Euroopa teisel tipul ehk mägedes on ilm muutlik

Lauri Stern kirjeldab kaasahaaravalt, kuidas nad Matt Rammo ja Lauri Ehrenpreisiga kohati äärmuslikku ilma ja äikesetormi trotsides Euroopa kõrguselt teise mäe tippu ronisid.

Seisatan, loll irve näol. Kuklas tuntav elektrilöök sunnib mind peatuma. Pingutan kõrge UV-kaitsega päikeseprillide taga varjuvaid silmi, et maastikult välja lugeda midagi, mis meenutaks meie tuldud rada. Rada, mis kulgeb mööda mäeharja serva. Rada, mille paremas servas on lumekarniis, mis vaid ootab võimalust langeda tuhat meetrit tühjusesse. Ja nüüd siis see – äikesetorm. Aju taasesitab mõttes AC/DC lugu „Thunderstruck”, trumme asendamas lähenev kõuemurin: ...thunder / I was caught in the middle of a railroad track / I looked ‘round / And I knew there was no turning back...

Oleme supi sisse sattunud. Piimasupi sisse, nagu kolm piimanõus hulpivat kärbest, kes ei saa ei edasi ega tagasi. Meie piimanõuks on aga Euroopa kõrguselt teise mäetipu Dohtau hari (5203 meetrit) ning piimaks nähtavust piiravad ja laengutest tiined pilved. Kärbesteks meie, kolm alpinisti Eestist.

Vaatan ees kõndiva kuju poole − ei märkigi hirmust. Matt on mu köiekaaslane varasematest seiklustest Türgis, kus viimases hädas laskusime püstloodsel seinal  kasvavalt põõsalt.

Hüüan Matti: „Ma tundsin kuklas surakat, kuidas sul?” „Mitu korda. Iga kord valusamalt,” saan vastuseks. Püüan oma peas meenutada mingitki selgitust sellele fenomenile, kuid mulle ei meenu midagi peale fakti, et 60% välgutabamuse saanud inimestest jäävad ellu, küll raskete kahjustustega. Varbad on varahommikust saati tuimad ja sõrmedes püüan vereringet parandada kätega vehkides. Tunnen sellega kaasnevast torkivast valust vaid rõõmu −kui valu ei tunneks, oleksin surnud. Kirkad „laulavad” juba pikemalt. See kõrgepingeliinide undamisega sarnanev sumin oli esimene, mis lähenevast ohust märku andis. Väärt riistad, iga alpinisti abimehed, milleta oled järskudel nõlvadel abitult liikumisvõimetu, oleme kaugemale visanud. Niiskusest ja külmast tuimad, kükitame kusagil 5000 meetri kõrgusel lumenõlval. „Kuidas ma, kurat küll, siia olen sattunud?” käib peast läbi küsimus.

Plaanid muutuvad

Alustasime oma retke viis päeva tagasi Venemaa Bezengi alpilaagrist. Meie plaan oli vallutada majesteetlik Šara mäetipp (5201 meetrit) oma lumiste karniiside ja heitliku ilmaga. Paraku sureb lahingus esimesena just plaan ning vahetult enne reisi algust anti meile teada, et piirivalve on kogu Bezengi põhjaseina sulgenud. Šara tipp asetseb Gruusia–Venemaa piiril ning Venemaa poolelt ei ole lubatud minna piirile lähemale kui 200 meetrit. Seda keeldu eirasid Peterburi alpinistid, kes tipust laskudes õnnetusse sattusid. Õnnetuse asjaolude vastu hakkasid huvi tundma Venemaa ametkonnad ning juurdluse käigus rääkisid alpinistid tipu külastamise välja. Fakti, et tuleb valetada, nad ei teadnud, ning pälvisid põhjaseina sulgemise tõttu kõikide Venemaa alpinistide põlguse. Minule aga tähendas see pool aastat planeeritud kava prügikasti viskamist.

Dohtau mäetipp on Šarale siiski suurepärane alternatiiv. Mõlemad tipud kuuluvad ka austusväärse tiitli „Bezengi tähed” saamise tingimustesse. Tegu on tiitliga, mis omistatakse alpinistidele, kes käivad kuuel 5000 meetri kõrgusel tipul Bezengis. Lisaks kuuluvad sinna sellised mäetipud nagu Jangi-Tau (või Džngi-Tau), Mižrgi, Pušin ja Košan-Tau. Ka see pole kõik, sest eelnimetatud on omakorda vajalikud Venemaa Lumeleopardi tiitli pälvimiseks Elbruse, Kazbeki, Klutšvskaja Sopka ning Beluhha kõrval. Nii et võite arvata, miks ma siin olen. See, kuidas me siia sattusime, oli seiklus omaette.

Aklimatiseerumine ja kohtumine legendiga

Matt ja mina oleme eelneva nädala jooksul vallutanud aklimatiseerumiseks kaks tippu: Ukju (4346 meetrit, 2A marsruut) ja Archimedes (4100 meetrit, 3A marsruut). Lihtsad tipud, kohalik klassika. Esimest kasutatakse aklimatiseerumiseks, teine on levinud nooralpinistide seas kaljumarsruudi kogemuse saamiseks. Lihtsus on mägedes suhteline, sest ilm, otsused ja võetud riskid on ajas ja ruumis muutuvad. Kliimamuutused on Bezengisse jõudnud ning erakordselt soe ja lumevaene suvi muudab olemise mõnusaks, kuid marsruudid ohtlikuks.

Siin minnakse marsruutidele vara, kell  kolm-neli hommikul. Olles teel Ukjule, näemegi, kuidas grupp alpiniste Archimedese tipumarsruudile hilineb. Hinge kinni pidades märkame, kuidas hommikusoojusega jääst lahti sulanud kivimürakad nende poole sööstavad. Täpid kauguses püüavad meeleheitlikult pageda. Raadiosaatja eeter vaikib. Täpid liigutavad − pääsesid! Raadiosaatjaid kasutatakse Bezengis NSVL-i alpinismi hiilgeaegadest.

Laagris on säilinud ka päästeteenistus koos seal töötavate vanade meistersportlastega. Neist kõige tähtsam on 83-aastane päästeteenistuse ülem Juri Sergejevitš Saratov, Bezengi legend. Algajate hirm, kelle luba mäele minemiseks alpinistide grupid püüavad saada. Kohalikega ollakse karm, kuid otsekohene. Meiesuguste lääne turistide vastu, kes alpinistiraamatut ei tunnista, ollakse siiski abivalmis. Nii leiangi end viis päeva varem alandlikult, marsruudi plaan näpus, Saratovi laua tagant. Elavad silmad puurivad mind ja püüavad mõista, kas oleme tipu väärilised. Küsitakse, et millised on plaanid. Vigases vene keeles selgitan Dõhtau tõusuplaani. Luba on antud.

Luba on antud

Järgmisel päeval alustame raskete kottidega lähenemist nn Vene bivakile, esimesele vahelaagrile teel tippu. Kottide raskus surub õlgadele, higi nõrgub füüsilise pingutuse ja päikese koosmõjul lausa ojadena. Kaasas on kuue päeva toit varuga, tehniline ronimisvarustus ja ööbimisvarustus. Mäel oleme üksi. Laagrist lahkudes aga kohtame Rees Juurmaad. Laia maailma satub alati eestlasi − nii saame ka meie sooja käepigistuse tuttavalt Tartu alpiklubist. Lubame tippu tema jaoks Snickersi jätta.

Jätkame teekonda Bezengi liustiku vasakul nõlval, lihtsaid lähenemisteid siinkandis ei ole, kõik need on 6–8 tunni pikkused tööpäevad. Kohalikuks eripäraks on ka ilm, mis on pealelõunal üldjuhul halb: udu, vihm ja halvimal juhul kõik, mis loodusel varuks. Nagu kiuste jäämegi udu kätte. Kümne aasta tagune foto ja segane rajakirjeldus näpus , otsime bivakki vivat kuluaari. Järsk kuluaar vastiku moreeniga, mis jalge all liigub ja allpool olijaid kividega üle külvab, on tohutu nuhtlus. Rühime kõrgemale ja oleme sunnitud köied välja võtma. Moreenil kukkumisest lõhkised püksid ja veritsev põlv võtavad vanduma. Sain äsja sõnumi Eestist − sõber pani sauna sooja.

Eestpoolt kostab rõõmuhüüe − oleme kohal! Kuid mida pole, on kirjelduses lubatud kuus head telgikohta. Takseerime vanu pilte ja meenub ühe instruktori mainitu, et see koht on muutunud. Veename end, et oleme õiges kohas, ja otsime laagrikohta. Valida on halva ja halvema telgikoha vahel. Üks neist tohutu kivi varjus, teine aga liustiku kaugemas servas. Jääb vaid loota, et tohutu kivi meid ei lömasta või et liustik on veerevatest kividest piisavalt kaugel. Valime liustiku ja elame öö rahulikult üle.

Hommikul loobume plaanist teha aklimatiseerimistõus ning hargneme, et maastikku ja pilte kokku panna. Reaalsus tabab valusalt − oleme valest kuluaarist üles tulnud. Tekib pöörane idee ja otsus piiluda Missesi kuru läbipääsu, et ehk õnnestub hoopis üle Misses-Tau aheliku traversseerida. Mõistus saab siiski võitu ning läbipääsu ja eesootavat marsruuti  takseerides otsustame vigade paranduse teha ning laskuda ja otsida üles õige kuluaar. Taas moreen ja halvenev ilm. Nähtavus kaob, hämardub. Meenuvad instruktori targad sõnad: „Käidud tee on otsem tee.” Käidud teed me aga ei näe. Pole midagi teha, otsime kaljunuki, kus magamiskotis poolistuvas asendis öö veeta. Jalad tühjuse kohal kõlkumas ja vaid julgestusots allalibisemist takistamas, vajume unne.

Ilmaennustus ei rõõmusta

Hommik tervitab imeilusa vaatega. Ma olen õnnelik inimene, sest vaid vähesed söandavad otsida päikesetõusu sellistest kohtadest. Õhtuks oleme jõudnud Vene bivakki ja valmistun reeglipäraseks sideseansiks. Raadioeeter ragiseb, ükshaaval kutsutakse gruppe välja ja üllatuslikul edastatakse ilmaprognoos. "No news is a good news," nagu ütles tuttav inglise mägironija Pamiiris. Ja nüüd, uudised. Läheneb muutlikku ilma toov front, mille lõppu ennustatakse viie päeva pärast. Meeleolu langeb. Lauri Ehrenpreis, köiekaaslane, kelle jaoks ei ole takistusi olemas ja kes on isegi kõige jaburamates olukordades valmis edasi rühkima, ei taha lootust kaotada. Ilm on ju muutlik, prognoosid seinast seina – ootame hommikuse raadioseansini ja siis otsustame.

Kell üheksa järgmisel päeval ragiseb raadio ja kuulen kutsungit „Stern”. Saratovi tuttav hääl on eetris: „Läheneb kehv front, täna-homme ilm pool päeva rahuldav, edasi nädala lõpuni halb.” „Kahest päevast meile tippu jõudmiseks piisab, oleme valmis laskumisel pikemalt ööbima, mida soovitate?” küsin. „Otsustage ise,” saan lühikese vastuse. Usaldab meid. Siinsetel pikkadel marsruutidel käijad peavad olema valmis ilma pärast paigale jääma. Lühiajalist prognoosi ei ole, ilm on heitlik. Poole tunniga on laager koos ja alustame liikumist. Hiline start tähendab küll sooja päikest, kuid ka riski. Marsruudi algus hõlmab 800 meetrit tõusu ja 65-kraadist jäänõlva. Hoiame vasakul kõrguvast kontraforssist eemale. Eespoolt kostab hüüatus: „Kivi!” Väänlen ja püüan endale liikumisruumi teha. Järsul nõlval ning jääpuuriga seina külge kinnitatud meetrise julgestusotsaga on see raske. Litsun ennast vastu jääd. Üle pea on kuulda vaid kirvepealaadse kivi poolt tekitatud surinat. „Kurat küll!” vannun. Kõige ebameeldivamad kõikidest kukkuvatest kividest on need, mis maad ei puuduta. Nende olemasolust saad teada vaid siis, kui need sind tabavad või sinu lähedusest mööduvad.

Tõstame tempot. Samm-sammult ja rütmiliste kirkalöökide abil tõuseme samaaegses julgestuses sadulale. Avaneb kaunis vaade vasakule Mižirgi liustikule ja vilksamisi näeme ka osa kuulsast põhjaseinast. Mitte ilmaasjata ei hüüta seda kohta Väikeseks Himaalajaks − igavikulised liustikud ja lumised nõlvad, mis võivad ka augustis olla väga külmad, kuna päikest paistab sinna vähe, ning loomulikult 5000-meetrised tipud, mis moodustavad ühe raskeima, Bezengi põhjaseina traaversi. Kaheksa tunniga on kogunenud 1100 tõusumeetrit 45–80-kraadistel nõlvadel ning jõuame 4600 meetri kõrgusele nn alumisse laagrisse. Rüüpame sooja kisselli. Samal ajal, nagu lubatud, halveneb poolest päevast ilm.

Täna on tipupäev

Ärkan järgmisel päeval enne kella nelja varahommikul. Ärevalt pistan pea telgist välja ja näen tähistaevast. Hinge täidab rõõm, sest saame oma lubatud pool päeva ilmaakent. Surume külmast jääs saapad vandudes jalga ning alustame teed Euroopa kõrguselt teise tippu, Dohtaule. Olin loll, et ööseks saapaid telki, oma pea alla ei pannud − nagu mingi algaja!

Kolmese meeskonnana töötame ühes rütmis mäeharjale, vältides vasakule rippuvaid lumekarniise. Esimesed päikesekiired soojendavad mu palet. Soojus tuleb jäsemetesse tagasi, imetlen taas maalilisi vaateid. Pole kahtlustki, täna on tipupäev. Enne aga läbime võtmekohad harjal. Kivipüramiidid, mis on peamisteks takistusteks, läbime tänu headele oludele vasakult jääpuuridega. Harjal liigume üheaegselt köies. Ega midagi muud pole teha: kui keegi kukkuma hakkab, peab teine teisele poole harja hüppama. Õnneks seda praktiseerima ei pea ning näengi juba ühe kivibastioni otsas kutte rõõmsate nägudega. Tipp? Ei, valetipp. Hari on petlik ja õiget bastionit valest eristada polegi nii lihtne, tuleb edasi liikuda ja see, mis peaks tipp olema, tundub täitsa Astangul harjutatud kaljuronimisena... Lauri läheb ees ja temale omase osavusega tõuseb meisterlikult  tippu. Tehtud! Vormistame tipukirja, jätan Reesile Snickersi ning teeme ühispildi ühel vähestest selgetest hetkedest. Kell on 11 ning taevas kogub pilvi, vaateid nautida ei saa, tuleb alla kiirustada.

Tagasi reaalsuses keset äikesetormi

Siin me nüüd oleme. Keset äikesepilve, ümberringi udu. Targu eemaldan raadiosaatja aku ja antenni. Kõrv tabab ka meid ühendava köie sumina. Otsustame ennast ka köiest vabastada, lootuses, et kui keegi välgutabamuse saab, on teistel elulootust. Märg köis ju juhib voolu. Minutid kuluvad ja üsna kõhe tunne on niimoodi seista. Võtame vastu ainuõige otsuse – liikuda edasi ohualast välja. Saagu, mis saab. Meenub Prantsuse võõrleegioni rivilaul „Marche ou creve”(’marsi või sure’), mis pärineb küll soojast kõrbest, kuid kärab oma õpetliku pealkirja poolest ka sellesse hetke. Liikumine on elu ning kui kõhkled, siis tegutse. Pealegi oleme looduse meelevallas, välgutabamust me lagedal nõlval kontrollida ei suuda. Tuleb, siis tuleb.

Udus liikumine, eriti mägedes, ei ole kerge. Igal elgemal hetkel tuleb leida orientiir, kuhu suunduda. Paremal karniisid, vasakul järsk nõlv. Raskusi tekitab ka omaenda mälu, mis vigureid teeb. Laskuda mööda tõusuteed on hoopis teistsugune, ka on sadav lumi meie jäljed matnud. Kell 18 oleme ülemises laagris. Teatan raadio teel, et paar köietäit veel ja oleme laagris. Tegelikult kulus meil veel ligi poolteist tundi. 14-tunnine tööpäev selja taga, vajume telki. Rüüpame kuuma kisselli, taustaks mängimas Itaalia diskolugu "Buona Sera" Mauro esituses: "...time is right for any kind of dancing...". Poiste nägudel loen välja vaid kergendust ja väsimust, ei märkigi tantsusoovist. Vajun isegi väsinult rahutusse unne.

Järgmine päev on taas rahuldava ilmaga. Pikapeale mähkume jällegi udusse ja püüame orienteeruda sadulale. Siin algab närvesööv laskumine, meeles on kivikirved. Matt asub enesekindlalt laskumist juhtima. Imetlen tema näpuosavust. Vilunud liigutusega puurib ta jäässe kaks kanalit, mis moodustavad 60-kraadised lõikuvad avad, millest ta ajab terava ora abil abiköie jupi läbi. Ülekäesõlm seob otsad ja moodustab niimoodi Abalakovi laskumisjaama. Abiköit oli meil kaasas 25 meetrit ja nüüd on see otsa saamas. Takseerin oma saapapaelu − viimane abinõu. Siiski on paar trumpi varuks: ise väljakeerav jääpuur ja repsakad. Otsustame viimaste kasuks ja püüame sõlmi hammastega lahti harutada. Meid saadab edu 15 köietäit hiljem, kell 14 oleme liustiku tsirkuses. Tehtud! Nüüd ma tean, miks Nõukogude Liidu ajal Bezengis päästjaid ja instruktoreid koolitati ning mäele vaid esimese järgu alpiniste lasti. Vastab tõele, et siinsed marsruudid võivad tõsisteks muutuda ja meeskond peab olema valmis katsumusteks, mida siin normiks olev muutlik ilm neile püstitab.

Matt kougib kotist välja pudeli Vana Tallinna ja saadab ringile. Heidame viimase pilgu kaunitarile ja luristame nuudleid. Homme laskume Bezengisse.

Tekst: Lauri Stern

Fotod: Matt Rammo

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga