Erki Urva: Turism, see on elu!

Erki Urva on olnud võtmeisik mitmel olulisel turismiga seotud töökohal, vedanud Eesti turismiseaduse ja mitme teise turismivaldkonnale olulise dokumendi ettevalmistamist, tuntud terava keele ja hea huumorimeele poolest. Turismirahvale "oma" siiamaani. 2017. aasta maikuust on Erki Urva lennunduses tagasi ja töötab lennufirmas Nordica partnersuhete direktorina.

Erki Urva on olnud võtmeisik mitmel olulisel turismiga seotud töökohal, vedanud Eesti turismiseaduse ja mitme teise turismivaldkonnale olulise dokumendi ettevalmistamist, tuntud terava keele ja hea huumorimeele poolest. Turismirahvale "oma" siiamaani. 2017. aasta maikuust on Erki Urva lennunduses tagasi ja töötab lennufirmas Nordica partnersuhete direktorina.

Aastal 1995 on Erki Urva ühes toredas leheloos defineerinud turismi järgmiselt: „Mis on turism? Kas see on lesimine palmiokste varjus päikeselisel ookeanirannikul? Või on selleks Pariisi huviväärsuste imetlemine? Aga äkki hoopis mitmetunnise edasilennu ootamine lennujaamas? On see, seljakott seljas, matkamine inimtühjas põlislaanes või tunglemine ülerahvastatud vanalinnas? Mis siis ikkagi on turism, kas töö, lõbu või puhkus? Turism on osa meie elust, kusjuures mitte tühine osa. Turism – see on elu. Turism on elatusallikas rohkem kui kaheksale protsendile tööga hõivatud elanikest Eestis ning ka kogu maailmas kõige suurem tööandja.“ Erkile endale on turism olnud nii töö, lõbu kui ka puhkus.

Kuidas sattusid tööle turismivaldkonda?

1991. aasta suvel oli mu Tartu ülikooli kaaslane Jüri Toomel siirdumas Inturisti asejuhataja kohalt turismiameti nõunikuks ja otsis endale asendajat. Tema tegigi mulle ettepaneku tulla tööle Inturisti. Eesti taasiseseisvumisel võeti vastu otsus, et NL  riigivõimuorganite alluvuses olevad ettevõtted võetakse üle ja muudetakse riiklikuks aktsiaseltsiks (RAS). Meie Inturisti näol oli tegemist NSVL Riikliku Välisturismikomitee Tallinna osakonnaga ja ümberkorralduste käigus muudeti see 1991. aasta lõpus riiklikuks aktsiaseltsiks Eesti Puhkereisid (Estonian Holidays), mis oli üks esimesi riiklikke aktsiaseltse Eestis üldse. RAS Hotell Viru tuli hiljem. Juhatusse kuulsid Neida Juhansoo Eesti Puhkereisidest, Ruth Martin majandusministeeriumist, Rain Lõhmus Hansapangast ja Toomas Undusk Viru hotellist, mina sain tegevdirektoriks.

Inturist oli ikka eriline masinavärk, meil oli palgal tohutult palju giide, ametis oli ka KGB mees, keda kuude jooksul kordagi ei näinud. Enne ümberkorraldusi oli Inturisti Tallinna osakond Moskvale alluv kohalik teenindusorganisatsioon, kliendid tulid enamasti Moskva kaudu. Otsesuhtlust välismaiste turismifirmadega oli minimaalselt. Kogu süsteem ja suhted tuli ümber kujundada. Lõime uusi kontakte, käivitasime turundustegevused välisriikides, osalesime välismessidel ja hakkasime ise turiste sisse tooma.

Millal algas erastamisprotsess?

Aastal 1994. Tegin sellise vea, et Eesti Puhkereisidest sai nii-öelda kolhoos. Mõtlesime, et oleme demokraatlikud ja andsime võimaluse kõikidel erastamises osaleda. Sellise suure omanike seltskonnaga oli algus ikka väga keeruline. Töötajaid oli liialt palju, nende arvu vähendamine tekitas aga probleeme. Giidid jäid valdavalt vabakutselisteks. Asusime Viru hotellis eri korrustel, pärast koosseisu vähendamist oli võimalik rohkem koonduda. Mõnda aega tegelesime vaid incoming'uga, siis liitus meiega taas Jüri Toomel, saime IATA akrediteeringu ning olime seejärel nn klassikaline reisibüroo. Saime endale ka uued ruumid Pärnu maanteel vanasse postimajja ja tegime need kenasti korda.

Iga asi jõuab aga loomuliku lõpuni. Suurendati aktsiakapitali ning kuna ma ei pidanud võimalikuks koostööd uute suuromanikega, otsustasin, et see viieaastane tsükkel on minu jaoks otsa saanud. Oli võimalus jätkata reisibüroos WRIS tegevdirektorina. Töötasin selles ametis aastatel 1996−1997, firmas olid keerukad omandisuhted, omanikud vahetusid ja meie arvamused uute omanikega olid mitmes küsimuses väga erinevad. Ühel hetkel 1997. aasta lõpus tõstsin kaabut ja ütlesin, et kõik.

Oled olnud tegev mitme Eesti turismis olulise protsessi käivitamisel. Milline oli sinu panus Eesti turismiseaduse valmimisel?

1998. aastal tegi majandusministeerium mulle, vandeadvokaatidele Madis Kiisale ja Asko Pohlale ettepaneku hakata ette valmistama turismiseadust. Eesmärk oli sätestada seadusandlikult turismi riiklik korraldus ja ettevõtluse regulatsioon ning viia Eesti seadus kooskõlla Euroopa Liidu vastavate õigusaktidega. Vaja oli sätestada turismialase ettevõtluse reguleerimise üldpõhimõtted, et kaitsta tarbijate huve, tõsta Eesti mainet turvalise ja kvaliteetse turismimaana ning suurendada Eesti turismiteenuste konkurentsivõimet maailmaturul. Väga põnev töö oli. Uurisime mitme riigi turismiseadusi, pakettreiside direktiive ja ka esimese vabariigi ajal vastu võetud (1938) turismi korraldamise seadust. Kaasasime erialaliitude esindajaid, ettevõtjaid ja ametkondi. Arutasime, kuidas tuua seadusesse sisse väga olulist tagatiste nõuet. Samal ajal käis kõva avalik diskussioon, et milleks sellist seadust üldse vaja on ja kas see pole ülereguleerimine. Valmistasime ette turismiseaduse eelnõu ja esitasime selle 15. juunil 1998 koos põhjaliku seletuskirjaga majandusministeeriumile, kes seda omalt poolt täiendas. Turismiseadus võeti Riigikogu poolt vastu 15.11.2000.

Kuulusid pikka aega Eesti Turismifirmade Liidu volikokku ja juhatusse, olid aastatel 1994−1998 ETFL president. Mis sellest ajast kõige eredamalt meeles on?

Aastad ETFL juhatuses – see oli tõesti väga huvitav aeg. Kõik oli uus, inimesed olid innustunud uutest võimalustest. Meil oli seda tahtmist ja energiat, vaatamata sellele, et olime konkurendid. ETFL loodi aprillis 1990 ja oli üks esimesi ettevõtjate ühendusi tolleaegses Eestis. Vaid mõni aasta tagasi olid Eestis asutatud esimesed eraturismifirmad: Mainor Meelis, Estravel, Raeturist jt.

Alustati naiivse, kuid ettevõtlikuna, ainsaks varustuseks hea vene keele oskus, mõningane kogemus Inturisti, Sputniku või ametiühinguturismi plaanimajandusest, paarisajarublane algkapital ja parimal juhul vana bussiloks, eriti õnnelikel ka faksiaparaat. Paar kuud pärast taasiseseisvumist korraldas ETFL koostöös turismiametiga aga juba esimese rahvusvaheline turismimessi Tourest, see oli ikka vägev tegu. ETFL-i presidendiks oli sel ajaloolisel ajal Daisy Järva ja tegevdirektoriks Silvi Bljumovitš.

Inturisti Tallinna osakond oli üks ETFL-i asutajaliikmeid, kelle esindaja kuulus ka liidu volikogusse. Alates 1991. aastast asendus see siis Eesti Puhkereiside esindajaga ja nii ma sinna volikokku sattusin. Aprillis 1992 toimus volikogu aastakoosolek esimest korda välismaal, Tuneesias, kus ETFL-i presidendiks valiti Daisy Järva ja asepresidentideks Toomas Niinemäe ja mina. Selline traditsioon, et ETFL-i volikogu koosolek toimus kusagil välismaal, kestis päris hulk aastad. Näiteks 1993. aastal Israelis, 1994 Türgis, 1995 Rhodosel ja 1996 Maltal jne. Türgis toimunud volikogu koosolekul valiti mind ETFL-i presidendiks ja teist korda sain presidendiks 1996. aastal Maltal.

ETFL oli esimene, kes viis Eesti riigi edukalt ka välisturismimessidele. Hiljem võttis turismiamet selle riiklikult olulise funktsiooni enda kanda. Mäletan hästi märtsis 1993 toimunud ajaloolist sõitu Estraveli uue kahekorruselise bussiga Berliini ITB messile. Buss oli täis Eesti turismiinimesi. Arutlesime, et selle bussiga Norra tunnelitest küll läbi sõita ei saaks, aga juhtus nii, et see buss müüdigi hiljem Norrasse. Olime aktiivsed liikmed ka mitmes rahvusvahelises organisatsioonis, sh Baltic Tourism Cooperation (BTC), Universal Federation of Travel Agents’ Associations (UFTAA), Pacific Asia Travel Association (PATA). Käisime mitmel UFTAA kongressil, mina näiteks Maltal, Istanbulis ja Kolumbias.

ETFL on teinud väga palju tõsist tööd Eesti turismi edendamiseks. Juba 1992. aasta suvel peeti maha esimene lahing käibemaksu pärast, algselt taheti kõik maksustada, kuid saavutati, et sisseütlevat turismi ei maksustatud. 1993. suvel toimus avalik terav arutelu turismifirmade litsentseerimise küsimustes, tulemuseks ETFL-i ja turismiameti koostöös valminud litsentsieeskirjad. Märtsis-aprillis 1994 toimus järjekordne suur lahing käibemaksu küsimustes mis tõi kaasa senini soodsaima olukorra ilmselt kogu Euroopas – käibemaksust vabastati nii sissetulev kui ka väljaminev turism. Selle taga oli ETFL-i järjekindel tegevus, arvukad põhjendused ja pöördumised rahandusministri, õiguskantsleri jt poole. 1996. aastaks tegutses ETFL-i juures kaheksa töögruppi, kes tegelesid viisa- ja piiriküsimustega, giidide ja koolituste küsimustega, maksudega, reisimüügieeskirjade, garantiifondi, eetikareeglite, turunduse, info ja mitme muu olulise teemaga. Võib öelda, et ETFL-ist kujunes äärmiselt tugevat lobby-grupp, mida arvestati riigi kõige kõrgematel tasanditel ja nii on see ka praegu. See on olnud ETFL-i pikaajalise töö tulemus, mille tähtsust ei saa kindlasti mitte alahinnata.

Kuidas kulges elu pärast reisibüroode juhtimise aega?

Elu mängis ette igasugu põnevaid tegemisi. Septembris 2000 saime kokku Estonian Airi presidendi Jųrn Erikseniga, kes ütles, et kavatseb lahkuda ja otsib uut juhti. Tundsin lennundust küll vaid reisibüroo poole pealt, aga lennundus kui valdkond on mind kogu aeg huvitanud. Sain kommertsala asepresidendiks ja juhatuse liikmeks ning 2002. aastal presidendiks.

Estonian Airi teemadel on nii palju juttu olnud, siinkohal vast ehk mõnest asjast. 2001. aastal jõudis Estonian Air kasumisse ja aastatel 2001−2002 oli Estonian Air üks väheseid lennufirmasid maailmas, kes oli omadega plussis ja suutis teenida kasumit. Üks kõige suuremaid proovikivisid oli ettevõtte ärimudeli põhjalik muutmine aastatel 2002–2003. Selleks oli mitu ajendit. Esiteks saime aru, et Eesti astumine Euroopa Liitu ning ühinemine Schengeni viisaruumiga muudab oluliselt lennundusturgu. Teiseks teatas SAS 2002. aasta sügisel, et kavatseb pooleteise aasta pärast lõpetada koostöö Estonian Airiga. See oleks kaasa toonud suure tagasilöögi, kuna üle poole ettevõtte tuludest tuli Skandinaavia liinidelt ja tänu koodijagamisele SAS-iga.

Tegime põhjaliku analüüsi ning kulustruktuuri võrdluse easyJet’iga, et leida peamised kokkuhoiukohad. Koostasime põhjaliku plaani muutusteks ja hakkasime seda ellu viima. Osa muutusi olid meie reisijatele meeldivad, nt uute sihtkohtade avamine, Fokkerite vahetamine Boeingute vastu, hindade oluline langetamine, üleminek ühe otsa põhistele hindadele. Oli ka muudatusi, mis klientidele ei meeldinud: panime lennukitesse rohkem istmeid, vähendasime pardatoitlustust ja baariteenindust ning hiljem läksime üle tasulisele pardateenindusele. Vähendasime tasuta jagatavate ajalehtede arvu. Reisibüroodele ei meeldinud komisjonipoliitika muutus. Samas toimusid kohati kõige suuremad muudatused seal, mis ehk otseselt reisijatele ei paistnud. Vahetasime oma peamise infosüsteemi, suurendasime meeskondade tootlikkust ning lennukite kasutusastet jne.

Võib väita, et nende muudatustega, mille käigus me osal liinidel langetasime hindu kuni kaks korda, käivitasime siin regioonis odavlennunduse revolutsiooni. Muuseas, Air Baltic kopeeris meie tehtut täpselt aasta hiljem. Samuti jälgis tähelepanelikult meie tegevust SAS ning ka nemad hakkasid teatud tegevusi jäljendama.

2005. aasta jaanuari esimestel päevadel helistas mulle Postimehe ajakirjanik ja küsis, kas vastab tõele, et mind lahti lastakse. Vastasin, et pole kuulnudki ja helistasin nõukogu esimehele. Mind kutsuti kontorisse, seal oli ka kaks SAS-i pealikku platsis ja sõlmisime lahkumineku kokkuleppe. Neil oli mulle ainult üks etteheide – ma polnud nendega piisavalt koostöövalmis. Edasi läks Estonian Airiga siis nii, nagu ta läks. Valitsus kutsus mind uuesti Estonian Airi juurde (seekord nõukogu liikmena) 2012. aasta lõpus pärast Taskila tagandamist. Töötasime välja erinevaid stsenaariumeid ning esitasime Euroopa Komisjonile ka põhjaliku restruktureerimiskava, aga kahjuks loeti varasemad rahasüstid keelatud riigiabiks.

Mida tegid pärast Estonian Airist lahkumist?

2005 helistas mulle endine kolleeg Jųrn Eriksen ja ütles, et Taani suurima kruiisilaevu teenindava firma DMC omanik Jens Elers soovib Eestisse firmat teha. Tal oli huvi Eesti vastu, kuna ka Eestis käis juba palju kruiisilaevu. Nii meil koos firma DMC Eesti sündiski. Septembrist 2005 tegutsesin oma kodukontoris, kus panin kokku kruiiside ekskursiooniprogrammide portfelli Eestis, töötasin välja kõik hinnamudelid, rääkisin partnerite, bussifirmade ja giididega ning saatsime 2005. aasta lõpus ka juba läbi taanlaste need programmid välja. 2006. aastal tuli esimene Silversea laev, kes sõitis praktiliselt suvi läbi.

Eestis teenindatakse turiste, kes tulevad Tallinnas laevadelt maale. Korraldame neile ekskursioone Tallinna, Rakverre, Lahemaale ja mujale Eestis, kas või helikopteriga Muhumaale, kui soovitakse. Eelmisel aastal käis Tallinnas selline unikaalne laev „World“, kus inimestele müüakse kajuteid nagu puhkuseosakuid. 2016. aastal oli rekordarv viis laeva korraga, aga Tallinna sadamas on ühel päeval olnud ka seitse laeva korraga. Sõltub muidugi, kui suured need laevad on ja kui palju rahvast sealt soovib ekskursioonidele minna.

Millega tegeled töiste tegemiste kõrval? Mis sulle rõõmu teeb?

Kõige mõnusam on toimetada maakodu aias, seal rõdul istuda ja raamatuid lugeda. Ja muidugi reisida, nii Eestimaal kui ka mujal maailmas, võimaluse korral ikka koos perega. Olen pikka aega olnud rahvusvahelise reisi- ja turismiprofessionaale ühendava organisatsiooni, juba 1934. aastal asutaud Skål Internationali Tallinna klubi liige, olen olnud ka meie klubi president. Selle laheda seltskonnaga oleme väga palju koos reisinud, ka Eesti uusi turismikohti külastanud. Eelmisel sügisel tutvusime Tansaanias Aafrika loomariigi rikkuste ja maasaide kultuuriga ning puhkasime Sansibari saarel.

Tekst: Heli Tooman

Fotod: erakogu

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga