Elu koos Austraalia põlisrahvastega

Austraalias on praeguseni säilinud ainulaadne põlisrahvaste kultuuripiirkond, kus aborigeenide elulaadi juhivad legendid ja lood kaugest minevikust. Sellest rikkast pärimusest osasaamiseks tuleb siiski palju vaeva näha ning ideaalis kohalikega palju aega koos veeta. See on õnnestunud antropoloogiat õppival Maria Saarel, kelle viimased kuus aastat on möödunud Cape Yorki poolsaarel asuval Quinkani maal, aborigeenide linnakeses nimega Laura, kus toimub üle aasta ka Austraalia suurim põlisrahvaste tantsupidu. Maria toob esmakordselt enda ainulaadse kogemuse GO Reisiajakirja lugejani.

Austraalias on praeguseni säilinud ainulaadne põlisrahvaste kultuuripiirkond, kus aborigeenide elulaadi juhivad legendid ja lood kaugest minevikust. Sellest rikkast pärimusest osasaamiseks tuleb siiski palju vaeva näha ning ideaalis kohalikega palju aega koos veeta. See on õnnestunud antropoloogiat õppival Maria Saarel, kelle viimased kuus aastat on möödunud Cape Yorki poolsaarel asuval Quinkani maal, aborigeenide linnakeses nimega Laura, kus toimub üle aasta ka Austraalia suurim põlisrahvaste tantsupidu. Maria toob esmakordselt enda ainulaadse kogemuse GO Reisiajakirja lugejani.

Hiiglaslikud termiidipesad, karja ajavad ratsanikud, võsa vahel vonklevad mürgised maod, 40 kraadi kuumust ja taustaks aborigeenide kummalise kõlaga laulud. Tundub nagu stseen filmist, aga see on olnud minu elu juba viimased kuus aastat. Sarnaselt paljude teiste Eesti noortega tulin Austraaliasse, et reisida ja maailma näha. Avastasin aga rikka looduse ning huvitava ajalooga maa, millest sai minu uus kodu. Olin Austraalias elanud juba mitu aastat, enne kui kohtasin oma tulevast abikaasat Karli, kes on pärit Uus-Meremaalt. Kui Karl sai tööpakkumise juhtida ühte põhikooli Cape Yorki poolsaarel aborigeenide külas nimega Laura, otsustasin temaga kaasa minna. See tähendas mõneks ajaks enda töö tagaplaanile jätmist. Nüüd, aastaid hiljem, kui ma aknast välja vaadates näen oma lapsi koos aborigeeni lastega puu otsa ronimas, aia taga rohtu nosivaid känguruid ning puu otsas valmivaid apelsine, ei kahetse ma oma elumuutust mitte sekundikski. Seda isegi siis, kui kogu eelneva pildi taustal kõlab taamal kohalike järjekordne rohke alkoholi ja kõva muusikaga varustatud pidu. Ei ole head ilma halvata, aga Laura aborigeenide eluviis on vähemalt osaliselt seletatav nende keerulise ajalooga.

Kõrvalepõige minevikku

Tuntud antropoloog Marcia Langton on tabavalt kirjeldanud oma rahva saatust: „Varem kuulus meile maa ja neil (eurooplastel) oli jumal, nüüd on meil nende jumal ja neile kuulub maa.“ Inimese jõudmisest Austraalia mandrile on mitu teooriat. Üldiselt on teadlased ühel meelel, et see toimus umbes 50 000 aastat tagasi. Mingil ajavahemikul meretase langes ning tänane Paapua Uus-Guinea oli ühendatud Cape Yorki poolsaarega. Aborigeenid elasid siin rahulikult aastatuhandeid, kuni umbes 140 aastat tagasi hävitati nende 50 000-aastane kultuur saabuvate eurooplaste püsside all peaaegu täielikult. Seega on paljuski arusaadav, miks aborigeenidel on eelarvamused valge inimese suhtes. Paljudel neist on eurooplastega väga halvad kogemused, mis ulatuvad tagasi juba esimeste kokkupõrgeteni mitme põlvkonna eest. Inglismaa maadeavastaja kapten James Cook sõitis 1770. aastal Austraalia avastusretkel laevaga korallrahule otsa ja oli sunnitud vigastatud laeva kiiresti praeguse Cooktowni randa ankurdama. Seetõttu veetis ta kõige pikema aja Austraalia pinnal justnimelt hiljem tema järgi nimetatud Cooktownis. Aborigeenid proovisid mitmel viisil imelikke uustulnukaid tagasi tõrjuda, põletades kord maha isegi nende laagripaiga.

Sada aastat hiljem, 1873. aastal avastati Cooktowni lähedal rikkad kullaväljad (Palmer River Goldfield) ja ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu. Algas Austraalia ajaloo teine suurim kullapalavik. Tee kullaväljadele läks läbi praeguse Laura ja oli täis nii inim- kui ka looduslikke ohtusid. Kümned tuhanded eurooplased ja hiinlased ujutasid piirkonna üle kiire rikastumise eesmärgiga. Põliselanikke peeti tol ajal loomadega samal tasemel olevateks ja vaid segavaks takistuseks varanduse jahil. Seega nad kas lasti suures osas maha või paremal juhul aeti oma veekogude ja laagripaikade juurest lihtsalt minema. Nad olid seal elanud tuhandeid aastaid. Kohalik 10 000-pealine elanikkond vähenes drastiliselt 1000-ni vaid mõne aastaga. Sajandivahetuseks olid allesjäänud hõimud surutud elama väikeste linnade äärealadele, elades tööorjadena peost suhu.

Laura – eraldatud põliselanike linn

Laura asub peaaegu Cape Yorki poolsaare keskel ja jääb Cairnsist neljatunnise autosõidu kaugusele. Piirkonda tuntakse ajalooliselt kui Quinkan Country (Quinkani maa). Legendi järgi on quinkanid esivanemate hinged, kes hoiavad oma järeltulijatel silma peal. Asula loodi kullapalaviku ajal, sest see oli enam-vähem poolel teel Cooktownist kullaväljadeni. Euroopa-pärase nime pani asulale üks esimene sisserännanu oma naise nime järgi. Just Laura piirkonnas toimusid kõige metsikumad ja verisemad lahingud kullanäljas eurooplaste ning oma maad kaitsvate aborigeenide vahel. Ümbruskonna asulate kohanimed kirjeldavad üsna tabavalt aborigeenide tulutuid vastupanukatseid – Battle Camp (Lahinguväli), Rifle Creek (Püssi Org), Murdering Point (Tapalava). Tulemus oli aga alati üks – aborigeenid ei saanud oma odade, nuiade ja woomera'tega (odasarnane viskerelv) eurooplaste tulirelvade, nugade ja hobuste vastu.

Kui me Laurasse kolisime, oli linna suunduv maantee veel kruusatee ning vihmaperioodil üsna läbimatu. Laura jõgi ümbritseb asulat siksakina nagu madu ning nii linna sissesõidul kui ka väljumisel tuleb jõest üle sõita. Enne uue moodsa silla ehitamist oli väga tavaline, et linna suunduv sild oli vihmahooajal, detsembrist maini, üle ujutatud ning elanikud olid muust maailmast nädalateks ära lõigatud. Eraldatuses elamisega kaasnevad aga omad probleemid. Siin on raske igapäevaelule mingisugustki vaheldust leida ja see omakorda tekitab kohalikes peredes pingeid. Vahel läheb kolm nädalat mööda ja ma pole isegi tänavast kaugemale saanud. Esiteks ei ole mitte kuhugi minna – põhjas on lähim linn 260 ja lõunas 350 kilomeetri kaugusel. Teiseks, 40-kraadise palavusega ei ole tahtmist väljas "värske õhu" käes jalutada. Sellises eraldatuses elades on oluline hea stressitaluvus ja kiire otsustamisjulgus, sest probleemide tekkimisel ei ole tihtipeale kusagilt abi loota.

Kooliõpetaja elu mao- ja krokodillirohkes keskkonnas

Esimene kooliõpetaja saabus Laurasse 1889. aastal ja pidi ise ehitama nii kooli kui ka oma elumaja. Meil läks õnneks kergemalt ja saime kohe sisse kolida. Elame täiesti tavalises nn Queenslanderi stiilis majas, mis on kogu osariigis väga levinud. Tegemist on küll kahekordse majaga, aga sisuliselt on elamine lihtsalt tõstetud maast mitu meetrit kõrgemale, et kaitsta elanikke üleujutuste ja metsloomade eest.

Piirkond on koduks väga paljudele looma- ja linnuliikidele, sealhulgas mitmele maailma kõige mürgisemale maole. Tüüpilise Eesti linnatüdrukuna olid minu eelnevad kokkupuuted roomajatega piirdunud heal juhul suvel vanaema juures maal kohatud sisalikuga. Teel kõndides tuleb alati 20 meetrit ette vaadata, mitte oma nina alla, et juba kaugelt märgata seal peesitavat madu. Kord üksi jalutades oleksin aga lapsevankri peaaegu maole otsa lükanud. Vihmahooajal on siinsed metsavaheteed täielikult üle ujutatud ja vee taandudes jäävad suured poriloigud. Nii ma siis ühest sellisest mööduda üritades kaldusin korraks teelt kõrvale ja lükkasin lapsevankri teepervele. Ja seal ta oli – ilus, pikk ja paks madu, kelle liivakarva nahk kamuflaažina tee sisse sulandus. Pärast seda juhtumit ei käinud ma kaks kuud jalutamas ja siiamaani jälgin eriti terase pilguga teeääri.

Loodus on siin rikas ja tõesti ohtlik. Peale madude tuleb kohaneda ka krokodillidega. Laura jõgi on meie majast kilomeetri kaugusel ja koduks üsna mitmele  soolveekrokodillile. Väidetavalt elab seal ka üks kuuemeetrine isend. Selline suur isane krokodill kaitseb oma territooriumi ja teisi isaseid sinna ei lase. Ilmselt ei pea lisama, et ujumas me siin ei käi, aga kohalikud aborigeenid käivad küll. Nad väidavad, et nad teavad täpselt, kus krokodillid pesitsevad ja kus on ohutu vette minna. Maastiku järgi on aga kalastamiseks võimalik valida mõni kõrgem kallas, kus jõgi voolab sügaval orus ning krokodillid nii kõrgele veest ei hüppa. Peale rikkaliku kalapüügi on kirsina tordil võimalik jälgida vastaskalda  krokodillide tegemisi. Kõigest hoolimata ei ole ma kuulnud, et krokodillid oleks mõne aborigeeni ära söönud. Üldiselt on sellistes juhtumites osalised ikkagi valgenahalised, kes on näiteks oma telgi liiga lähedale jõe äärde üles pannud.

Kaljujoonistesse peidetud ajalugu

Peale jõe on Laura ümbritsetud ka mägedega ja vanasti vihmaperioodidel kasutasid põliselanikud kõrgel asuvaid koopaid varjualustena, et kaitsta end üleujutuste ja vihma eest. Olles mõnikord sunnitud kuude kaupa koobastes elama, veedeti palju aega liivakiviseintele unistusi, legende või ohtusid joonistades. Kaljujoonistesse on talletatud põlvkondade kaupa kohalike hõimude – Kuku Thaypani, Kuku Yalanji ja Olkola – ajalugu, kellele siinne piirkond oli koduks aastatuhandeid. Sajandite jooksul sadade laagrite, tuhandete eelajalooliste kaljujooniste kivisse raiumine ning joonistamine on tõestus aborigeenide arenenud kultuurist. Aborigeenid ei rännanud nomaadidena mööda Austraaliat ringi, nagu tihti arvatakse. Tegelikult hoolitses iga hõim teatud maalapi eest ja nad teadsid täpselt, kus eri aastaaegadel süüa leidub, ning liikusid oma maa piires. Need iidsed teed ning rajad on säilitatud aborigeenide legendides, lauludes ja tantsudes.

Quinkani maa 50 000-aastased kaljujoonised kuuluvad maailma viie tuntuima hulka. Siin leidub hulgaliselt joonistusi, mis kujutavad aborigeenide esimesi kohtumisi eurooplastega. Meie jaoks nii tavalist looma, nagu hobune, kardeti ja eriti hirmutav oli veel hobusega ratsutav valge inimene. Aborigeenid ei olnud varem selliseid suuri loomi näinud ega teadnud, kas nood on lihasööjad või mitte. Kaljujoonistele on antud nimed, mis räägivad ise enda eest – Giant Horse (Hiiglaslik Hobune), Pig Gallery (Sigade Galerii). Need kujutavad joonistusi, millel aborigeenid püüavad nõiduse abil hobustest ja uustulnukatest vabaneda. Giant Horse on viiemeetrine joonistatud hobune, mis viskab seljast oma valgenahalise ratsutaja, kes omakorda maandub maasse torgatud piigile. Aborigeenid joonistasid seda, mida nad tahtsid näha. Kaasaegsed linnalegendid aborigeenide kannibalismist on tugevasti liialdatud, sest selleni jõudsid nad alles siis, kui neilt oli ära võetud nende maa ja jahtimisalad. Aborigeene koheldi halvasti ja eemaldati sunniviisiliselt kodudest kuni 1967. aastani. Alles siis loeti aborigeenid põhiseadusega osaks Austraalia rahvastikust ja neile anti kodakondsus. Enne seda peeti aborigeene osaks Austraalia floorast ja faunast. Paljud aborigeenid olid sunnitud ka elama nn „missioonides“. Need oli ristiusu kirikute loodud väikesed linnakud, kust aborigeenid ei tohtinud ilma loata lahkuda, nende teenitud raha korjati ära ja nad pidid elama koos oma rivaalidest hõimudega.

Laura on väike 120 elanikuga linn, kus peale meie on veel umbes viis valgenahalist. Kohalikus põhikoolis on keskmiselt 15 õpilast, aga see arv varieerub tihti, sest kohalikud perekonnad kolivad pidevalt. Aastate jooksul olen siinseid lapsi hästi tundma õppinud ning nii nende rõõmud kui ka kurvastused on oma jälje jätnud minugi ellu. Meie oma poisid, Alexander ja Oskar, on peaaegu terve oma teadliku elu veetnud Lauras ning kohalikud lapsed on neile lähimateks sõpradeks saanud. Lapsed ei tee vahet nahavärvil, neile on oluline ainult see, et oleks kellegagi mängida, ja sellepärast saavad nad kõik omavahel hästi läbi. Aborigeenide tume nahk ning lokkis juuksed on tugevas kontrastis meie poiste blondide juuste ja siniste silmadega. Alexander käib ka kohalikus lasteaias, kus sarnaselt teiste lastega õpib ta aborigeenide tantse, laule ja keelt. Kusjuures tema inglise keelel on väike aborigeeni dialekt juures. Seega on temast saanud kolmkeelne laps – kodus räägitakse eesti ja inglise keelt, koolis õpetatakse veel kohalikku aborigeeni keelt.

Rikkalikud legendid ja lood

Aborigeenid on endiselt väga kiindunud oma legendidesse ja lugudesse. Harva möödub päev, kui mõni täiskasvanu või laps ei jutustaks meile lugusid enda järjekordsest kohtumisest quinkanitega. Osa Quinkani vaimud on pikad ja peenikesed (Timarad), kes on head ja kaitsevad inimesi, aga kellele meeldib ka inimestele vimkasid visata. Timarad hiilivad inimesele selja tagant ligi, et teda siis ootamatult torkida või kõdistada. Teised quinkanid on aga paksud, karvased ja pahatahtlikud vaimud, kes meelitavad lapsi oma vanemate juurest eemale, et nad oma koobastes ära süüa.

Kord pidi Karl kala püüdmise pooleli jätma, kui eemal võsast kostis kaeblevat imelikku häält. Tõenäoliselt oli tegemist mingi metsloomaga, aga aborigeenid palusid tal jõe äärest lahkuda. Tegemist pidavat olema quinkanitega, kes ei olnud rahul, et neile poldud jõkke jäetud ühtegi kala. Traagilisel kombel on legendid seotud isegi aborigeenide kõrge suitsiidide arvuga. Nimelt käib väidetavalt ringi üks kauboimütsiga vaim Pikk Mees, kes aborigeene enesetapule sunnib. Ebausk on siinsete inimeste igapäevaelus tänapäevani üllatavalt suur osaline.

Kolonisatsiooni tagajärjed

Peale ebausu mõjutavad aborigeenide igapäevast elu siiani kolonisatsiooni järelmõjud. Alkoholism, äärmiselt halb tervis ja töötus moodustavad vaid osa probleemide rägastikust, millega inimesed peavad siin rinda pistma. Isolatsioon muust maailmast annab tugevasti tunda ka toidulaual. Õpilaste kaasa võetud lõunasöök on heal juhul kohalikust külapoest ostetud külmutatud burger või kiirnuudlid, halval juhul mitte midagi. Tihtipeale tuleb meil endal neile süüa anda, sest pärast järjekordset magamata ööd ei ole lapsed lihtsalt suutelised koolis tühja kõhuga õppima. Hakklihakaste, borš või isegi eestipärane kartulisalat on kohalikele lastele väga eksootiline toit.

Loomulikult ei saa kohalikku poodi inimeste toitumisharjumustes süüdistada, sest müüakse ikka seda, mille järele on nõudlust. Siiski osaleb pood kaudselt kohalike toidulaua kujundamises. Eesti koole külastades oli Karl väga vaimustunud lõunasöögi valikust ja ka selle lihtsast kättesaadavusest õpilastele. Ei pea vanemad igal hommikul muretsema, mida lapsele kooli kaasa anda, ega pea õpetajad muretseda, kas õpilastel on ikka midagi süüa. Loodetavasti osatakse sellist korraldust ka hinnata.

Me ise käime värsket kraami ostmas lähimas toidupoes, 120 kilomeetri kaugusel Cooktownis. Seega tuleb piima ja leiva järele sõita edasi-tagasi 240 kilomeetrit. Võimalik on hädapärane söögipoolis kohale tellida ka mõnest supermarketi internetipoest. Vihmaperioodil tuleb aga ikkagi oma keldri varude kallale minna, sest üleujutuste ajal on Cape Yorki poolsaart läbiv tee lihtsalt suletud. Interneti teel toidu tellimine on kohalikele ulmeteadus, seega jääbki nende ainukeseks võimaluseks külapoe kasin valik. Kaugemale sõitmiseks puudub tihti organiseerimisvõime ning ka vahendid, nagu auto ja juhiload.

Troopiline Cape York – kogemus omaette

Eraldatuse kõrval tuleb kohaneda ka kliimaga − troopikas elamine ei ole kõigile jõukohane. Far North Queensland on ainuke piirkond troopilises kliimavöötmes, mis on asustatud nii-öelda esimese maailma elanikega. Ekvaator on meile lähemal kui näiteks Sydney. Paljude austraallaste eesmärk on käia vähemalt kord elus ära Austraalia tipus ehk Cape Yorki poolsaare tipus. Kui veel paar aastakümmet tagasi oli see suur seiklus ja ettevõtmine, siis praegu on tegemist juba üsna lihtsa ja tavalise turismireisiga. Lähituleviks asfalteeritakse poolsaart läbiv tee lõpuni ja siis saab võimalikuks sõita tippu ka tavalise sõiduautoga. Entusiastidele pole see muidugi enam siis päris see.

Troopikas on kaks aastaaega: palav ja väga palav. Kolm kuud aastas on vihmavalangud, mida mõõdetakse meetrites, mitte sentimeetrites. Hiljuti sadas meil 250 millimeetrit vihma maha ühe tunniga. Võrdluseks, et Eestis sajab keskmiselt 500 millimeetrit vihma aastas. Enamik aastaajast on ka ängistavalt palav – oktoobrist märtsini on väljas keskmiselt 40 kraadi ja õhuniiskus on 100%. Kui keset seda kuumust näiteks detsembris Eestisse lennata, võib saada kliimašoki, millele järgneb kohe kultuurišokk. Kui me aastase Alexandri detsembris Eestisse tõime, osutus kõige raskemaks katsumuseks talle õue minemiseks viis kihti riideid selga panna. Abikaasaga siiani imetleme Eesti lastevanemate oskust talvel oma põngerjaid riietada.

Talvel ehk aprillist oktoobrini troopikas ei saja, taevas on sinine ja on ainult 30 kraadi. Selline ilus Eesti suvi muutub aga pikapeale üsna monotoonseks. Puud ja taimed kuivavad ning kogu maastik meenutab punast kõrbe. Kuudepikkune kuivus ja palavus põhjustab inimestele huvitavat nähtust nimega „mango hooaeg“. Umbes oktoobri keskpaigas, kui valmivad mangod, muutuvad siinsed inimesed väga närviliseks, lastel on koolis rohkem probleeme ning üleüldine õhkkond linnas on üsna ebameeldiv ja pingeline. Detsembris saabuv vihm aga peseb tänavad puhtaks, äike lööb õhu klaariks ning selgeks. Kogu loodus muutub imeilusaks smaragdroheliseks ja nii imelik kui see ka ei tundu – inimesed muutuvad sõbralikumaks. See kordub nii iga aasta.

Laura Dance Festival

Laura väike asula on oma panuse andnud ka Austraalia põliselanike kultuuri hoidmiseks. Üle aasta toimub siin Austraalia kõige suurem aborigeenide tantsufestival (Laura Dance Festival), kus osaleb üle 5000 inimese nii Austraaliast kui ka mujalt maailmast. Ka meie kooli õpilased on seal iga kord esinenud. Tore on vaadata, kuidas neile sõjamaalingud näkku värvitakse, traditsioonilised kehakatted selga pannakse ning kuidas nad tuhandetele pealtvaatajatele "jalaväristamise" (shake a leg) tantsu tantsivad. Meie kodu ja kool saab festivali ajaks teiste külastavate koolide ja kogukondade keskuseks. Tantsurühmad võistlevad omavahel ja kuna võitja saab suure au osaliseks, võetakse esinemist väga tõsiselt. Kui üks tantsugrupp oli unustanud kehamaalinguteks värvi kaasa võtta, oli meil sel hetkel asenduseks pakkuda vaid tavalist seinavärvi. Kahjuks nad ei võitnud, aga sellest, kuidas nad selle värvi pärast maha said, ajalugu vaikib.

Laura tantsufestival on väga eriline sündmus kogu Austraalias. Sellest osasaamine on väga huvitav kogemus, mida isegi paljud austraallased ise oma silmaga näinud pole. Esimest korda osaledes telkisime õpilastega otse festivali väljaku kõrval ja terve õhtu oli kuulda, kuidas erinevad rühmad oma tantse harjutasid. See oli maagiline elamus, justkui oleks ajas tagasi rännanud. Telgis magama jäädes oli ümberringi kuulda kümneid aborigeene didžeriduu saatel laulmas ja tantsimas. Järgmisel hommikul väitsid lapsed, et nad olevat näinud öösel mägede otsas vaimudest esivanemaid, kes oma kohalolekuga festivalile nõusoleku andsid.

Selleks, et kooli õpilased saaksid festivalil üldse osaleda, pidi Karl läbirääkimisi pidama kohalike külavanematega. Tantsu valikul on kindlad reeglid ja kuna Laura on aborigeeni klannide sõlmpunkt, on väga raske nõusolekut saada. Isegi kui see on saadud, on nii mõnigi vanem juba liiga vana, et iidseid tantsusamme ja laulusõnu õpetada. Alles hiljuti suri ühe vana klanni vanem ja kahjuks temaga ka selle hõimu keel. Ta oli viimane oma hõimu Kuku Thaypani keele rääkija. Samamoodi on juhtunud ka teiste aborigeeni keeltega üle Austraalia. Siinkohal tuleb märkida, et erinevalt levinud arvamusest, ei rääkinud aborigeenid üle mandri ühte keelt. Täpsed andmed puuduvad, aga hinnanguliselt räägiti Austraalia mandril enne eurooplaste tulekut 1000–2000 eri keelt, millest osa kuulusid maailma vanimate hulka. Tänapäeval on säilinud umbes 100 keelt.

Erinevalt näiteks Uus-Meremaast rääkisid sajad aborigeeni hõimud eri keeltes. Üksteisest mittearusaamine võis tõenäoliselt mängida ka osa selles, miks aborigeenid ei suutnud ühiselt eurooplaste sissetungile vastu hakata.

Ajaloo tumedad varjud

Austraalia valitsus tunnistas minevikus tehtud vigu alles 2008. aastal, kui tollane peaminister Kevin Rudd aborigeenidele tehtud ülekohtu eest esimest korda avalikult vabandas. Sellest hoolimata on riigis tunda valgete ja aborigeenide vahel vaenu, teatud piirkondades on levinud ka rassism ja seda mõlemas suunas. Aborigeenide  hilisajalugu on neile endale veel väga hiljutine ja tõeline. Aborigeenide lapsi eemaldati vägivaldselt oma perekondadest veel isegi 1970. aastate alguses, et neid  "normaalseteks inimesteks ümber kasvatada. Rasket koormat kannab endaga kaasas veel mitu järeltulevat põlvkonda. Seda kinnitab statistiliselt kõrge suitsiidide arv aborigeeni noorte seas, aastaid lühem eluiga võrreldes ülejäänud austraallastega ja meeleheide aborigeenide enda silmis. Koolidel ja õpetajatel on kogukonnas äärmiselt vajalik ja tähtis roll, et aidata ületada ajaloolisi ja sotsioloogilisi probleeme. Kerge see töö kindlasti ei ole ning kergemaks ei tee seda ka asjaolu, et paljud aborigeenid ise ei mõista hariduse tähtsust ega näe sellest tulenevat kasu. Milleks vaevata oma pead kooliga, kui oled juba nagunii ette määratud elama riigi sotsiaalabist ääremaa eraldatuses? Neil on raske näha tunneli lõpus valgust, kui kogukonna must auk magnetina enda sisse tagasi tõmbab.

Siiski on märgata väikseid muutusi ühiskonnas, sest juba mitmed Laura põhikooli lõpetanud õpilased on edasi õppima läinud suuremasse linna. Loodetavasti tulevad nad aastate möödudes uute teadmiste ja oskustega tagasi koju, et aidata ülejäänud kogukonnal muutuda. Aborigeenidel on raske oma minevikutaagast üle saada, aga õnneks on paljudel tänastel aborigeeni noortel missioon oma rahvast aidata ning elujärge parandada.

Tekst ja fotod: Maria Saare

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga