Kui vanasti olid paljud militaarobjektid traataedadega suletud, siis nüüd on teed valla kõigisse kohtadesse, kuhu vaid lähedale pääseb.
Eestile ennustatakse lähiaastatel olulist turismikasvu. Kuid turist muutub üha valivamaks ja õige turist teab, mida sihtkohamaal näha tahab. Mul oli külaline Prantsusmaalt, kelle reisi ainukeseks eesmärgiks oli Vene õigeusu kirikute ja kloostrite pildistamine. Kui kõneleme Eestile ainuomasest ja turismi seisukohast eriti väärtuslikust, siis on nende seas kindlasti ka endised sõjaväeobjektid. Meie koduvabariigis on üle 1500 endise Nõukogude Liidu militaarobjekti ja palju militaarpärandit juba Tsaari-Venemaa aegadest.
Alustagem viimastest ja seda seekord vaid Tallinna lähiümbruses. Liikudes mööda kitsarööpmelist raudteetammi Harku ja Vääna suunas, jäävad teele vanad betoonblindaažid ja suurtükipatareide alused. Pärast Vene-Jaapani sõjas (1904–1905) lüüasaamist valmis 1907. aastal tsaaririigi uus kaitsekava, milles oluline osa langes just Tallinnale. Siia otsustati rajada Läänemere sõjalaevastiku operatiivbaas, mille toeks ja lahesuudme riivistajaks planeeriti Tallinna ja Porkkala merekindlused.
Tallinna lähistele ja saartele rajatavate rannapatareide võrgustiku ehitusprojekt kinnitati 1913. aasta jaanuaris. Maarindele kavatseti üles seada ligi 600 suurtükki, mille asukohti võib ka praegu märgata ringikujuliste betoonaluste järgi. Viimaste vahetusse lähedusse rajati laskemoonalaod ja meeskondade varjendid. Selliseid positsioone kohtame Männikul, Humala ja Vahiküla piirkonnas, Hüürus, Vatslas, Pirita-Kose kõrgel jõekaldal ja mujalgi. Iga suurema patareipositsiooni juurde viis raudteetamm. Kunagi toimus sellel 300 kilomeetri pikkusel kitsarööpmelisel kindlusraudteel ringliiklus, kusjuures raudteel oli 38 jaama, paljud neist praeguseni säilinud.
Suuri betoonblindaaže võib tänini uudistada Vääna-Vitil, Vääna-Postil, Humalas, Laagris ja mujal. Tunnelitega ühendati tavaliselt mitu blindaaži. Osa neist leidis kasutamist ka Nõukogude Liidu sõjardite poolt. Näiteks Pääsküla maa-alune raketijuhtimiskeskus ja sideväeosa paiknesid Tänassilma (Pääsküla) kõvikul Pääsküla jõe vasakkaldal, milleks kasutati varasemaid varjendeid ja tunnelisüsteeme. Viimane koosnes kümnest eri pikkusega 2–3 meetri kõrgusest omavahel ühendatud käigust, millest pikimad olid 1600 ja 850 meetrit. Kõviku keskel oli hiiglaslik punker arvutipargiga. Kokku oli maa all sadu ruume, kus viiel korrusel töötas kuni poolsada sõjaväelast. Vanu käike kasutati ka Humala raketijuhtimiskeskuses.
Heaks abimeheks on mitmed militaarmuuseumid, näiteks Hiiumaa militaarmuuseum Tahkunas. Kuid palju on veel teha teeviitade paigaldamisel. Heaks näiteks on kohalike entusiastide poolt paigaldatud teeviidad Kadila ja Rohu raketibaasi Rakvere-Simuna tee ääres.
Nõukogude Eestis oli rohkesti sõjalennuvälju
Nõukogude aastail oli Eestis ligikaudu 30 sõjaotstarbelist lennuvälja ja maandumisplatsi, millele lisandus suur hulk põllumajanduse ja muid eriotstarbelisi vajadusi täitvat lennuvälja. Suuri lennuvälju oli viis: Ämari, Haapsalu-Paralepa, Tartu-Raadi, Pärnu-Sauga ja Tapa. Paljud on ehk juba unustanud Lasnamäel paiknenud 2500 meetri pikkuse maandumisrajaga Tallinna sõjalennuvälja, mis välisturismi avardumise tõttu pealinnast välja viidi.
Aastail 1952–1956 ehitati Tartus Raadile 2500 meetri pikkune strateegiliste lennukite maandumisrada, millele 1957. aastal lisandus veel 500 meetrit raskelennukite Backfire’de teenindamiseks. Lennuväljale on kerge sõita parempöördega Tartu- Narva teelt ning takistusi lennuväljaga tutvumiseks ei ole. Kindlasti on vaatamisväärsuseks endise Tartu garnisoniülema, esimese Itškeeria Tšetšeeni vabariigi presidendi Džohhar Dudajevi komandopunkt.
Eesti oli raketibaase täis tikitud
Nõukogude ajal oli välismaalaste liikumine Eestis üsna piiratud. Oma autoga sai sõita vaid peatusteta Leningradist Tallinna ja siiski jälgiti hoolikalt liikumist punktist punktini. Inturisti masinaga sai sõita päevaks Tartusse, kuid üle Emajõe ei olnud lennuvälja tõttu lubatud minna. Sama autoga sai sõita ka Riiga, kuid mitte kõige otsemat teed pidi, vaid üle Türi ja Kanama, kus tee oli vilets ja reiski palju pikem. Enamik inimesi ei tea tänini, miks see nii oli. Põhjuseks oli Tallinna piiril Pääskülas asuv raketijuhtimiskeskus, üks Nõukogude armee kõige salastatum objekt Eestis.
Raketibaase oli Eestis kõikjal, kuid nad olid hästi varjatud ja võõra silma eest kaitstud. Nõukogude armeel oli Eestis ligi 50 õhutõrje- ja rannakaitse- ning strateegiliste keskmaarakettide baasi, mis kuulusid eri väeliikidele ja allusid erinevatele juhtimiskeskustele. Koos toetusväeosade, komandopunktide ja varupositsioonidega oli tegemist ligikaudu 80 objektiga. Tallinna ümbrust ja Loode-Eestit valvasid raketibaasid, mis Harjumaal paiknesid Keila-Joal, Raudalus, Murastes, Rohuneemel, Naissaarel ja Pakri poolsaarel, Raplamaal Pahklas ja Läänemaal Rohukülas, Pullapääl ja Aulepas: neid teenindav tehnika- ja varustusväeosa paiknes Raudalus. Nimetatud raketibaasid kuulusid Tallinna brigaadi, mille komandopunkt oligi Pääskülas. Sellele allusid Kanama, Tänassilma, Humala ja Maardu sideväeosad. Tallinna mereväebaasi kaitsnud rannavalve raketibaas asus Rohuneemel.
Üheks suurimaks oli Piirsalu raketibaas Harju- ja Läänemaa piiril, kus paiknesid ka strateegilised keskmaaraketid. Strateegiliste keskmaarakettide üksus paiknes ka Kagu-Eestis. Selle staap asus Valgas, tehnikaväeosa Roonis, stardipositsioonid Vilaskis, Roonis ja Unikülas, varupositsioon Holstres. Väeosale allusid Võru väljaõppekeskus ja Palometsa baas. Neid üksusi kaitses seniitraketipolk, mille stardipositsioonid asusid Valga lähedal Metsnikul, Võrumaal Sännas ja Viljandimaal Rutus. Eestis paiknenud strateegiliste keskmaarakettide lennukaugus oli ligikaudu 2000 kilomeetrit. Nende pikkus oli 22,1 meetrit ja mass vedelkütusega tangitult 41,7 tonni. Raketi tuumalõhkepea mass oli 1,6 tonni ja lõhkevõimsus 1 megatonni, mis vastaks miljoni tonni trotüüli plahvatusele. Isegi lubatud üsna suure kõrvalekalde (5 kilomeetrit) juures suutnuksid nad minema pühkida ükskõik millise tegevusraadiuses olnud naaberriigi linna.
Õhutõrjeraketivägi allus 14. õhukaitsediviisile, mille staap asus Tallinnas Filtri teel ning brigaadide staabid lisaks Tallinnale Rakveres ja Kuressaares. Selle diviisi viimane ülem oli Dagestanist pärit Tabassaraani vürst, lennuväe kindralmajor Zijaudin Abdurahmanov, kes üsna soosivalt suhtus meil toimunud poliitilistesse muutustesse. Rakvere seniitraketibrigaadile allusid raketibaasid Lääne- ja Ida-Virumaal ning Harjumaa idaosas. Lääne-Virumaal asus Männiku divisjon (tehnikaväeosa), baasid olid Kadapikul, Võsul, Kloodil, Vihulas, Kundas ja Kadilas. Kadilas olid ka keskmaaraketid. Ida-Virumaal asusid Lüganuse, Püssi ja Sonda baas, Harjumaal Tapassaare, Ihasalu, Juminda ja Kahala baas ning varupositsioon Kotkal. Järvamaal paiknes Kukruse-Kuru baas koos Reinevere ja Jõgisoo õhukaitseväeosaga.
Saaremaa õhukaitseväeosa ülesanne oli kaitsta Eesti läänepiiri, talle allusid tehnikaväeosa Kuressaares, komandopunkt Orikülas ning Dejevo (Karujärve), Kõruse (Kurevere), Jõiste, Liiva ja Piiri Muhumaal, Tagaranna, Järve (Tehumardi), Laadla (Sõrve) ja Kallemäe raketibaasid koos varupositsioonidega Murmel ja Raugil (Muhus), samuti Liu raketibaas Pärnumaal. Lisaks nimetatuile olid raketibaasid veel Pärnumaal Merikülas ning Ida- Virumaal Ontikal ja Vokas, radarijaamad Hiiumaal Ristnas ja Tahkunas.
Lugeja ehk vabandab, et siin on üles loetud nii palju raketibaase, kuid see annab suure valikuvõimaluse nende külastamiseks. Palju on juba hävinenud, sest meie kaasmaalased tassisid baasidest laiali nii metalli kui ka kõikvõimalikud ehitusmaterjalid. Kuid palju eksootilist on nähtav veel ka praegu.
Kõige rohkem sõjaväeobjekte oli Pakri poolsaarel
Kõige sõjaväestatumaks Eestimaa piirkonnaks oli 564 objektiga Harjumaa, eriti aga Pakri poolsaar, kus paiknesid kaks raketibaasi (Leetse I ja Leetse II), tuumaallveelaevnike õppekeskus koos kahe tuumareaktoriga (foto all paremal), kaks sõjasadamat, lisaks neile radarijaam, piirivalverajatised, Põllküla karistuspataljon ja laskemoonahoidlad. Praegu on endisest võimsusest vähe järele jäänud. Hiiglaslik allveelaevnike õppekeskus, mida rahva seas kutsuti Pentagoniks, on lammutatud ning ka enamik tuumaobjektiga seonduvaid hooneid on maapinnalt minema pühitud. Kuid see-eest saab siin uurida juba Peeter I poolt alustatud ja tsaarinnade Jelizaveta Petrovna ja Katariina II poolt jätkatud Peetri kindluse varemeid, nn Muula mägesid.
Palju huvitavat on meie väikesaartel
Tallinna ümbruse väikesaared moodustasid koos pealinnaga ühtse kaitserajatiste terviku ja seda juba tsaariajal. Eriti huvipakkuv on selles suhtes mandrist vaid 8,5 kilomeetri kaugusel paiknev Naissaar, mille elu on mõjutanud juba Põhjasõda ja Krimmi sõda. Kui Tallinna ümbrusse hakati rajama Peeter Suure nime kandvat merekindlustusliini, rajati siia sadam ja raudtee ning hakati ehitama võimsaid suurtükipatareisid. Raudteed oli saarel kuni 37,7 kilomeetrit, nüüdseks on säilinud vaid lõik sadamast Männiku külasse ja miinilattu, kuid neilgi lõikudel on suslaga sõit meeleolukas. Saare põhjaosas oli raketibaas, kuid sõjalisest seisukohast olulisem oli miinitehas, mis koosnes miinide ettevalmistamise tsehhist, miiniladudest, platvormidest ja betoonalustest. Enne Vene sõjaväe lahkumist käis ladudes olevate miinide kiiruga tühjakspõletamine ja lõhkamine. Ladudes oli üle tuhande meremiini, millest osa veeti ära ja suur osa likvideeriti mererannas tühjakspõletamisega. Tsehhihooned on vaatamisväärsuseks praegugi.
Endistel sõjaväeobjektidel liikudes peab olema ettevaatlik. Kuigi valdav osa lõhkekehasid on tehtud kahjutuks, pole ebameeldivused välistatud. Kuid ega roostes okastraadidki pole päris ohutud!