Mõni aasta tagasi meie seast lahkunud legendaarse India päritolu Tartu ettevõtja Naresh Mody tütar Shalini räägib Stina Eilsenile Indiast ja eelmise aasta reisist enda juurte juurde Indiasse Rajkoti piirkonda.
Millised on su mälestused lapsepõlve Indiast ja esimestest reisidest sinna?
Minu esimesed mälestused Indiast on läbi isa. Mäletan lapsepõlvest, kuidas isa tuli Indiast alati suurte kohvritega ning need lõhnasid vürtside ja mingi spetsiifilise India lõhna järgi. Meie lastena tahtsime alati ise need kohvrid lahti pakkida. Mõtlen suure soojusega tagasi neile kingitustele, mis sealt kohvrist tulid, näiteks Taj Mahali kujud ja mingid kuldehted, India riided. Mu ema riietas meid juba väiksena India riietesse ja ma käisin sätendavate India riietega ka oma klassikaaslase sünnipäeval, täpp otsaees. Mu indiapärast nime Shalini (Shaalini) ei ole kõige kergem hääldada eesti keeles, tõlkes tähendab see mõistlikkust.
Eelmisel aastal läksid teadlikult Indiat ja oma juuri avastama. Kuidas nüüd täiskasvanuna oled India päritolu lahti mõtestanud?
Minu suurim avastus sellel reisil oli minu isa elu. Ma olen ise ju poolindialane, see oligi juurte otsimise ja leidmise reis. Kõige suurem tõdemus, milleni jõudsin – tasub igal juhul tundma õppida enda päritolu juurde käivat, need hetked võivad olla nii ilusad kui ka valusad. Minu isa enam ei ole ja need vastused, mis saan, on justkui suur pusletükk. Aga need tunded, mis tabavad, kui neid juuri äkki ei ole enam – siis võivad paljud vastused olla justkui suur pusletükk, mis liigub lõpuks omale kohale. Ma mäletasin noorpõlve reisidest, kuidas kerge tüdimusega ootasin, et saaks nende vanemate sugulaste juurest juba liikuma. Seekord oli just enda India loo tundmaõppimine kõige põnevam.
Räägi viimasest India reisist veidi lähemalt. Millised olid suurimad avastused ja üllatused?
Ma arvan, et kõige meeldejäävamat emotsiooni kogesin Modi tänaval ja Modi templis Rajkotis, kus nägin vanaema kirju ja annetusi templis, aga ka lihtsalt olemisest India pinnal, seekord esimest korda ilma isa ja emata, aga samas vägagi nendega. India on nii mitme palega maa, seal on kõrvuti niipalju ilusat ja värvilist, aga samas tõrvaks meepotis ka kurvaks tegevat, näiteks kerjavad lapsed. Ja see tabab iga kord uuesti Indiasse tulles – paradoksaalsus, vastuolu ehk kõik emotsioonid korraga.
Kui mõtled India peale ja peaksid nimetama kolm asja, ilma milleta India ei oleks India, mis sulle kohe silmade ette tuleb?
India ei oleks India ilmselt ilma selle mäsu ja meluta, ilma nende inimesteta, kes seal kõik korraga tahavad sinuga suhelda, sind pildistada ja puudutada. Aga sinna juurde käib ka mingi sõnulseletamatu suursugusus, eriline silmavaade ja filigraansus, mis väljendub nii kunstis, muusikas, joogas ja meditatsioonis kui ka näiteks teeninduskultuuris.
India avastamiseks on nii palju võimalusi, võib minna rannapuhkusele, kõrgmägedesse matkama, teha toidunautlemise reisi või hoopis kaduda spirituaalsetele radadele. Mis sinu India juurde tingimata kuulub?
Minu India juurde kuulub kindlasti perekond, mina lähen Indias alati kellegi juurde koju ja kuulan nende perekonna lugu. Alati ka tohutu suur seltskond, ma ei ole kunagi käinud seal väikese grupiga, ka seekord oli meid kokku 22. Minu India juurde kuulub alati mõni suurlinn ja alati ka mõni trööstitu paik, viimane on vajalik, et tajuda, milline India tegelikult on. Ja vastupidiselt midagi Indiale iseloomulikku ja imelist, näiteks kultuur ja käsitöö, skulptuurid, tekstiilid, kangad. See on see ilu pool. Minu üks eredamaid mälestusi varasematest India reisidest on ema ja isaga kanga- ja juveelipoodide külastamine ja isa suur soov kaubelda. Kuidas me pidime alati välja minema poest suure draamaga kauplemise käigus ja kuidas ta armastas kauplemise kunsti, turge, rikšasid ja kõike seda, mis India elu juurde käis. Kui päris esimest korda Indiasse tulin, väljusime lennujaamast ja keegi tegeles seal enda vetsuhädaga ja isa ütles suurima rõõmuga: „Nii tore, me oleme Indias!“
Ja nüüd olen mina see, kes istub kangapoes ja valib perekonna naispoolele kangaid. See oli üks tõeline India naise hetk, India naised on väga särtsakad, asised ja tugevad, vastupidiselt levinud arvamusele nende allaheitlikkusest.
Kui sellest kohati eestlaste jaoks talumatust siginast-saginast läbi murda, avaneb India võrratu ilu ja ka rahulikum pool. Kuidas sina soovitaksid Indiaga tutvust teha, milline võiks olla India algajale, kellel ehk ka veidi eelarvamusi ja hirmu kogu selle kaose ees?
See oleneb eesmärgist, mida Indialt oodata. Kui on soov minna turvalisemalt, siis tasub valida arenenum osariik, näiteks Rajasthan, kus leiab palju kultuuri ja ehk on ka vähem melu ja mustust ning rohkem kohalike abivalmidust.
Kui on soov minna spirituaalsele reisile, siis on palju valikut erinevate joogakeskuste ja aašramite näol. Aga saab ka näiteks rongiga kogu India läbi sõita, kindlasti ekstreemne ja väga põnev kogemus.
Korraga ei ole vaja liiga suurt ampsu võtta, tuleb valida üks koht ja üks teema. Iga söögikord, iga jalutus ja tempel on kogemus. Nautige!
Aga veidi edasijõudnule? Mina olen saanud võimaluse olla pikemalt Punes, mida nimetatakse Ida Oxfordiks ja kus on ka Osho keskus, ning Mumbais. Kuhu soovitaksid mul minna?
Edasijõudnule soovitaksin seljakotireisi, rongiga sõitu ja vaadake, kuhu tee teid viib.
India köök on maailmakuulus. Millise piirkonna toite proovida ja kuidas saada kõige parem ülevaade?
India toidud on niivõrd erinevad, meie proovisime Gujarati kööki viimasel reisil, sinna juurde räägiti igasuguseid põnevaid lugusid. Proovige julgelt seda, mille järgi isutab, mina soovitan valida vastavalt sisetundele. Ärge olge nii kinni piirkonnas, proovige kõike ja julgelt, vastavalt lõhna-, värvi- ja maitse-eelistustele.
Minu isal oli Tartus restoran ja me sõime peaaegu alati ühtesid toite, mis meile väga maitsesid. Palju taimetoitu, vähem lammast, aga kana ja riisi igasuguses võtmes. Indias olles proovisime kõike.
Mida eestlased peaksid Indiast üle võtma, millised väärtushinnangud on sulle eriti südamelähedased? Kas oskad mõnda raamatut soovitada?
Väärtushinnangutest mingi sisemine tarkus ja seesmine rahulolutunne, mis on läbi lugemise ja meditatsiooni arendatav. Oma isalt võtaksin tõelise positiivsuse, optimismi, energia ja elujanu. Isegi 75-aastaselt mõtles ta veel suurtele mitmekümneaastastele projektidele.
Soovitaksin jälgida sellist inimest nagu Sadhguru, kes on väga populaarne ja tehnoloogiline. Tal on ka oma äpp, kus ta räägib vahvalt india aktsendiga inglise keeles, aga see, kuidas ta räägib, on minu jaoks tark India vaade elule. „Namaste“ on üks tore ja kerge raamat. Tasub lugeda India muinasjutte ja India jumaluste kohta. Minu lapsepõlve lemmikfilm on „Devdas“ ja näitlejanna Aishwarya Rai, see film oli kunstiline vapustus.
Sul on oma liikumise stuudio GraceFit, kui palju enda töös kasutad India tarkusi? Oled enda trennigrupi viinud eri maailma kohtadesse, olete käinud Balil ja Pariisis, kas kunagi tuleb ka India?
Oma töös kasutan väga palju vanematelt saadud tarkusi ja elufilosoofiat – alati tuleb olla pilk päikese poole, empaatiline ja lahke ka enda vastu, aga ka seda, et saatus võib saata väga karme kaarte eluteele, aga partii tuleb endal ikkagi võimalikult hea teha. Me ei pea olema kogu aeg arutult õnnelikud, aga me peame olema rahus. Kas maksimum teeb üldse õnnelikuks?
Meie järgmine GraceFit’i reis viibki 2025. aastal justnimelt Indiasse, täpsemalt Uidaipuri, millest ma olen lummatud ja kuhu mind ka eelmise aasta reis viis. Minu isa lubas meiega kaasa tulla, aga see enam ei õnnestu ja mul tuleb see ise ära teha. See tuleb kindlasti eksootiline reis, mis on täis liikumist, treeninguid, muusikat ja kultuuri ning tõelist India melu, kus paarkümmend naist lõbusalt rikšadega sõidavad. (Naerab lõbustatult.)
Millised on su enda unistused seoses Indiaga ja kuhu sooviksid veel kindlasti minna?
Kuna olen Indias käinud alati suure seltskonnaga, siis on minu üheks unistuseks Indiasse minna seljakotireisile kahekesi oma kalli kaaslase Davidiga ja uidata sinna, kuhu jalad viivad. Vastavalt soovidele olla mõnes kohas kauem ja mõnes kohas vähem, maitsta üht ja teist toitu, panna silmad kinni ning mõelda sellele maitsele. Kuulata India muusikat ja helisid, mis on maailma kaunimad. Ma sooviksin minna Lõuna-Indiasse, kuhu ma ei ole veel sattunud.
Tekst: Stina Eilsen
Foto: Shalini Mody erakogu