peamiselt – rannad!
Filipiinidel on kaks populaarsemat sihtkohta: Sebu ja Palawani saared. Mõlemale maalapile saab pealinnast lennukiga soodsalt kohale ning asjaolu, et raudlindude hilinemine võib vahel närvid veidi krussi ajada, ei loe enam tuhkagi, kui lõpuks suurlinnast välja saad.
„Kuuskümmend viis meetrit!“ viitab sukeldumisinstruktor potisinisele sügavikule meie ees, mis järsu kuristikuna vannisoojas ookeanivees alla langeb. Helkivad sardiiniparved ümber tantsimas ja uudishimulikud kilpkonnad laisalt vees hõljumas – mis nii viga töömured unustada! Kaldal ronib 75-aastane elu näinud mees krabinal palmipuu otsa, mille ära murtud oksa küljes kõlgub plastpudel tumedavõitu vedelikuga. Värske kookosvein! Paadid aga viivad soovijad ühelt valge liivaga saarelt teisele, kõrvus kajavad magusate mangode müüjate heledad hääled, karjumas võidu jäätisekauplejatega. Päike lõõmab, surfilauad laksuvad vaikselt vastu vahuseid laineharju, ootamas seda õiget lainet. Päike loojub ja teeb teed ümmargusele kuule. Helendav plankton lööb ookeanis sädelema. Idüll.
Kuni sind tõmmatakse tagasi karmi ja halastamatusse maailma. Turistina elad üht elu, töötades teist, kohalikuna aga hoopis kolmandat. Sellist, millest välise vaatlejana saad osa vaid jupiti. Natuke aimdust, tunnet ja maitset.
Oleme teel tagasi Manilasse. Enne lennureisi tuleb võtta praam. Päike hakkab loojuma ning sätime end vaatama värvidemängu ülemiselt tekilt. Tähelepanu köidab aga hoopis midagi muud. „Vaata neid seal all,“ sosistab sõbranna ning osutab kahtlasele tegevusele autotekil. See kõik on nagu filmis.
Tulevad kolm meest – kolmelt poolt. Vaatavad ärevalt ringi, sosistavad ja posistavad, topivad väikese kahtlase paki ühe kastiauto lasti vahele. Peavad veel veidi aru, lähevad laiali.
Üks neist istub veoauto kabiini, lülitab sisse laetule ning kuna väljas on selle aja peale juba pime, on ta nüüd justkui kesk prožektori valgust. Täitsa teatri tunne tuleb!
Peategelane kougib taskust välja pataka raha ning asub seda lugema. Tuleb teine mees, kes omandab rahatähtedest sujuvalt poole. Teine pool topitakse padja sisse, mis kabiinis istuva mehe tagumiku all laiutab. Seejärel lööb viimane ajalehe lahti ning teeskleb, et midagi polegi toimunud.
Vahetame sõbrannaga pilke. Kontrast on meeletu. See on kellegi reaalsus. Kellegi viis jääda siin riigis ellu. Nii nagu farmerid võitlevad sissetuleku eest Catanduanesel, nagu slummilapsed toidu pärast Manilas, nagu mangomüüjad turistide eest valgetes liivarandades. Ja nagu mina – üritades ellu jääda teises kultuuriruumis, teises keskkonnas. Päeva lõpuks tundub, et kogu nähtu saab lõppeks siiski kirjutada nende riikliku loosungi „Filipiinidel on ikka lõbusam“ alla. Aitab ju nali ja naer raskustestki paremini üle olla.
Filipiinid
Asukoht: Saareriik, mis koosneb 7641 saarest ja paikneb Vaikse ookeani lääneosas umbes tuhande kilomeetri kaugusel Euraasia mandrist. Filipiinid asuvad lisaks kõigele üsna ekvaatori ligidal ning samuti vöötmes, kus esineb hulgaliselt maavärinaid, troopilisi torme ja taifuune, üleujutusi ja esineb vulkaanipurskeid. Filipiinid on maailma riikide seas looduskatastroofide arvu poolt neljandal kohal.
Pealinn: Manila
Rahvaarv: ca 105 miljonit
Hinnad: Rahaühik peeso, hinnatase võrreldes Eestiga tunduvalt madalam, välja arvatud Manila ja turistide seas populaarsed piirkonnad.
Keel: Filipino ja inglise keel, üleüldiselt kõneldakse saareriigis kokku pea 200 keelt-dialekti.
Turvalisus: Filipiinidel reisimine on turvaline. Loomulikult tuleb järgida tavapäraseid ohutusreegleid ning vältida paari piirkonda lõunaregioonis Mindanaol. Taskuvargaid kuulu järgi on, seega tasub asjadel silma peal hoida. Tasub jälgida kohalikku ilmateenistust PAGASA ning hoiduda reisimisest teistele saartele taifuunide ajal (lennu- ja laevaliiklus katkeb, mis võib jätta sind kusagile lõksu, sagedased on voolukatkestused, suuremate katastroofide korral tuleb evakueeruda). Kraanivett ei soovitata juua.
Viisa: Eesti kodanikud võivad Filipiinidel viibida viisavabalt kuni 30 päeva.
Parim aeg reisimiseks: novembrist aprillini
Täpsemate reisisoovituste jaoks kiika autori blogisse.
Tekst: Madle Timm
Foto: Jilson Tiu