Ekspeditsioonid avavad hinge

Ekspeditsioonidel on alati tore kogeda kaaslaste mehisust, mitte kusagil ei ilmne inimese iseloom selgemini kui raskustes. Kas annad sa, ise külmast lõdisedes, oma särgi haigestunud sõbrale või ootad, et annaks keegi teine? Kas piisab sul meelekindlust mäetipu eel viimast jõudu pingutades võtta koorem nõrkenud kaaslaselt või hoidud temast hoopis kaugemale? See kõik avaldub raskel ekspeditsioonil halastamatu selgusega. Ja ekspeditsioonidel leitud sõbrad jäävad sõpradeks elu lõpuni!

nl.jpg

Ekspeditsioonide algusaastatest

Esimesed tõsiseltvõetavad teadusekspeditsioonid algasid meil möödunud sajandi alguses, kui 1909. aastal loodud Eesti Rahva Muuseum seadis eesmärgiks kogu Eesti ala küla-külalt ja talu-talult vanavarast tühjaks korjata ja tallele panna. Mõned terasemad kogujad hakkasid üles kirjutama ka rahvalaule ja muistendeid. Üheks esimeseks entusiastiks oli kunstnik Nikolai Triik, kes koos tudengist Eduard Pedakuga sõitis aurulaevaga mööda Emajõge Peipsile, sealt mööda järve Lohusuuni ja sealt Iisaku kihelkonda, kõike nähtut hoolikalt üles märkides. Kahe aasta pärast oli kogujatel juba kasutada detailne „Juhatuskiri korjajatele“ ja 1912. aastal rassis tööd juba ligi 50 vanavarakorjajat, nende hulgas ka kaks tütarlast. Kogujate peakorteriks sai Karl Eduard Söödi raamatukauplus. Veelgi rohkem entusiaste, ligikaudu 60, läks teele järgmisel aastal, mil mindi Lääne-, Harju-, Viru- ja Saaremaale. Esialgu koguti kõike, mis vähegi vana ja huvitav tundus, hiljem asendus see rohkem teadmiste ja vaimuvara kogumisega, sest kogutud arvukaid õllekannusid polnud enam kuhugi mahutada.

Juba Eesti Rahva Muuseumi esimene direktor, soomlasest etnograafiadoktor Ilmari Manninen sai aru, et meie ülesandeks on ka raskemates tingimustes elavate hõimurahvaste elu-olu uurimine. Ta ise uuris näiteks Narva jõe idakaldale jäävaid ingeri külasid. Eriti oluliseks muutus hõimurahvaste kiiresti häviva vaimuvara kogumine nõukogude aastatel. 1958. aastal sai muuseumi direktoriks energiline rännumees Aleksei Peterson ja siis muutusid sellised ekspeditsioonid tavalisteks ja üsnagi viljakateks. Lisaks suulise pärimuse ja esemete kogumisele oli Peterson ka tubli filmide tegija.

Reisid soome-ugrilaste elualadele olid põnevad ning minulgi oli võimalus neil osaleda. Bensiin oli nõukogude ajal imeodav ja ega välitöid eriti ka kontrollitud. Ei teadnud ju keegi, kas sa oled Võrumaal või Vepsamaal. Tõsi, komandeeringuleht, kas või fiktiivne, oli ohutuse tagamiseks vajalik, sest sageli sattuti metsadesse peitunud sõjaväeobjektidele, kust väljapääsu tagas vaid „ametlik paber“. Suureks raskuseks oli Venemaal teede puudumine. Kuid Vene villis ehk hellitavalt gazikuks kutsutud masin oli tõepoolest imehea ja vastupidav. Kui ta kõhuni mudas just kinni polnud, siis sai teda trosside abil ikka välja tõmmata. Muidu läks vaja traktorit ja just traktoritele olidki need teed ette nähtud. Võib tunduda ebausutav, kuid veel 1980. aastatel peksti Vepsamaal kootidega reht ja kasutusel oli alepõllundus. Just seda käisimegi näiteks Tanel Mooraga seal õppimas, et sama Vooremaal järele proovida.

Alati oli soov minna kaugele

Koolis kutsuti Kamtšatkaks viimaseid pinke ja need olid ulakate poiste pärusmaaks. Võimalikult kaugele rännata on ikka olnud eestlaste unistus. Naljatades võib ütelda, et meie noorte teadlaste ekspeditsioon 1960. aastal Kamtšatkale sai teoks just seetõttu, et kaugemale polnud lihtsalt võimalik sõita. Kui ehk vaid Tšuktšimaale, kus mul kolleeg Rein Vaikmäega oli võimalik täielikus infoblokaadis üle elada kuulsad putšipäevad ja päevade viisi jälgida televiisorist „Luikede järve“ etendust.

Kauguse mõttes oli kindlasti veelgi kaugemal Antarktika, mida esimest korda 1820. aasta jaanuaris nägi Saaremaalt pärit Fabian Gottlieb von Bellingshauseni poolt juhitud ekspeditsioon. Alates 1957. aastast on seal olnud tõeline eestlaste tulv ning seal on talvitanud ja teadustööd teinud üle 30 Eestist pärit teadlase. Rekordimeheks on minu töökaaslane Enn Kaup, kes on Antarktikas viibinud üheksa korda ja kahel korral ka talvitunud. Ta hakkas meteoroloogitöö kõrvalt Molodjožnaja jaamas uurima Antarktise järvi ja pühendus sellele täielikult 1976. aastal Novolazarevskajas talvitudes. Tema juhtimisel fikseeriti esimest korda Antarktise järvede inimtekkeline eutrofeerumine ning mõõdeti maakera järvede seas vähim fütoplanktoni aastaproduktsioon. Erakordse läbipaistvusega Untersee mägijärves mõõdeti vee läbipaistvuseks 77 meetrit, mis oli suurim Maa seni uuritud järvede hulgas. Aastail 1963–1973 talvitas Novolazarevskaja jaamas kolm korda seismoloog Anatoli Norman. Hulgi saatis Antarktikasse noori mehi kosmoseuuringutega seotud helkivate öö- ja pärlmutterpilvede patrullvaatlustele Tõravere observatooriumist Charles Villmann. Esimene neist oli Molodjožnaja jaamas aastal 1966. ja Bellingshauseni jaamas 1969. aastal talvitunud Enn Kreem. Ära tuleb märkida ka meregeoloog Ivar Murdmaad, kes 4. detsembril 1957 astus esimese eestlasena Antarktise pinnale. Eriti väärib esile tõstmist Vello Park, kes sai Maa külmapoolusel Vostokis 1982. aastal tunda eriti karme olusid. Tulekahju hävitas elektrijaama ja abi saabus alles viie kuu pärast. Vaid Vello Pargi meelekindlus ja tegutsemisoskus päästis meeskonna kindlana näivast hukust.

Kergemeelsus on kurjast!

Surma võib saada ka hoopis lihtsamates oludes, mida võin enda nahal kinnitada. 1960. aastate lõpus kaasati meie Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut NSVL TA Geograafia Instituudi glatsioloogiliste uuringute programmi, et uurida Teravmägede ja Severnaja Zemlja arhipelaagi liustikuprofiile ning Teravmägedel olid instituudi teadurid seetõttu iga-aastased külalised. Mina olin seal kolleeg Avo Miideliga 1977. aastal ja oleks peaaegu sinna jäänudki. Ühel varahommikul asusime ületama arhipelaagi suurimat Nordenskjöldi liustikku, kõik riburada nööridega kinnitatult ja jalga ettevaatlikult maha pannes, sest mahasadanud lumi varjas liustikulõhesid. Üleminek oli edukas, kuid samu jälgi pidi tagasi tulles unustasime valvsuse, loobusime nöörkinnitusest ja astusime julgelt vanadesse jälgedesse, mina kõige ees. Lumi oli selleks ajaks tugevasti sulanud ja eks jalaastegi oli tugevam. Nii ma lõhesse kukkusin ja kui minu seljakott poleks lõhe taha kinni jäänud ja tagantpoolt tulnud Moskva kolleeg poleks sellest kinni haaranud, ei oleks praegust lugu sündinud.

Kergemeelsuse näiteks oli ka tõus 1960. aastal Avatša vulkaani tippu. Olime veel Kljutševskaja vallutamise eufoorias ega pidanud 2500 meetri kõrgust Avatšat tõsiseks katsumuseks. See aga võinuks meile saatuslikuks saada. Ilm oli tõusu alguses suurepärane. Taevas oli pilvitu ja paistis silmipimestav päike. Otsustasime jätta oma soojad riided mäe jalamile ning sooritada „välktõusu“. Liikumistempo tõstmiseks läksime mägisaabaste asemel teele ketsides. Kuid nagu sageli mägedes, nii mattus ka seekord kogu mäetipp tihedasse piimjasse uttu. Laskuda säärases udus pole võimalik, oodata aga ei lubanud meie kasin riietus. Juba mõne minuti paigalseismise järel hakkas ketsides lirtsuv vesi jäätuma ning külm ja niiske udu võttis hambad lõgisema. Jäi üle ainus võimalus – edasi! Üks riskantne moment järgnes teisele. Lõpuks jõudsime tippu. Laskumise ajaks udu õnneks hajus, kui aga ei oleks hajunud, mis siis?

Loodusjõududega on raske võidelda

Kui eelnevas lõigus oli tegu noorte inimeste uljusega, siis looduse tujukuse ja kapriiside eest ei ole kaitstud ka kõige ettevaatlikumad. Olime 1971. aastal Taga-Baikalimaal Barguzini mägedes. Saatuse tahtel algasid rängad paduvihmad ja veetase jõgedes tõusis kuni viis meetrit, hävis mitu küla ja katkes liiklus Siberi raudteel. Iga mägedes viibija teab, kui raske ja hädaohtlik on ületada tormitsevat mägijõge isegi tavalise veeseisu korral. Lausvihmade tõttu olid jõed aga muutunud eriti metsikuks. Mööda jõepõhju veeresid kolinal edasi suured rahnud ja veevool murdis maha aastasadu vanu puuhiiglasi. Mäenõlvadelt tormasid alla mudavoolud. Jõudsime päeva jooksul edasi vaid mõne kilomeetri, sest rohkesti aega kulus sildade ehitamiseks. Oli raske, isegi väga raske, kuid meie seas polnud ühtegi, kes poleks unistanud uutest ekspeditsioonidest. Ei osanud Toomas Nipernaadigi endale aru anda, miks ta kevade tulekul rahutuks muutus ja mis teda otse väljakannatamatu jõuga loodusesse kiskus.

Iga ekspeditsioon vajab hoolikat planeerimist. Nõukogude ajal oli suureks probleemiks toit, sest isegi suitsuvorst oli defitsiit. Heade tutvuste abil sai kaasa Tallinnas valmistatavat väga kerget kosmonautide toitu, kuid seda loomulikult piiratud koguses. Läksime Komimaale Tobõši kiltmaale otsima möödaniku mandrijäätumise jälgi. Jõed on seal kalarikkad ja ka jahiloomi tavaliselt hulgi. Meil oli grupis kaks jahimeest ja need ei pidanud toidu kaasavõtmist oluliseks. Kahjuks ei uurinud me kohalikelt varakult olukorda. Oli väga hiline kevad ja marjad ei valminud, seetõttu polnud linde ja ka jahiloomi. Alati on kasulik, kui grupis on ettenägelikke naisi, kes jahimeeste teadmata peitsid seljakotti lihakonserve ja tundsid hästi seeni, mis meil elu sees hoidsid. Ekspeditsioonidel on alati tore kogeda kaaslaste mehisust ja raskustes avalduvat seltsimehelikkust.

Meteoriitide jahil

Eestis asub unikaalne Kaali meteoriidiväli ja see on ligi meelitanud arvukaid ekspeditsioone, kes tegid Kaalis nii kaevetöid kui ka geofüüsikalisi uuringuid. Samal ajal puhus see Eesti uurijatele tuult tiibadesse, kes hakkasid meteoriidikraatreid uurima ja meteoriite koguma üle kogu endise Nõukogude Liidu. Traditsiooniliseks kujunesid ekspeditsioonid Kaug-Itta Primorje kraisse Sihhote-Alini meteoriidiväljale, kust aastate jooksul toodi Eestisse suur kogus raudmeteoriite. Ühte neist saab imetleda Kaali muuseumis. Elu Sihhote-Alinis oli meeleolukas, sest laagripaiga läheduses liikusid ringi nii karud kui ka Amuuri tiigrid ja ega madudestki puudust olnud. Eestlased käisid seal pea igal aastal 1967. aastast alates, kokku jagasid siin reisiromantikat oma 40 Eestimaa meest ja naist, kes vapralt talusid sääseparvi, puugiohtu ja toidupuudust ning täielikku isoleeritust välismaailmast. Neid juhatas ja suunas suure huumorimeelega Ago Aaloe, kes osales veel paljudel analoogilistel ekspeditsioonidel, näiteks Jardõmõsis Aserbaidžaanis, Kondjori ringmassiivil Habarovski krais, Zamanšinis Põhja-Kasahstanis jm.

Merele pääs oli raske

Eestlased on mererahvas, kuid merele saamine oli nõukogude ajal keerukas. Isegi tegevus mererannas oli NSVL piirivalve valvsa pilgu all – kogu tegevus ja liikumine tuli kooskõlastada piirivalvega ja paljugi sõltus nende heatahtlikkusest, kusjuures kaugeltki viimasel kohal ei olnud õigel ajal üle antud piiritus. Nõukogude süsteemis oli kombeks, et piirivalves teenisid aega valvatavast piirkonnast hästi kaugel olevatest regioonidest pärit sõdurid ja ohvitserid, et vältida tutvus- ja hõimusidemeid kohalike elanikega. Nii sattusidki meie rannavalvesse enamasti lõunapoolsetest liiduvabariikidest noorsõdurid, kelle haridustase ja maailmaprobleemidest arusaamine oli üsna tagasihoidlik. Samal ajal olid nad usinad ja ustavad käsutäitjad.

Rohkem on teada uurimislaevadel Aju-Dag ja Livonia tehtud töödest, aga siin oli probleeme vähem, sest kõik oli välisministeeriumi ja julgeolekuorganitega peensusteni kooskõlastatud. Hoopis raskem oli teha ekspeditsioone Eesti rannavetes. Selleks oli TA Geoloogia Instituudil sinimustvalge (sinised pardad, must korpus, valge pealisehitus) laevuke Yoldia. Mereleminekuks tuli igal hommikul laeva meeskond registreerida sadamateenistuses – enamasti mõne kalurikolhoosi sadamas ja ka piirivalve toimkonnas. Viimased teaduslikust uurimistööst suurt ei taibanud ja algasid pikaleveninud telefonikõned ülemustega, kelle leidmine või äratamine oli keerukas toiming. Enamasti toimus siiski rutiinne vestlus: kuda idyote? − tuda!, zatsem? − nado!, idite! Nõukogude piirivalve valvsusest on mul kõige eredamalt meeles sõit ühe välisdelegatsiooniga Saaremaale, kus dokumentide kontroll hakkas lõputult venima. Õnneks taipas üks rühmas olnud ameeriklane kontrollijatele pihku pista kaks pakki Marlborot ja kohe oli tee avatud. Tagasi tulles kippusime praamile hilinema, kuid kontrollijad olid samad ja meid lasti laevale ilma passe vaatamata.

Ka piirivalvureid kontrolliti

Oli ka keerukamaid juhuseid. Sõitsime kord Vergi sadamast Suursaarele, kuhu pääsemiseks oli vaja Moskva erilube. Need meil olid ning väljasõit ja liikumine olid minutipealt kooskõlastatud. Poolele teele jõudes tormasid meie poole kaks hiigelkiirusel liikuvat rannavalvekaatrit, meie liikumine blokeeriti ja laevale tulid relvastatud piirivalvurid, kes hoolikalt ja üsna robustselt kontrollisid meie juba sadamas kontrollitud dokumente. Ilmselt oli tegu hästikavandatud õppusega, sest strateegiliselt olulisele saarele tavapärast liikumist ju polnud.

Minul on ekspeditsioonide ja kaugmatkadega õnnestunud läbi käia suur osa endisest Nõukogude Liidust. Ning Eestitki sain uurida nii maalt, merelt kui ka õhust. Eestiski on ette tulnud koomilisi olukordi ja arreteerimisi, sest sõjaväeosad polnud ju kaartidele kantud ja nende juurde sattusime me alatasa. Abi oli kohalikest elanikest, kes kõike hästi teadsid. Näiteks küsin ühelt mutikeselt lähima kruusaaugu asukohta. Tema vastab: „Pojake, mine nüüd seda kruusateed pidi edasi, see viib raketibaasi, aga pööra enne baasi minevat teed paremale, seal seisab soldat ja sind edasi ei lasegi. Aga kruusaauk kohe seal ongi. Meil on siin suur raketibaas, möödunud nädalal käis seda vaatamas kindral ise!“ Ekspeditsioonidel pidi alati kaasas olema instituudi pitsatiga paber, et see ja see kodanik teeb instituudi ülesandel tähtsat tööd ja tal on lubatud kasutada topograafilisi kaarte ja pildistada mittesõjalisi objekte. Tegelikult kaarte näpu vahel hoida ei tohtinud, need pidid olema auto põhja külge kinnitatud valvatavas raudkastis, kuid seda nõuet kunagi ei täidetud. Rannavööndis töötades pani piirivalve sind vahel mõne sõduri valvama. Kuna neil oli igav ja päev pikk, siis olid nad nõus sind isegi kaevamisel aitama.

Oli ka keerukaid ja ohtlikke piirkondi

Mõnikord õnnestus Eesti teadlastel töötada üsna salastatud ja ohtlikes piirkondades. Näiteks minu töökaaslane Galina Hütt uuris Tšernobõli katastroofipiirkonda ja paleontoloog Elga-Mark Kurik töötas 1974. aastal Severnaja Zemljal. Mõlemad piirkonnad nõudsid uurimistööks vormi nr. 2 ehk vormi soveršenno sekretno. Viimase piirkonna salastatuse ajendiks oli Vaigatši saare, Novaja Zemlja ja Severnaja Zeml ja vahele jääv tugevasti saastatud Kara meri, kuhu nõukogude sõjardid uputasid ajavahemikul 1961–1990 ilma mingisuguse rahvusvahelise kooskõlastuseta ja vastuolus Londoni konventsiooniga tuhandeid tonne mürgiseid ja radioaktiivseid aineid. Üksnes Novaja Zemlja polügooni piires uputati 11 000 konteinerit radioaktiivsete jäätmetega ja 15 tuumaallveelaevade ja tuumajäälõhkujate reaktorit (sealhulgas jäälõhkuja Lenin reaktor), millest viiel oli kütus eemaldamata. 31. juulil 1954 võtsid NLKP Keskkomitee ja Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu vastu salajase otsuse nn objekti 700 rajamiseks Novaja Zemlja arhipelaagis tuumakatsetuste läbiviimiseks. Kogu elanikkond evakueeriti ja saarele asusid sõjaväelased. Polügooni suuruseks kinnitati 90 000 ruutkilomeetrit. Piirkonnas tehti aastail 1955–1962 kümneid lõhkamisi vee ja maa all ning atmosfääris, sealhulgas sooritati kõigi aegade võimsaim, 50-megatonnine plahvatus, millele eelnes 30 megatonnine. Kokku lõhati siin maa all 42, vee all kolm ja atmosfääris 86 pommi koguvõimsusega kuni 336 megatonni. Saaste on levinud kogu 900 000 ruutkilomeetri suuruse mere akvatooriumil ja sealsetel rohketel saartel. Seetõttu sinna piirkonda uurijad väga ei kipugi.

Piirivalve päästis ka Eesti rannikualade looduse

Uurijad tahavad ikka minna sinna, kus on huvitavam ja kus on vähe käidud. Sellisteks aladeks olid riikide piirialad ja Nõukogude Liidu piiri kaitsti erilise hoolega. Selle kaitse tulemusena oli ka loodus hästi kaitstud ning tänu sellele pole Eesti rikkurid suutnud täis ehitada ja traataedadega piirata ning merest eraldada oma toretsevaid krunte. Just nendel aladel on võimalik uurida spetsiifilist faunat ja floorat. Algatati suur rahvusvaheline projekt „Green Belt“, mis sai alguse kahe Saksamaa piirialalt. 1970. aastatel tehtud satelliidifotod Soome ja N. Liidu piirialalt näitasid iidseid metsi ja kaitset väärivat loodust ning 1980. aastate keskel moodustati kahe riigi vaheline looduskaitsealane töörühm ning mõlemal pool piiri moodustati mitmed kaitsealad. See võimaldas sinna nina pista eri valdkonna teadlastel, piiri lähedal küll piirivalvurite valvsa pilgu all. Öeldakse, et USA on piiramatute võimaluste maa, kuid N. Liit oli võimatute võimaluste maa ja seetõttu häid tutvusi kasutades oli meil omal ajal võimalik Koola poolsaarel tööd teha lausa sõjalaevade vahel. Kuid kõigest sellest lühikeses artiklis rääkida ei jõua.

Tekst: Anto Raukas

Fotod: erakogu  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga