Paljudele Eesti suusa- ja lumelauaentusiastidele on Euroopa suusakuurortid saanud talvehooajal justkui teiseks koduks. Põhjus lihtne – kui omal suuri mägesid pole, tuleb neid mujalt otsida. Kes eelistab öist laevamelu Rootsi reisil, kes kiiret lendu Prantsusmaale või odavat UMi Slovakkia bussis. Ise valisin sihtkohaks Põhja-Ameerika suurima suusakeskuse Whistleri, eesmärgiga seal suusatamise kõrval ka pisut tööd teha.
ENNE MINEKUT ...
Juba ammu oli soov mõnda aega välismaal veeta, lõpuks see võimalus ka avanes. Koolid lõpetatud, kodumaa kaitsmisse oma panus antud ning olidki uuteks võimalusteks uksed valla. Olulised kriteeriumid enda jaoks paika pannud, otsustasingi sõbra vihjele tuginedes hakata uurima elamisvõimalusi Kanadas, täpsemalt Whistleris. Olles end asjaga kurssi viinud, ei tekkinud enam kahtlusi, et jätaks võimaluse kasutamata. Minekut hõlbustasid mugavad viisaprotseduurid. 2009. aasta detsembris allkirjastatud lepingu alusel väljastatakse aastas 150le 18–35-aastasele noorele Working Holiday viisa. Kui karistusregister väga kirju pole ja kõik muud paberid nõuetekohaselt vormistatud, siis ei teki viisa saamisega probleeme. Kuna Kanada pole Austraaliaga võrreldes nii populaarne sihtkoht, siis julgen kahelda, et soovijail reis kohtade täitumise tõttu ära jääb. Täpsemalt saab tööloa taotlemisest lugeda Kanada saatkonna lehelt – eesti.gc.ca.
VANCOUVER JA WHISTLER
Kanada pinnale maandusin 16. septembril ja esimesed viis päeva veetsin British Columbia provintsi olümpialinnas Vancouveris. Olin varem lugenud ja näinud pilte linna uhketest vaadetest, kuid esimeste päevade sombune ilm ei võimaldanud kõike seda kogeda. Kui aga taevas selgines, said nähtavaks ka linna ümbritsevad mäed, mis oli väga kena vaatepilt. Lisaks ümbrusele jättis hea mulje downtown, kus põhiliselt viibisin, ning vahetult selle kõrvale jääv 404-hektarine Stanley Park. Mitmete randadega ümbritsetud ning ligIkaudu 200 km ulatuses radadega ühendatud park on suurepärane vaba aja veetmise ja sportimise koht. Hea kontrast südalinna kõrghoonetele.
Olgugi, et Vancouver mulle meeldis, oli eesmärk minna Whistlerisse. Bussireis sinna kestis pisut üle kahe tunni. Kaugus nende kahe linna vahel pole rohkem ega vähem kui Pärnul ja Tallinnal, kuid bussiaknast avanevat vaadet ei saa muidugi meie Via Baltica lõiguga võrrelda. Asjata ei kutsuta seda maanteed Sea to Sky Highway’ks. Kohale jõudes tundsin, et olen sattunud justkui muinasjutumaale, kus on väikeste tornidega majad, piinlikult puhas ümbrus ning ülimalt sõbralikud inimesed. Bussijaamast edasi liikudes avastasin ka tornideta maju, kuid kaks ülejäänud näitajat jäid samaks.
Whistler on väike linn, mille elu keerleb Whistleri ja Blackcombi mägedes laiuvate suusakeskuste ümber. Jah, siin jagub tegevust ka kevadsuvisel ajal mägiratta, golfi ja matkamise huvilistele, kuid talvehooaeg ja lumised nõlvad on siiski need, mille pärast enamik inimesi oma teekonna siia ette võtavad. Kuulun isegi viimaste hulka. Püsielanikke on siin alla 10 000, kuid talvehooajal tõuseb see number hüppeliselt. See sõltub hooajatöötajate hordidest, kes siia üle maailma kokku tulevad. Valdav osa neist on austraallased ja inglased, kuid tugevalt on esindatud ka Saksamaa, Uus- Meremaa ja Rootsi. Eestlasi leidub siin tänavusel hooajal vahelduva eduga 4–5. Eesti keelt olen kuulnud juba ka turistide seas, ning pole midagi imestada, Whistlerit läbib aastas üle 2 miljoni inimese ja seega võib kindel olla, et siit leiab pea iga rahvuse esindajaid.
SUUSAKESKUS
Enam kui 3300 hektarit suusatamiskõlblikku pinda teeb Whistler Blackcombist ülekaalukalt Põhja-Ameerika suurima suusakeskuse. Ühtlasi on see Whistleris suurim tööandja, mis toob leiva lauale umbes 3000 inimesele. Ainuüksi suusa- ja lumelauakoolis töötab üle tuhande instruktori. Tipphooajal ehk jõulupuhkuste ajal pidavat korraga mäel olema ligi 700 instruktorit. Suusakultuur on siin maal tõesti väga tugev ning laste koolitamisele pannakse eriti suurt rõhku. Mina toimetan suusakooli all vabatahtlike programmi raames. Täpsemalt Dave Murray Ski Camps’i all, mis on Põhja-Ameerika kõige staažikam suusalaager ning keskendub edasijõudnute downhilli õppele. Erinevaid vabatahtlike programme on mäekeskusel rohkesti ja tasu nendes osalemise eest on hooajapilet, mille hinnavahemik on 1200–1800 Kanada dollarit, olenevalt pileti soetamise ajast. Lisaks annab Whistler Blackcombile töötamine veel muid soodustusi, näiteks 50% allahindlust mäekeskusele kuuluvates söögikohtades ja see nimekiri läheb veel edasi.
Kui algselt olid Whistler ja Blackcomb eraldiseisvad mäekeskused, siis 1997. aastal ettevõtted ühinesid. Ühelt mäelt teisele saamiseks pidi toona veel alla külani sõitma ning gondlit vahetama. 2008. aasta detsembris avati tänaseks päevaks üheks Whistleri tõmbenumbriks kujunenud Peak 2 Peak Gondola, mis ühendab kahte mäge 1800 meetri kõrgusel. See inseneride meistriteos purustab mitu maailmarekordit. Nende seas kõige pikema toetuspostide vahemaaga gondlisüsteem (3,024 km toetuseta trossi) ja kõige kõrgem sellelaadne lift (kõrgeim punkt maapinnast on 436 meetrit). Kogupikkus ühelt mäelt teisele on 4,4 km ja sõit kestab 11 minutit.
Tänavune suusahooaeg algas 18. novembril Whistleri mäe avamisega, nädal hiljem pandi käiku Blackcomb. Esimese päeva hommikul oli järjekord enne gondlite avamist kasvanud paarisaja meetriseks, meenutades odava suhkru järele tunglevaid inimesi uue Säästumarketi avamisel, küll pisut tsiviliseeritumal moel. Umbes kolmekümnene tõsiste suusa- ja lauasõprade punt veetis lausa terve eelneva öö väljas, et pääseda esimestena mäele. Pidi ikka tõsine tahe olema, sest tegemist polnud sooja suveööga. Kohalike hinnangul oli tänavune hooaja algus üsna hea – lumi tuli varakult ja seda oli palju. Viimased sõidud tehakse tavaliselt mais, Blackcombil asuval liustikul.
LOOMARIIK
Jättes kõrvale suusatamise ning muud sportlikud tegevused, mida Whistler pakub, tahan rääkida veel siinsest loomariigist. Külas ringi liikudes hakkavad silma nii väiksemad kui ka suuremad plakatid, millel pealkiri “Whistler is Bear Country”. See mägede piirkond on koduks paljudele mustkarudele, kes õnneks või kahjuks ei liigu ringi ainult metsades, vaid tulevad toitu otsima ka inimeste juurde. Seega pole kuigi harv juhus, et näiteks poest koju jalutades sinu teekond karu omaga ristub. Pean naljaga pooleks tunnistama, et kui erinevalt mõnest teisest linnast, kus õhtul ringi liikudes pilk kuritegevuse tõttu pisut valvsam on, pole siin pimedas liikudes muud hirmu, kui et mõne kogukama karu otsa ei jookseks. Whistler on üldiselt väga turvaline koht ja ainsad, kes sinu hoovis kolistamas võivad käia, ongi karud järjekordsel söögijahil. Talvel pole üldiselt ka seda ohtu. Ise olen kõige lähemal karule olnud umbes 7 meetrit. Olin parasjagu prügi välja viinud ja suundusin majja tagasi, kui nurga tagant mesikäpp välja ilmus. Ma pole vist kunagi nii kiiresti oma liikumissuunda muutnud. Rünnakuid inimeste suunas polevat siiski kunagi juhtunud. Kui paitama ei lähe, siis teevad nad oma tegemisi edasi ja tasub lihtsalt suurema kaarega mööda minna. Ei saa mainimata jätta üht septembris juhtunud humoorikat lugu, kus mustkaru astus külakeskuses ühe pitsabaari uksest sisse ja lubas seal endale korraliku õhtusöögi. Selleks ajaks, kui karupatrull kohale jõudis, oli külaline söönud kokku 6 pitsat, sealjuures taimetoitlase oma ei puutunud. Kui aga sellised juhtumid hakkavad korduma, võidakse probleemne karu hukata.
WHISTLER HOOAJATÖÖTAJALE
Nagu eelpool mainisin, on Whistler väga populaarne sihtkoht talvist hooajatööd otsivatele noortele. Millal aga tulla ja mida oodata? Valgustan pisut teemat. Ise jõudsin siia septembri lõpus, ning pean tunnistama, et võinuksin ka kuu aega hiljem tulla. Sügishooajal on siin väga vaikne ja suurt midagi ei toimu. Oktoobri viimastel nädalatel ja novembri algul hakkavad kõik hotellid, klubid, pubid ja restoranid pihta aktiivse töötajate värbamisega. Selleks ajaks tasub kindlasti kohal olla. Paljud ettevõtted teevad kindlatel aegadel tutvumis- ja intervjueerimispäevi. Nendes osalemiseks peab aga kannatust varuma, sest ukse taga võib vabalt mitusada õnneotsijat olla. Mäekeskusesse töö saamiseks peab Whistler Blackcombi kodulehel juba suve lõpus silma peal hoidma, kuna nemad alustavad otsimisega pisut varem ja kandideerimine käib põhiliselt interneti teel. Ametid algavad liftitöötajatest ja piletikontrollijatest suusa- ja lumelaua instruktoriteni. Viimaste jaoks peab kindlasti olema ette näidata vastav sertifikaat. Väga nõutud on koristajaid, kes hoolitsevad kohalike villade eest. Kellele meeldib lumelükkamine, siis see on õige koht, kuhu tulla. Töö on raske, kuid labidameeste brigaade komplekteeritakse palju ja saadava tasu eest võib täitsa ära elada.
Mida varem enne talvehooaega tulla, seda suurem lootus on paremat ja odavamat elukohta leida. Kuigi olümpiamängude eel ehitati siia rohkesti uusi maju, ning päris lageda taeva alla keegi jääma ei pea, lähevad magusamad kohad külakeskuse ümbrusest nagu soojad saiad. Et vältida bussidega liiklemist ja olla suusaliftidest jalutuskäigu kaugusel, soovitan selliseid piirkondi, nagu White Gold, Cay Heights, Brio, Creekside ja loomulikult Whistler Village ise.
OLÜMPIAMÄNGUDE PÄRAND
2010. aasta Vancouveri olümpia on Whistleri jaoks nüüdseks küllaltki suureks müügiartikliks kujunenud. Sellekohast temaatikat leidub palju, alates erinevatest suveniiridest kuni külas olevate monumentide ja mängude tarbeks ehitatud spordirajatisteni. Turistid võivad teinekord päris kaua üksteise järel oodata, et olümpiarõngaste või kivist Inukshuki taustal see üks pildike jäädvustada. Mängud tõid kaasa muudki positiivset kui ainult turistide arvu kasvu. Kohalikelt olen kuulnud väga palju kiidusõnu Vancouverist Whistlerini kulgeva maantee renoveerimise kohta. Sõit on nüüdsest oluliselt kiirem ja turvalisem. Teine suurprojekt – bobikelgurada –, mis paljudele kahjuks meenutab üht traagilist õnnetust, on tänaseks päevaks väga aktiivselt tööle hakanud. Detsembris toimus seal Luge World Cup ning samas kuus alustas rada haldav organisatsioon turistidele suunatud bobikelgu ja skeletoni programmiga. Nimelt saab nüüd iga soovija 140 dollari eest teha kas ühe piloodiga bobikelgu sõidu või sama raha eest kaks korda skeletonil alla kihutada. Korralik kompleks ehitati ka murdmaasuusatamise erinevate alade tarbeks, kuid tänaseks päevaks on suurim miinus see, et sinna ei pääse ühistranspordiga ligi.
LÕPPSÕNA
Kokkuvõtteks võin öelda, et Whistler on õige koht ühele tõsisele suusa- ja lumelauasõbrale, seda nii tööotsija kui turisti mõistes. Suure raha teenimise eesmärgiga tasub õnne otsida siiski kusagilt mujalt. British Columbia provints on Kanadas üldiselt üks kalleimaid kohti, ning Whistleri puhul võite hindadele natuke veel juurde lisada. Kui aga endal tahtmist on, tuleb kenasti toime ja üks lumine talvehooaeg on garanteeritud. Turistidele, kes plaanivad Whistleris oma esimesi suusasõite tegema hakata, soovitan kõigepealt mõnele väiksemale mäele enne harjutama minna. Leian, et 100 dollarit päevapileti eest välja käia on mõtet vaid siis, kui oskused lubavad kogu selle keskuse potentsiaali ära kasutada, millest seal puudust ei ole.
Ülari Viik