Tänavu on eesti kartograafidel kolm tähtsat juubelit. Mais möödus 150 aastat esimese eestikeelse geograafiaatlase “Maa kaardi-ramat, kus sees 16 Maa Kaarti” ja 90 aastat Eestimaa seinakaardi väljaandmisest. 130 aastat tagasi detsembris jõudsid koolidesse esimesed eestikeelsed gloobused, mille valmistas insener Heinrich Ludzig Meyer Otepää pastori Jakob Hurda ettepanekul.
KUIDAS SÜNDIS ESIMENE EESTIKEELNE ATLAS?
Mõte eestikeelsete kohanimedega atlase väljaandmiseks sündis ilmselt Pärnus. Atlase kirjastaja oli Pärnu raehärra ja raamatukaupmees Romanus Julius Jakoby firma, kelle kuluga atlas trükiti. Atlase koostas Pärnu Eliisabeti koguduse pastor Ernst Wilhelm Woldemar Schultz, hilisem Eestimaa kindralsuperintendent, kes oli kirjutanud ka 1854. aastal ilmunud geograafiaõpiku „Keograhwi, ehk öppetus Ma-ilma surussest ja Ma-ilma madest“ regionaalgeograafilise osa. Atlase eeskujuks on olnud saksa kultuuriruumis laialt levinud kooliatlas, mille koostajaks oli tuntud kartograaf Adolf Stieler (1775–1836).
Atlase tegemist alustati hiljemalt 1858. aasta alguses. Atlas, mis sisaldab 16 kaardilehte, oli valmis kas aprilli lõpupäevil või mai esimestel päevadel. Tartu üksiktsensor andis atlasele ilmumisloa 12. mail 1859. Et sõna atlas oli eesti keeles veel üsna tundmatu, ent kaart ja raamat hästi tuntud, panid tegijad sellele pealkirjaks „Maa kaardi-ramat”. Atlas trükiti Tartus Louis Höflingeri kivitrükikojas mustvalgena, hiljem koloreeriti käsitsi olulisemad piirid ja toonitati osa piirkondi.
„Tehke siis, kes jöuab, isseennestele sedda römo ja murretsege „Ma-Kaardi-Ramatut,” andis Perno Postimehe toimetaja J. V. Jannsen atlase ilmumisele pühendatud juhtkirjas nõu.
Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Vello Paatsi.
MILLISED OLID ESIMESED EESTIKEELSED SEINAKAARDID?
Esimeseks eestikeelseks seinakaardiks võib lugeda Riias tegutsenud pedagoogi, arheoloogi ja numismaatiku Carl Fried- rich Bornhaupti (1802–1889) koostatud 1855. aastal ilmunud koolidele mõeldud seinakaarti (Schul-Wand-Karte von Liv- Ehst-&Kurland).
Teadaolevalt on see kaart säilinud vaid Tartu Ülikooli geograafiaosakonnas. Oma suuruse ja kokkurullimise tava tõttu on seinakaarte tülikas säilitada ja seetõttu hävivad nad kiiremini kui kaardid, mida saab pista lauasahtlisse või riiulisse.
Kaart hõlmas kõiki kolme Läänemereäärset kubermangu ja mingil määral ka nende lähialasid. Kuna kaart on loodud eelkõige baltisaksa maailmast ettekujutuse andmiseks, kajastab see mõisaid, kindlustusi, lossivaremeid ja kloostreid. Kaardil ei puudu kõrgussuhted ja suuremad jõed. Kaardil on lisaks saksakeelsetele toponüümidele paralleelnimedena esitatud 231 eestikeelset toponüümi.
Eesti ala kohta ilmus esimene eestikeelne seinakaart 1919. aasta kevadel, selle andis välja Sõjaväe Topograafia jaoskond. Koolikaarte koostasid hiljem veel Johannes Leopold Jüris (1870–1937) ja Jakob Kents (1883−1947).
Enne II maailmasõda koostatud seinakaartidest on kõige väärikam kahtlemata August Tammekannu koostatud Eesti seinakaart 1934. aastast (1:200 000). See kaart leidis rahvusvahelist tunnustust sõjaeelses Euroopas ning Välis-Eestis on sellest ilmunud ka kordustrükk (1972 Rootsis).
Tammekannu kaardi järgi õpiti Eestit tundma ka veel pärast II maailmasõda, kuni 1960. aastateni, mil nõukogude võim pani kaartide kasutamisele ranged piirid. Kooligeograafias olid küll seinakaardid kasutusel, kuid oma mõõtkavalt ja detailsuselt olid need väga lakoonilised. 1990. aastatel võeti Tammekannu kaart mõnel pool jälle kasutusele, sest uusi seinakaarte lihtsalt veel ei olnud. Taasiseseisvunud Eesti esimese seinakaardi valmistas 1995. aastal kaardifirma Regio.
Geograaf, TÜ geograafia osakonna teadur Taavi Pae