Elu Berliini seintel

Tänavakunst hoiab Berliini elusa, liikuva ja atraktiivsena, kiidab Jaana Davidjants.

Tänavakunst hoiab Berliini elusa, liikuva ja atraktiivsena, kiidab Jaana Davidjants.

Kui nelja aasta eest Berliini kolisin, oli tänavakunst üks esimesi asju, mis mulle silma jäi. Igalt seinalt vaatas vastu mõni pilt või kiri. Võrreldes Tallinnaga, kus igasugust grafitit tuli otsida tikutulega, oli kontrast suur. Eestis käis samal ajal tuline diskussioon selle üle, kuidas seinakunstiga võidelda.

Nüüdseks, neli aastat hiljem, on Berliini seinakunst muutunud mu igapäevaelu normaalseks osaks. Olen harjunud, et metroost väljudes tervitab mind viiekordse maja suurune ruudulistes pükstes hiiglane, justkui vana sõber, kes mind alati koju ootab. Ja sõpradega kohtumist kokku leppides on tavaline, kui laekub teade: ootan tangi või hoopis kosmonaudi all. Seinapildid on muutunud samaväärseks monumentidega, ikoonilisteks märkideks.

Vastupidiselt Eestis levinud arvamusele ei pruugi tänavakunst kinnisvara kahjustada. Vastava näite toob Londonist pärit kuulus tänavakunstnik Banksy oma raamatus “Wall and Piece”. Kunstnik toob ära anonüümse kirja vihaselt linnakodanikult, kes ei kirjuta üldsegi seetõttu, et grafiti tema arust seintele kahjulik oleks. Hoopis vastupidi, Banksy tööd on tõstnud piirkonna väärtust ja seeläbi üürihindu – isegi niipalju, et endised elanikud peavad hakkama välja kolima, sest ei saa seal elamist endale enam lubada.

Muidugi ei ole iga mees Banksy ja iga grafiti meistriteos, kuid korralikult teostatud töödel ja seeläbi üleüldisel ühiskonna teadlikkuse tõstmisel on siiski pigem positiivsed tagajärjed.

Hea näide on Berliinis mitu aastat aset leidnud tänavakunsti festivali Backjumps, mille raames anti grupile tänavakunstnikele võimalus katta oma piltidega suured majaseinad. Tänaseks on need seinad mitte ainult kohalikele armsad – neist on saanud ka atraktiivsed turistiatraktsioonid.

Teine hea näide on kunstiprojekt Turmkunst, kus punt kunstnikke annab uue elu 70ndatest pärit, hetkel tühjana seisvale Bierinseli tornile. Asja idee ongi tõsta Steglitzi linnaosa väärtust ning näidata, et mitte ainult kõigile tuttav Mitte ei pea olema keskuseks. Torni sisemusse on planeeritud tänavakunstile pühendatud galerii.

Tuleb muidugi mainida, et Berliin on seinakunstile ka ideaalne keskkond. Linna ajaloo tõttu – kui linn lõhenes idaks ja lääneks – paiknevad linnaosad tihtilugu kaootiliselt, jättes vahele tüki n-ö eikellegimaad. Palju leidub suuri mahajäetud renoveerimata hooneid. Samuti on Berliini odavus ja rahulik rütm siia kokku meelitanud suurel hulgal igat laadi kunstiinimesi, disainereid ja igavesi tudengeid. “Arm aber sexy,” (vaene, kuid seksikas) kirjeldas seda linna mõne aasta eest Berliini linnapea Klaus Wowereit ning tundub, et see ütlus kehtib tänagi. Berliin on pankrotis, kuid jätkuvalt atraktiivne.

Tänavakunsti kaudu muutub linn kõigile avatud lõuendiks, vabaks eneseväljenduse vahendiks, kutsudes üles end vaimukalt ja loovalt väljendama. Näiteks Iraani presidendivalimiste ajal ilmusid prügikastisuude juurde kirjad – Iraani valimiskast. Meenub ka paari aasta tagune adbusting-projekt mille raames kleebiti paljud reklaamtahvlid üle siltidega “ametlik spämm”. Apaatsele linnakodanikule vastandub aktiivne. Kui rääkida eneseväljendusest, kangastub Eestis demonstratsioonide ja miitingutega vanur Toompeal. Berliinis on aga miitingukultuur äärmiselt elujõuline. Sakslased kasutavad tihti ja vabalt oma õigust riigi asjades kaasa rääkida. See peegeldub ka seintel. Berliini grafitid on hea näide sellest, et kõike pole vaja tuimade reeglitega keelata ning tänava- kunst hoiab linna elusa ja liikuvana.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga