Youtube on oluline kanal, mille kaudu jõuab Eesti ka mujale maailma. Missugusena kujutavad Eestit populaarsed vene juutuuberid?
Sellest on nüüd möödas ligikaudu pool sajandit, kui minu töökohast pärit kuueliikmeline seltskond kogunes ühel õhtutunnil Õismäe kahetoalisesse korterisse, et saada osa paaripäevaselt Soome-reisilt naasnud kolleegi muljetest. Nii oli see tol ajal kombeks, sest meist paljudel polnud muud võimalust Nõukogude Liidu piiride taha kiikamiseks (ka minu korduvad loataotlused külastada tuttavaid Soomes said eitava vastuse).
Et tänasel päeval on olukord kardinaalselt muutunud ja piiridest enamik meile avatud, on kõigile teada. Samas pole reisimuljete jagamine kuskile kadunud. Nüüd on see ühe levinud variandina kolinud Youtube’i.
Alljärgnev ongi lühike kokkuvõtlik ülevaade venekeelses Youtube’is esitatud külaskäikudest Eestisse, reisi jooksul kogutud muljetest ning nähtule ja kirjeldatule järgnenud kommentaaridest.
Kummutades stereotüüpe
Kuna venekeelne klientuur moodustab olulise osa Eesti potentsiaalsest turismitööstuse turust, pole kaugeltki teisejärguline, milline informatsioon meie riigis kogetud muljetest interneti avarustes levib. Seejuures tuleb uue nüansina mainida, et Eesti vaatamisväärsuste ja olude (palgad, pensionid, töötingimused jne) jäädvustajate hulgas on ka arvukalt kohalikke venekeelseid inimesi, kes valdavas enamuses edastavad riigist objektiivse pildi. Nende poolt vahendatud jalutuskäigud Tallinna vanalinnas, Kadrioru pargis, Pärnus, Haapsalus ja teistes kohtades pälvivad üldjuhul positiivset vastukaja, mis sageli väljendub sooviga külastada (või uuesti külastada) näidatud paiku. Seejuures on näha, et mitmed kohalikud venekeelsed inimesed on võtnud siinsete vaatamisväärsuste ja olude tutvustamise oma südameasjaks, aidates sellega kummutada ka Eesti kohta käivaid negatiivseid stereotüüpseid müüte.
Väike, aga tubli!
Millised on peamised Eestiga seonduvad muljed? Üldistaval skaalal „positiivsed – negatiivsed“ kindlasti positiivsed. Vahel ka üllatuslikult positiivsed: „Arvasin, et külastan endist NSV Liitu, kuid siin pole sellest mingeid märke“, „See on ikkagi Euroopa“, „Mingit halba suhtumist venelastesse siin küll pole“ jne.
Selles, et jalutuskäik Tallinna vanalinnas ja Kadrioru pargis tekitab vaimustust, pole üllatavat ning seda, et Eesti pealinn on tuntud „ajalooliste mälestusmärkide“ poolest, teavad kõik Venemaa inimesed. Kuid viimase aja juutuberite ülevaadetes on märgatav ka suur huvi Tallinna uute rajoonide vastu. Kusjuures nendesse paikadesse sattumise puhul paistab üllatusmoment olevat isegi suurem. See puudutab nähtut nii Rotermanni kvartalis, Noblessneris, Reidi teel kui ka Kopli liinidel. Mingis mõttes paigutub samasse muljete paketti kirjeldus renoveeritud hruštšovkadest, Balti jaama turu ja ümberkaudse piirkonna külastamisest.
Omaette muljed (ka kommentaarid nende juures) kuuluvad inimestele, kes on kursis Eesti kui e-riigi toimimisega. Nende kirjeldused Ülemiste City külastamisest, Eesti idufirmadest ja muudest selle valdkonna saavutustest pälvivad kommentaarides positiivse hinnangu, mis võiks olla kokku võetav fraasiga „väike, aga tubli“. Samasse sarja kuuluvad kirjeldused nähtud pakiautomaatidest ning tänavatel kohatud vuravatest robotitest.
Eesti väljaspool pealinna
Vast kõige sagedamini üllatab (ja seda eriti kontrasti silmas pidades) kõik see, mis tinglikult paigutub rubriiki „Eesti provints“. Osaliselt seletab seda asjaolu, et Venemaalt saabujate seas on suhteliselt palju autoturiste, kes ei piirdu vaid Tallinna külastamisega. Nendest peaaegu kõigi tähelepanu köidab Eesti „hoolitsetus“ ehk hästi hooldatud külad ja elamud. Samuti nüüdisaegsed ehitised (näiteks uued koolihooned) maakondades. Ka kohalike venekeelsete inimeste poolt jäädvustatud väiksemate linnade ja maakohtade ülevaated pälvivad enim kommentaare stiilis „Miks meil pole nii?“. Analoogilised reaktsioonid järgnevad ka saarte, Lõuna-Eesti, Viljandi ja teiste piirkondade ning linnade külastuste jäädvustamistele. Seejuures võivad üllatada asjad, millele me ise ei pööra mingit tähelepanu. Näiteks on paljud üllatunud liivakastidesse jäetud mänguasjadest („Meil oleks need kohe kadunud“). Selline reaktsioon meenutab minu Moskva sõprade üllatust, kui nad juhtusid omal ajal nägema piimapukke.
Omaette žanr, mis puudutab Eestit kaudselt, kuid samas kinnitab meie edukust ja seega ka soovi riiki külastada, seondub erinevate edetabelitega, milles võrreldakse endisi Nõukogude Liidu vabariike. Et positiivsete näidete puhul kuulub Eestile valdavalt esikoht, pole meile uudis. Kommentaare vaadates pole see aga kõigi venemaalaste puhul kaugeltki nii. Kommentaaride autorid väljendavad nii imestust („Aga neil puuduvad ju maavarad“) kui ka nördimust („Miks me oleme nii saamatud“). Vaid üksikud on veendunud, et „Euroopa Liit ja NATO on neile pugemise eest kõik kinni maksnud“.
Muidugi, Eestit külastanud vene turistide muljetamise seas leidub ka mõni kurioosum. Nii näiteks pidas üks noorpaar Niguliste kirikut raekojaks ning kirjeldas pikalt, mida võib „raekojas“ näha.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et külastuskäiku Eestisse jäädvustanud Youtube’i klipid on suures enamuses positiivse alatooniga ning neile antud kommentaarides väljendub sageli soov kas riiki külastada või taas külastada.
Tekst: David Vseviov
Foto: Shutterstock