Euroopa teisel tipul ehk mägedes on ilm muutlik

Lauri Stern kirjeldab kaasahaaravalt, kuidas nad Matt Rammo ja Lauri Ehrenpreisiga kohati äärmuslikku ilma ja äikesetormi trotsides Euroopa kõrguselt teise mäe tippu ronisid.

Seisatan, loll irve näol. Kuklas tuntav elektrilöök sunnib mind peatuma. Pingutan kõrge UV-kaitsega päikeseprillide taga varjuvaid silmi, et maastikult välja lugeda midagi, mis meenutaks meie tuldud rada. Rada, mis kulgeb mööda mäeharja serva. Rada, mille paremas servas on lumekarniis, mis vaid ootab võimalust langeda tuhat meetrit tühjusesse. Ja nüüd siis see – äikesetorm. Aju taasesitab mõttes AC/DC lugu „Thunderstruck”, trumme asendamas lähenev kõuemurin: ...thunder / I was caught in the middle of a railroad track / I looked ‘round / And I knew there was no turning back...

Oleme supi sisse sattunud. Piimasupi sisse, nagu kolm piimanõus hulpivat kärbest, kes ei saa ei edasi ega tagasi. Meie piimanõuks on aga Euroopa kõrguselt teise mäetipu Dohtau hari (5203 meetrit) ning piimaks nähtavust piiravad ja laengutest tiined pilved. Kärbesteks meie, kolm alpinisti Eestist.

Vaatan ees kõndiva kuju poole − ei märkigi hirmust. Matt on mu köiekaaslane varasematest seiklustest Türgis, kus viimases hädas laskusime püstloodsel seinal  kasvavalt põõsalt.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga