Stiina Kristal ja Kristians Luņins on täiskohaga matkahullud. 2017. aastal panid nad maha inseneriameti ja valisid selle asemel tuhandeid kilomeetreid jalavaeva, pisaraid, aga ka lõputut vabadust ja rõõmu. Nad on viimase nelja ja poole aastaga jala läbinud enam kui 10 000 kilomeetrit ja tallanud 22 riigi matkaradu. Ajasin Stiina ja Krisiga (Kristians – toim.) juttu 2021. aasta novembris, kui nad olid äsja jõudnud Tšiilisse, et seal siis kolm-neli kuud mägedes matkata.
Kristians, kus sa üles kasvasid ja kas sa oled alati olnud täisvereline matkaja?
K: Olen sündinud ja kasvanud Riias ning olin nooruses täisvereline linnapoiss. Käisin küll aeg-ajalt kalal ja matkamas, aga kaugeltki mitte sellises mahus nagu praegu. Rohkem hakkasin matkama ülikooli ajal Taanis pärast Stiinaga tutvumist. Käisime puhkustel jalgsimatkadel, osalesime jooksu- ja rattavõistlustel ning tegime Euroopas pikemaid jalgrattareise.
Stiina, kas sina tahtsid juba lapsepõlves Tartus karudega maadelda?
S: Ei, kindlasti mitte! Samas olen nüüd oma elule tagasi mõeldes alati tahtnud teha keerulisi asju. See on ka põhjus, miks ma Tartus füüsikat õppima läksin ja sinuga kohtusin, sest füüsika oli keeruline! Vajadus ennast ületada on üle kandunud ka minu ja Krisi seiklustesse.
3. oktoobril 2017 postitasite oma sotsiaalmeediakontodel, et panete inseneriameti maha ja hakkate täiskohaga matkajateks. Kuidas te sellise otsuseni jõudsite?
S: Olime koos varem matkanud ja läbinud kaks pikemat kolmenädalast rattamatka. Lõpliku otsuseni jõudmine võttis aega poolteist aastat. Tundsime, et me ei taha oma endise elustiili juurde naasta. Lisaks leidsime Gapforce’i matkajuhikoolituse, mis oli esimene samm seiklemise ja raha teenimise ühildamiseks. Andsime oma ettevõttele kuus kuud ette teada, et paneme ametid maha.
K: Muidugi oli see otsus hirmutav. Ent vaagisime oma hirme ning tõdesime, et halvimal juhul satuksime tagasi palgatööle. Suure unistuse teostamisest saadav kogemus aga korvab meie vaimusilmas rahalise kahju. Hindame Stiinaga kogemusi rohkem kui raha.
Teie esimene suur seiklus pärast töölt lahkumist oli ekspeditsioonijuhi koolitus Costa Rica džunglis. Mida te džunglis tegite?
K: Seda koolitust korraldab Ühendkuningriigi ettevõte Gapforce, kes pakub õppepuhkusel (gap year) olevatele tudengitele retki üle maailma, näiteks Machu Picchule, Everesti baaslaagritesse, Austraaliasse jne. Ekspeditsioonijuhi koolituse läbinu võib neid retki juhtida.
S: Koolitus algas navigatsiooniõppe ja meditsiiniväljaõppega ning matkadega Snowdonia mäestikus Walesi loodeosas. Pärast seda lendasime kõik koos Costa Ricale ja veetsime kolm kuud džunglis.
Esimene osa džungliõppest keskendus ellujäämisele. Näiteks õppisime lõket tegema. Džunglis on lõkke tegemine omaette kunst, sest kõik on märg ja niiske. Lisaks ehitasime endale varjualuse, püüdsime kala, ületasime jõgesid, kuivatasime riideid jne. Koolitusel osales kaksteist inimest, kümme õpilast ja kaks koolitajat.
K: Meie eest midagi ära ei tehtud. See oli päris ellujäämiskursus.
Mis tunne on nii pikalt džunglis olla?
S: Džunglis elamine tähendab pidevat ebamugavustsoonis viibimist. Seal olles ei ole kerel ühtegi kuiva kohta, kõik on märg ja higine. Vahel on külm, vahel on hirm nahavahel. Äge oli aga see, kuidas kollektiivne katsumus meie seltskonna suhteid tugevdas. Saime lõpuks väga lähedasteks.
K: Meile õpetati, et džunglis elab küll nii surmavaid loomi kui ka taimi, aga nende eesmärk ei ole kunagi inimest tappa. Sestap pidime pidevalt silmad ja kõrvad lahti hoidma, et millelegi ohtlikule otsa ei astuks. Mäletan, et esimesel ööl otsisin endale pealambi valgel suure hirmuga pool tundi pissimiskohta. Hiljem harjusin ära.
Pea kõiki osalejaid tabas alatasa märgade jalgade tõttu kaevikujala sündroom (trenchfoot) – jalgadele tekivad haavandid, mis ei parane. Kaks õpilast pidid matka seetõttu ajutiselt katkestama. Ka Stiinal tekkisid kerged haavandid. Meil lubati jalas kanda ainult džunglisaapaid, mis väga hästi ei hinga. Paljajalu või plätudega käies oleks vigastuse või mao käest hammustada saamise oht liiga suur.
Kas meenub veel mõni põnevam džungliseik?
S: Õppematkal Panama piiri ääres väänas üks õpilastest hüppeliigese välja. Luumurdu küll ei olnud, aga tempo käis alla. Meil oli veel 10 kilomeetrit laagrini jäänud, oli õhtu ning hakkas vihma sadama. Laager asus allavoolu teisel pool meie ees olevat jõge. Aeglase tempoga ei oleks me maismaad pidi kohale jõudnud. Matkajuhid otsustasid, et puhume oma veekindlad seljakotid õhku täis ja ulbime jõge pidi laagrini. Kujutage pilti: kaksteist matkalist ulbivad pealampide valgusvihkudes hämarduvas džunglikanjonis piki jõge allavoolu.
K: Kui me laagrisse jõudsime, siis puhkamiseks aega ei olnud. Hakkasime kohe välikäimlat kaevama, laagrit ehitama ja muidugi laussajus lõket tegema.
Teie seni pikim matk on olnud 4300 kilomeetrit pikk Pacific Crest Trail (PCT) Põhja-Ameerikas. Läbisite selle 2018. aastal mõni kuu pärast oma džunglimatkajuhi koolitust. Rääkige palun sellest seiklusest lähemalt.
K: PCT kulgeb piki Põhja-Ameerika lääneranniku mäestikke California, Oregoni ja Washingtoni osariikides. Rada võib läbida suunal Mehhiko-Kanada, nagu meie tegime, või vastupidi. Rada kulgeb metsikus looduses ning sageli on matkaja lähimast asustusest või teest paari jalapäeva kaugusel. Meil läks raja läbimiseks koos puhkepäevadega aega 156 päeva.
Kuidas sellele rajale pääseb, kas lähed lihtsalt kohale ja hakkad kõndima?
S: Tuleb taotleda rajaluba. Seda on tarvis eeskätt siis, kui plaanid läbida korraga rohkem kui 1100 kilomeetrit. Kui plaanid korraga läbida vähem, siis luba vaja ei ole ja võid kohe kõndima hakata.
K: Luba annab juurdepääsu kõikidele raja rahvusparkidele. Sel aastal said PCT load otsa ühe tunniga. Iga päev võib rajale minna kõige rohkem 50 inimest.
Kuidas te oma varustuse valisite – mida võtta ja mida jätta?
S: Olime matka alguses varustuse pakkimises ja valimises küllalt algajad. Võtsime harjumusest kaasa asju, mida meil tegelikult vaja ei läinud. Eestis olen kohanud suhtumist, et mida suurem ja raskem kott, seda ägedam, näiteks 20 kilo. Ent PCT rajal on tippmatkaja see, kelle seljakott kaalub kõige vähem, näiteks 7 kilo. Õppisime Krisiga oma vigadest väga kiiresti. Mina vahetasin oma seljakoti välja ja lõikasin sellelt isegi ühe tasku ära – ka see kaalub midagi. Kestvusmatkamine õpetab pakkimisel alles jätma vaid kõige tähtsamad asjad. Kui olud lubavad, näiteks Eestis, siis saab suvalisest kraavist vett filtreerida. See on parem kui vett suurtes kogustes kaasas kanda.
Mis on teie PCT matka eredaimad mälestused?
K: Minu jaoks oli see metsikus looduses karudega kohtumine. Kui ma esimest korda karu nägin, siis oli päris kõhe olla. Järgmistel kordadel tundsin ennast juba vabamalt. Lihtsalt metsikus looduses olla oli ka mõõtmatult äge.
S: Minu jaoks oli hämmastav, kui vastupidav inimkeha tegelikult on – kui kiireks ja sitkeks võivad ihuliikmed mägedes matkates areneda. Ülesmäge ähkivatest hobimatkajate rühmast möödusime rajal nagu seinast.
Olete mõlemad endale äärmuslikke väljakutseid seadvad inimesed. Kust läheb piir masohhismi ja raske arendava seikluse vahel?
S: Ega me uisapäisa tundmatutesse kohtadesse ei torma. Näiteks ei otsusta ma praegu, et lähen homme Alaskasse kajakimatkale. Esiteks ei tea ma suurt midagi kajakkidest, teiseks ei tea ma mitte midagi Alaskast, selle elusloodusest ega ilmaoludest. Ma ei oleks lihtsalt selleks matkaks valmis. Valime matku vastavalt oma oskustele.
K: Lisaks on meil enamjaolt üsna selge plaan, mida me oma järgmiselt seikluselt ootame – kas see on uus kogemus või uus oskus. Nii saame pidevalt areneda ja rõõmu tunda.
Lugesin teie reisiblogist, et PCT raja lõpus seisite silmitsi metsatulekahjude ja rajasulgemistega. Stiina, sinul sai siis motivatsioon otsa. Kuidas te oma matkadel rasketest hetkedest üle saate?
S: Mina toetun Kristiansile, sest tema ei anna kunagi alla! (Naerab. – toim.)
K: Sageli kaob motivatsioon sellepärast, et füüsis on väsinud. Motivatsioonipuudus on keha viis anda märku, et oleks vaja puhata. Selleks tuleb võtta päev või kaks, vastavalt vajadusele, ning teekond eesmärgini ümber hinnata. Enne rajale asumist oli ju motivatsioon olemas, see tuleb vaid uuesti üles leida. Tuleb ennast vaimu ja keha konfliktist läbi närida ja mitte teha rutakaid otsuseid.
Aastatel 2018–2019 veetsite kuus kuud Sambias vabatahtlikena. Mida te seal täpsemalt tegite?
K: Elasime ühe mittetulundusühingu õppelinnakus ja tegime vabatahtlikku tööd. Õppelinnak asub 1000 kilomeetri kaugusel Sambia pealinnast Lusakast, Tanganyika järve põhjakaldal. Ühingut juhivad taanlased ning selle eesmärk on toetada kohalike noorte arengut ja haridusteed. Sambia koolides on esimesed üheksa klassi tasuta, misjärel saab minna tasulisse gümnaasiumisse. See on aga kohalikele kallis. Õppelinnakus aastase õppe edukalt lõpetanud noor saab gümnaasiumisse astumiseks stipendiumi.
S: Meie ülesanne oli olla projekti järelevaatajad. Õpetasime kohalikest külaelanikest koosnevat 15-pealist tööjõudu ja õpilasi iseseisvalt otsuseid vastu võtma ning juhtima. Lisaks vahendasime mittetulundusühingu taanlasi. Linnakus oli koolimaja, magala, seltsimaja, köök ja söökla, elumajad ja lasteaed.
K: Sealne elu on läänepärasest elust kardinaalselt erinev. Inimesed elavad savionnides, külvavad käsitsi maisi, käivad kalal. Sellisel eluviisil on nii head kui ka vead. Hea on see, et maalähedane elu jätab väikese ökoloogilise jalajälje. Teisalt puuduvad kohalikel teadmised kliimamuutustest ja keskkonnahoiust. Näiteks kui nad mingi pakendatud toidu ära söövad, siis visatakse pakend pahatihti lihtsalt maha.
Leidsin teie reisiblogist sissekande parajalt seiklusrikka Sambia matka kohta. Kuhu see viis?
K: Avastasime Google Earthi rakendusest, et meie õppelinnakust umbes 60 kilomeetrit põhja pool asub Nsumbu rahvuspark, kus elavad elevandid, krokodillid ja muud loomad. Et korralikke kaarte polnud kusagilt võtta – kaarte ega teeviitu seal tegelikult ei olegi –, saime juhtnööre matka jooksul kohalikelt külaelanikelt.
Nii saime teada, et rahvuspargi pääsme saab ühest järgmisest külast, kus elab kohalik tähtis valitsejanna, külapealik, kes suisa omab seda rahvusparki.
Jõudsime pärast nelja päeva seiklemist sellesse külla. Valitsejanna elas külas ainsana teisel pool jõge. Tema isiklik paadipoiss viis meid kohale ning palus luba sisenemiseks. Sisenesime onni, plaksutasime, kummardasime, ajasime juttu ja saime lõpuks endale rahvuspargi pääsme!
S: Tasusime talle pääsmete eest valuvaigistitega. Ravimid on sealkandis kulla hinnaga.
K: Veetsime öö valitsejanna onni kõrval telgis. Järgmisel hommikul viis tema paadipoiss meid raja algusesse. Pärast 15-kilomeetrist matka jõudsime juhuslikult ametliku matkamajani. Et oli hooajaväline aeg, oli maja kinni, aga selle kõrval tegid mõned kohalikud tööd. Kohtasime ka pargivalvurit. Pargivalvur küsis meilt otse: „Mida kurat teie siin teete?”
S: Teadsime küll, et üldiselt ei tohi rahvusparkides ilma rendipargivahita käia, aga tuli välja, et olime saanud küla valitsejannalt valeinfo ja väljamõeldud pääsme! Enda arvates olid tol daamil märksa rohkem võimu kui tegelikult.
K: Tasusime oma illegaalselt pargis veedetud päeva eest rahas, ostsime pärispääsme, rentisime pargivahi ning veetsime paar päeva pargis matkates.
Kristians ütles, et te juba elate oma unistuste elu. Millest te siis unistate, kas üldse?
K: Ikka unistame – suurematest seiklustest! Minu praegune unistus on tegeleda rohkem alpinismiga. See on ka üks põhjusi, miks me parasjagu Tšiilis oleme – et matkata ja käia mägedes. Nii ühildame mõlemale meelepärase tegevuse. Minu suurim unistus on ronida ühe või enama 8000-meetrise tipu otsa, neid on maailmas 14. Ent tahan seda teha üksinda ja lisahapnikuta. Šerpad aitaksid mind varustuse ja toiduga baaslaagrini.
S: Meil on ka lihtsamaid unistusi. Äkki ehitame veel ühe mikrobuss-elamu? (Eelmine müüdi maha. – toim.). Või hoopis ostame maatüki ja ehitame väikemaja, harime aeda ja edendame permakultuuri?
Sel aastal kihlusite ametlikult, palju õnne! Samas olete te juba kaheksa aastat pea ööpäev ringi koos olnud. Kuidas te teineteise pideva juuresolekuga hakkama saate?
S: Arvan, et meie iseloomud klapivad hästi. Oleme mõlemad hingelt introverdid ning meil on matkadel piiramata hulgal iseendile pühendatud vaikeaega. Lisaks oleme teineteist läbi ja lõhki tundma õppinud. Kris näeb kohe ära, kui mul on raske, ja mina näen kohe ära, kui tal on külm. Oleme teineteisele toeks.
K: Arvan, et koos seigelda on ägedam, sest siis on, kellega kogemusi jagada. Kui käid kusagil üksi ja jutustad sellest kodus hiilgava loo, siis ikkagi ei mõisteta sind lõpuni. Koos kogetu aga annab võimaluse mälestusi meenutada ja uuesti läbi elada.
Mis teie praeguse reisi eesmärk on Tšiilis?
K: Piki Tšiilit kulgeb mitteametlik matkarada nimega Greater Patagonian Trail (GPT), mis on küllalt metsik ja erinevalt PCT-st väga vähe tähistatud. Tuleb ise osata orienteeruda, liikuda eramaadel. Tuleb osata ellu jääda. Rada jõuab Lõuna-Ameerika mandri lõunatippu välja, aga meil pole esialgu plaanis nii kaugele minna. Alustame kolmenädalase matkaga lõunasse Santiagosse.
Santiagos saame kokku ühe sõbraga, keda kohtasin Georgias mägedes ronides. Vallutame siin kuu aega koos kohalikke mäetippe, harjutame. Pärast seda on plaan GPT-d jätkata seniks, kuni meil aega on. Mägedes matkamine on siin küllalt hooajaline, sest kui suvi lõpeb, algavad vihmasajud ja matkamine muutub raskeks. 2022. aasta aprillis või mais lendame tagasi Euroopasse.
Esimesed kaks mäge, mille otsa ronida plaanime, asuvad Santiago lähedal: Tupungato (6570 meetrit) ja Cerro Marmolejo (6108 meetrit). Siis on plaanis võtta Tšiili kõrgeim tipp, 6800 meetrit kõrge Ojos del Salado, ning kui kõik õnneks läheb, siis ka Argentinas asuv 7000 meetrit kõrge Aconcagua (Kõrgeim tipp Lõuna-Ameerikas – toim.)
Kas teil on plaan kunagi matkakepid nurka visata ja tavainimeseks hakata?
S: Me eriti pikki plaane ei tee, kõige rohkem aasta jagu. Tavaelu elamiseks oleme valmis siis, kui see hetk saabub, oleme uutele kogemustele avatud. Praegu ei ole meil piisavalt raha, et maad osta ja maja ehitada.
K: Hetkel on meie eesmärk uut kogeda ning teame ja tunneme, et liigume õiges suunas. Elame päev korraga. Selles oleme suhteliselt hipid!
Suur tänu intervjuu eest, olete mulle suureks inspiratsiooniks. Jääge ellu ja olge ägedad edasi!
K: Aitäh ja tehke oma unistused teoks!
S: Aitäh ja nägemist!
Tekst: Rene Satsi
Foto: erakogu