Eriilmelised FILIPIINID

Arlet Palmiste sõnul on Filipiinide sees justkui mitu eri riiki ja kui jätta mõni neist nägemata, ei saa kogu riigist õiget pilti. Inimesed, loodus ja liiklus erinevad mägedes, rannikul ja paradiisisaartel. Kõige rohkem saab kohalikust eluolust aimdust, tehes pikemaid peatusi kohalikes mägikülades, proovides autentseid toite ning suheldes kohalikega.

filip.jpg

Meie esimene reisisiht Filipiinidel oli Banaue riisiterrassid, mis kuuluvad ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Siin tekkis ka tagasilöök, sest kuigi olime arvanud, et jõuame õhtuks juba Banaue linnakesse, siis päristeel jõudsime vaid poole peale San Jose linna. Lennuväljalt viis kena tasuline kiirtee saare südame poole, kus asuvatel mäenõlvadel leiab ka kuulsad riisiterrassid. Keerasime kiirteelt maha ja alustasime sõitu mööda kohalikku maanteed. Meie maanteedega ei ole siin midagi ühist. Sõiduteed on vallutanud külgkorvidega ja külgkorvideta mootorrattad. Külgkorvidega mootorrattaid ehk tricycle’id kasutatakse kõigeks − inimeste, loomade ja kauba veoks. Kõige enam nägime neil korraga kaheksat inimest, loomulikult ilma kiivrita. Samuti polnud neil tihti tulesid ja ootamatu õhtuhämaruse saabudes võttis juht lihtsalt ühte kätte taskulambi või sõitis mälu järgi.

Suurest uudishimust kohaliku elu vastu keerasime kohe esimesse ettejuhtuvasse linnakesse. See külatee oli kaetud tihedalt kollaste teradega, mida eespool käsitsi kokku pühiti ja kottidesse topiti. Hiljem uurides selgus, et nõnda kuivatavad nad riisi. Meie tee viis sõna otseses mõttes üle riisi. See ei olnud vaid selle küla eripära, vaid sarnaselt tegutseti kõikjal, kuhu sattusime. Tõepoolest ei tee kesta sees olevale riisiterale auto midagi.

Linnakesse jõudes otsustasime lõunatada kohalikus Korea restoranis. Meie väga rikkalik lõunasöök läks maksma kaksteist eurot − mõistlik hind kahe peale. Selle eest ehmatas meid restorani uksel valvav automaadiga turvamees. Turvamehi on seal üldse palju. Neid on iga kaupluse ja asutuse ees, kõikjal, kuhu silm vaatab, ja see tegi olemise kogu riigis turvaliseks. Pean ütlema taas, et esimese päeva teadmatus ilmes ka siin söögiasutuses, sest hiljem me üle kuue euro kahe peale küll enam söögikorra eest ei maksnud. Õhtusöögiks võtsime kohaliku tänavakaupmehe käest grillitud kana ja sealiha. Lähtusime vanast turisti tõeterast, et osta süüa sealt, kus seda teeb ka kohalik. Küll tema juba teab parimat kööki. Nii toimides saimegi ülihead liha, mis hakiti suurte pussidega meie jaoks suupärasteks tükkideks. Süüa osatakse Filipiinidel teha väga hästi. Järgnevate päevade jooksul saime suurepäraseid kalaja liharoogasid. Riis käib iga toidu juurde ilma sellele tähelepanu pööramata.

Kohalikud mägikülad

Soovisime õhtuks jõuda riisipõldudeni ja seega hakkasime varakult liikuma. Luzoni saare pindala on 110 000 km2 ja seal elab pool kogu Filipiini rahvastikust. Kõrgeim mägi on Pulag (2922 meetrit). Seega on saar oma südames päris kõrge ja kaljune. Riik on vaene ja seetõttu ei ole mägiteid rajatud läbi kaljude. Me ei kohanud oma teel ühtki tunnelit. Tee kulgeb rahulikult piki mäe külge, kus üks kurv järgneb teisele ja sirget teed on vähe. Sealjuures peab pidevalt valvel olema, et nurga tagant ei sööstaks mõni kohalik uljaspea.

Mägikülad asuvad teede ääres, sest tee on ainus sile koht kogu külas. Seepärast käib just autoteel ka kogu kohalik elu. Seal mängivad lapsed palli või muid mänge. Korvpalli korv oli nõnda pandud, et mäng käis teel ja korvpallurite vahel sõitsid ka rekad ja kõik muud kohalikud sõidukid. Tundub, et korvpalli armastasid kohalikud noored mängida, sest korve oli kõikjal. Suuremates külades olid korvpalliväljakud siiski alati katuse all, seda mitte vihma, vaid päikese kaitseks. Teedel tuterdasid ka päris pisikesed lapsed, kes olid antud suuremate hoole alla, kuid eks ikka vahel tähelepanu hajub. Lisaks toimetasid teel oma tegemisi kanad, kitsed, sead ja suured koertekarjad. Koerad olid kõik ühte nägu. Hakkasime neid kutsuma rebaskoerteks, sest just rebaseid meenutasid nad kõige rohkem.

Vahetult enne meie reisi olid Filipiinidel olnud suured vihmad ja tormid. Selle tagajärjel olid mägiteed kohati kaetud mudalaviinide jääkide ja suurte kividega. Suurim kivi, mida teel nägime, oli kaks korda suurem meie autost. Sellega poleks küll tahtnud pihta saada. Kuna tee koristamisega väga aktiivselt ei tegeletud, aga sõita oli vaja, siis viis mägitee ajuti üle libeda mudavalli, kus ratta all haigutas kuristik. Mõnest mudavaalust oli ka tee läbi kaevatud, kuid seda ainult auto laiuselt, mistõttu tuli sellesse prakku sisenedes katkematult signaalitada, et vastutulevad autod teaks ja samal ajal mudaprakku ei siseneks.

Lõunapausil ühes järjekordses väikeses linnakeses kiikasime sisse ka kohalikku katoliku kirikusse, kust kostis muusikat. Kirikus toimus parasjagu laulatustseremoonia. Mõistmata küll kohalikku keelt, jäi mulje, et tseremooniat viisid läbi korraga ilmalik ja kiriklik tseremooniameister.

Filipiinide ametlikud riigikeeled on filipino ja inglise keel. Filipino keelte hulka kuulub ligemale 70 eri murret, mille kõnelejad kuuluvad ka eri rahvusgruppidesse. Ajaloost on teada, kus naaberkülades elavad inimesed üksteist tihti ei mõistnud, sest nende keeled olid niivõrd erinevad, kuigi vahe kahe küla vahel võis olla ainult mõni kilomeeter, kuid läbikäimine oli minimaalne, sest mäed olid läbitamatud. Samas on antropoloogid leidnud veel 1970. aastatel mägedest tsivilisatsioonist puutumata külasid. Filipiinlased on ainult üldnimetus ja tegelikult kuulub iga filipiinlane palju isiklikumasse rahvusgruppi. Luzonil kohtusime enim tagalogidega.

Riisiterrassid ja giid Elmar

Turismiinfopunktis ronisime meid ootavasse jeepney’sse. Meie giid oli väga head inglise keelt kõnelev nooremapoolne mees. Aga kes oskab nende täpset vanust arvata. Igal juhul saime talle esitada meid huvitavaid küsimusi.

Saime teada, et filipiini mägiperedes on keskmiselt seitse last. Suurim varandus on oma riisipõld. Seal piirkonnas on põllud väikeomandis, kuid rannikul tegutsevad ka riisikompaniid või on riisipõllud oma valdusse saanud üks perekond, kes siis kasutab ka palgatööjõudu. Riisipõllud pärandatakse vanimale lapsele, maja aga noorimale. Vahepealsed lapsed peavad ise vaatama, kuidas hakkama saavad. Uurisin, et millised on nende suurimad pidustused, kuhu kogu küla koguneb, nagu Eestis näiteks jaanipäev. Ilmnes, et midagi sellist neil polegi. Suurim pidu kogu küla jaoks, kuhu kõik kogunevad, on pulmad. Pulmadeks veristatakse vesipühvel, keda kasutatakse siin-seal ka põllutöödel, kuid peamiselt kasvatatakse just pulmapidamise eesmärgil. Vesipühvleid oli seal tõesti palju.

Meie giidi nimi oli Elmar. Üldse on seal inimestel uskumatult palju tavalisi inglise eesnimesid vastupidiselt perekonnanimedele, mis on kohalikku päritolu. Inglise keele hea oskus ja inglise nimede rohkus on pärit 1898. aastal alanud Ameerika kolonisatsiooni päevilt. Filipiinid said Ameerika ülemvõimu alt vabaks ja moodustasid iseseisva ühtse riigi alles 1946. aastal. Enne ameeriklasi olid võimul hispaanlased. Hispaania kolonisatsioon algas 1565. aastal, mil rajati Cebu saarele esimene eurooplaste asundus. 1571. aastal rajati piirkonna keskusena Manila linn. Seega on Filipiinide kirja pandud ajalugu enam-vähem sama pikk kui Ameerika Ühendriikidel. Võrreldes Eesti ajalooga on nad aga ikkagi lapsekingades.

Sõit riisiterrassideni võttis umbes tunni. Ajaviiteks keeras meie giid endale erinevatest taimsetest lehtedest kokku pöidlaotsa suuruse junni, mida ta põske pistes hoolega närima asus. Tundsime huvi, millega tegu, sest olin märganud juba varem, et kohalikud mehed midagi hoolega närivad. Elmar polnud kade, vaid keeras ka meile närimispakid kokku. Närimisel tekkinud sülge ei tohtinud alla neelata, vaid see tuli välja sülitada. Sülg oli tulipunane ja see selgitas kohe, miks tänavad olid kaetud ohtrate punaste laikudega. Närimispaki koostisaineid sai poest vabalt osta. Igal juhul tekitas närimine peapööritust ja sellel oli kerge ja lühiajaline narkootiline toime. Kohalikud sõitsid seda pakki närides oma sõidukitega kitsastel mägiteedel, sülg tuules lendamas.

Olime jõudnud 1500 meetri kõrgusele ja viis aastat tagasi ehitatud korralik betoonist mägitee lõppes lihtsalt ära. Tee lõpus oli parkla ja edasi tuli minna juba jala. Asusime läbi võsa teele. Ilma giidita poleks me kuhugi jõudnud. Mõnda aega kõndides jõudsime Hapao külakesse, kust avanes fantastiline vaade riisiterassidele. Riisiterrasside kogupindala selles külas oli 400 km2. Niisutuskanalite kogupikkus oli väidetavalt umbes 4000 kilomeetrit. Nende riisiterrasside vanus oli 2000 aastat, kuid kõrvalküla põllud olid väidetavalt isegi kuni 3000 aastat vanad. Need numbrid tekitasid aukartust ja avanev vaade oli hingemattev.

Nendel põllulapikestel on sadu väikeomanikke. Peresisene tööjaotus on lihtne. Mehed teevad ehitustöid – parandavad kanaleid, tugiseinu, hoolitsevad, et vesi põllule jõuaks. Naised istutavad taimi ja koristavad saagi ning lapsed peavad kandma kogu tulemuse külakesse. Uskumatu on nende liikumiskiirus seal kitsastel jalgteedel. Nägime üht prouat meist hulga maad allpool liikumas, kui järgmisel hetkel oli ta meie kõrval.

Põllulapid on jagatud kolmeks. Kahelt saadakse saaki peamiselt isiklikuks tarbeks ja võimaluse korral ka müügiks ning ühel kolmandikul kasvatatakse seemnevilja uueks saagiks. Seemnevili keeratakse mudasesse vette ja seemned võrsuvad idanedes peagi. Siis korjatakse kobaras kasvavad rohukõrre pikkused taimehakatised kokku ja istutatakse ka teistele põldudele.

Meie eesmärk oli jõuda teisel pool terrasse asuva maalilise kose juurde. Tee sinna viis mööda kitsaid terrassiservi ja kitsaid treppe. Algul arvasin, et see on mingi kõrvaltee, kuid siis ilmnes, et see ongi peamine liikumistee.

Keset seda võsa oli korraga pood, kust sai osta juua, veidi edasi liikudes oli suvalise terrassi serva peal suveniiripood. Majad kohalikus külas olid puust ja kaetud plekiga. Plekiga sellepärast, et see on kergeim ehitusmaterjal ja kõik ehitusmaterjalid kantakse kohale inimjõul. Mõni aasta tagasi oli külakesse jõudnud ka elekter. Küla keskel oli museaalse väärtusega arhailine hoone, mille kõrval tegime väikese peatuse. Hoones elati ka tänasel päeval, kuigi see oli valminud aastasadu vanade põhimõtete järgi. Hoone seisis neljal postil, mille kohal oli püramiidikujuline katus. Katuse alla jäi ühetoaline eluruum, milleni viis redel. Eluruumi peal otse katuse all oli panipaik, mis oli mõeldud riisi hoidmiseks. Seega käis elu peamiselt maa peal eluruumi all ja kogu pere magas ühes ruumis maapinnast veidi kõrgemal.

Uurisime, miks on hoone sellistel kanajalgadel. Põhjuseks ei ole kiskjad või muud loomad, vaid hoopis Filipiine teatud aastaaegadel ründavad tormid. Torm puhub majast läbi ega kanguta teda maa küljest lahti, mis võib maa peal asetsevate kerghoonetega juhtuda, sest vundamenti mägedes ei tunta. Samal põhjusel on neljast jalast tugevasti maasse kinnitatud vaid üks. Teised kolm jalga on maast lahti, mis annab neile võimaluse liikuda tuulega kaasa. Maja küll veidi nihkub, kuid jääb terveks ja alles. Tugipostide ümber olid laiad lamedad lauad, mille peal sai süüa või asju hoida, kuid see ei olnud nende peamine eesmärk. Laiad lauad hoidsid eemale rottide sissetungi eluhoonesse ja riisilattu. Rotte pidi kohalik külarahvas tarbima ka söögiks. Söögiks lähevad siiski ainult põllurotid, mitte kodurotid, mis pidid olema teist tõugu. Ju nad siis teevad vahet. Lisaks võib leida filipiinlase menüüst ka koeraliha. Koerad jooksevad vabalt ringi, kuid kui tema aeg kätte jõuab, siis nuumatakse teda mõnda aega.

Kitsaid terrassiservi kõndides ja püstloodis treppidest laskudes jõudsime lõpuks kose juurde. Avanev vaade oli maaliline ja vesi soe. Vett oli ohtrasti ja vool mägijõele omaselt kaunis kiire. Pärast mitmetunnist jalgsirännakut troopilises kuumuses tundus, et oleme jõudnud paradiisi. Kohalikud olid ühe osa jõest kividega eraldanud, kuhu püüti kalu. Põhimõtteliselt oli tegemist kivist võrguga. Marssisime peagi vapralt tagasi ja vurasime taas Banaousse.

Ifuga hõimu rippuvad kirstud

Meie plaan oli veel sama päeva õhtul jõuda Sagadasse, kus on kuulsad Ifuga hõimu rippuvad kirstud. Tee Sagadasse läks läbi Bontoci linna, mis on Filipiinide Cordeljeeride maakonna keskus. Maakond kannab kohaliku mäestikuga sama nime. Tegime Bontocis väikese peatuse ja uudistasime niisama linna peal. Parkisin auto valele poole teed ehk liiklussuunale vastupidi. Kohalik politsei tegi mulle keelava märkuse, kuid suurt tüli minu jaoks sellest polnud, sest kohalik liiklus suleti hetkeks, kuni ma auto ringi keerasin. Turist on ikka boss.

Surnuaedadega on seal kummaline olukord. Olen surnuaedade fänn ja püüan igal reisil mõnda surnuaeda sisse astuda. Minu meelest kõneleb surnuaed kohalikust rahvast väga palju. Filipiinidel jäi mulje, et oluline on lahkunu väärikalt matta, kuid edasine on juba tema enese asi. Surnuaedades olid tohutud hauakambrid, mis olid seest ja väljast täiesti hoolitsemata. Sagada surnuaias hiiglaslikke hauakambreid ei olnud, kuid olid madalad koerakuudiga sarnanevad betoonist majakesed. Igas surnumajakeses oli ka aken. Giid selgitas, et aken on vajalik, et lahkunu saaks valgust. Samas kiirendab see mumifitseerumisprotsessi. Surnuaias asus ka sõjas hukkunute mälestusmärk, mis oli kaotanud oma näo, kuid sellest polnud hullu, sest nägu oli värvidega uuesti ette joonistatud.

Seadsime sammud kirstuseina juurde. Surnuaia väravas istus piletimüüja oma lauakesega. Piletöör tundis huvi, kas oleme ennast linna turismiinfopunktis juba kirja pannud, sest enne ei saa kirstuseinani jalutada, ning meie turvalisuse huvides peame kohustuslikus korras samast võtma ka giidi, kes meile teed näitab. Meie vastuväited ei olnud tema jaoks tõsiseltvõetavad ja kui kord on selline, siis tuli meil linna tagasi jalutada. Turismiinfo leidsime kergesti. Enese registreerimine tähendas ühtlasi ka 35 peeso suurust makset inimese kohta. Saime kaasa ka giidi, kelle tasuks kulus 200 peesot, mis tuli maksta otse talle.

Oma kirstu saavad seinale ainult küla kõige vanemad ja väärikamad mehed, kes on selleks elu ajal soovi avaldanud. Seega neid seal väga palju ei ole. Viimane matmine, kui seda saab nii nimetada, toimus viis aastat tagasi. Alguses kinnitatakse surnud seinale tooli külge istuvas asendis. Seejärel, kui kadunuke on juba piisavalt kuivanud, pannakse ta kirstu. Tundus õõvastav. Samas on kaljuse seina urgastes veelgi kirste, kus kõigis pidavat surnu sees olema. Me ei kontrollinud seda. Sarnast kommet mujal Filipiinidel ei ole. Komme on pärit hiinlastelt, kes Sagada küla omal ajal asutasid.

Vigani linn

Väike matk tehtud, võtsime suuna Luzoni saarel asuva teise UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva vaatamisväärsuse juurde. Meid ootas Vigani linn, mis oma olemuselt erineb oluliselt teistest Filipiini linnadest. Vigan, ametliku nimega City of Vigan, on rannikul asuv iidne hispaanlaste linn, kus on säilinud ka vanalinna osa. Linn on asutatud 1572. aastal ja seal elab hetkel umbes 50 000 inimest. Vigani vanalinn ei ole nii suur ja ka mitte nii vana kui Tallinna oma, kuid kohalikus saareriigis siiski külastamist väärt. Parasjagu oli linnas käimas ilutulestikufestival ning seega rahvast ja siblimist tavapärasest enam. Vanalinnas saab sõitu teha Filipiinidele ainuomaste kaherattaliste kaarikutega, mida vedasid meie hobustest peaaegu poole väiksemad ratsud.

Ühe maitseelamuse sain vanalinnas veel, kui ostsin janu kustutamiseks kohapeal suhkruroost valmistatud mahla. See oli väga hea. Linna keskväljakul suure katedraali ees on igal õhtul värviline purskkaevusõu. Päris uhke vaatepilt. Uurisin, kuidas on lood teatrite ja kinodega. Kohalik giid teadis rääkida, et Manilas on vist üks teater, aga mujal küll mitte. Kinosid on see-eest igal pool. Kohalikku filmitööstust peaaegu pole ja ekraanil saab näha peamiselt Hollywoodi filme. Asi seegi.

Filipiinide metsaelukad

Filipiini metsadest võib leida mitmeid meilegi tuttavaid loomi. Seal on karusid, hirvi ja jäneseid, kuid nende leidmine loodusest on praktiliselt võimatu, sest kes saadakse, see kohalike poolt pannile lüüakse ja seepärast on loomad taganenud sügavale metsadesse. Filipiinidel elab vähemalt kolme liiki mürki sülitavaid kobrasid, lisaks kuningkobra (kes tegelikult kobrade hulka ei kuulu). Ka vähemalt üks ämblik, 1 cm suurune punaselg-ämblik on surmavalt ohtlik. Lisaks maailma mürgiseimad maod – meremaod, kes käivad vahel ka kaldal.

Tarsier ehk kohalikus keeles Jam Pogi ehk eesti keeles tontkandlane on maailma väikseim primaat ehk inimese lähisugulane, neid käisime vaatamas Tarsieride pargis. Tarsiere leidub nii Filipiinidel kui ka Indoneesias Sulawesi saarel ja selle ümbruse pisisaartel.

Kohustuslik peatus oli teeäärses harjumatult kõrgete puudega metsas. Mahagonimets ei ole looduslik, vaid 1960. aastal Boholi nõlvadele käsitsi istutatud.

Kindlasti soovitan minna ka lõunasöögile jõeparvele. Jõeparv korjab inimesed peale ja siis asutakse piki jõge liuglema. Kahel pool jõge on päris metsik loodus, kus puude vahel näha ka prožektoreid, ja võib arvata, et õhtul mets valgustatakse.

Järgmise peatuse tegime Baclayoni katoliku kiriku juures. Kirik ise oli remondis, sest sai 2013. aasta maavärinas tugevasti kahjustada, kuid muuseum ja altariosa olid avatud. Väidetavalt oli tegemist piirkonna vanima kivikirikuga, mis jesuiitide poolt ehitatuna valmis 1727. aastal. Kirik kuulub rahvuslikule muuseumile, mis haldab üle Filipiinide olulisi rahvusliku väärtusega objekte ja on tähistatud kui rahvusliku kultuuriväärtusega objekt. Kohalikus muuseumis oli palju vanu asju ja sellega muuseum piirduski. Filipiinid on Aasia üks kahest katoliiklikust maast. Teine on hulga väiksem Ida-Timor. 80% filipiinlastest on katoliiklased, 10% protestandid, 5% moslemid ja ülejäänud kuuluvad väiksematesse usurühmadesse. Kirikuid on teede ääres palju. Enamik neist on pigem võrestikust seintega katusealused. Esindatud on erinevad usurühmitused.

Need olid vaid mõned fragmendid meie reisist Filipiinidele, mis on kindlasti avastamist väärt.

Tekst: Arlet Palmiste

Fotod: Arlet Palmiste, Ülar Tikk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga