Eesti mees JAHIGA PÕHJA-JÄÄMEREL

Eestist pärit Konstantin Nossov tegi 1990. aastal kaasa ainulaadse ning esimese omataolise reisi puust avamerejahiga Põhja-Jäämerel. Esimest korda avab ta riskantse retke tagamaid intervjuus Riho Västrikuga.

Eestist pärit Konstantin Nossov tegi 1990. aastal kaasa ainulaadse ning esimese omataolise reisi puust avamerejahiga Põhja-Jäämerel. Esimest korda avab ta riskantse retke tagamaid intervjuus Riho Västrikuga.

Kaug-Põhjas elades „küttis” Konstantin Nossov parimaid võimalikke pilte kohtades, mis iga Arktika-sõbra sabakondi võdisema panevad. Leena jõe delta ja Põhja-Jäämere saared kannavad kuulsate maadeuurijate jälgi, ka haudu. Konstantin käis 1977. aastal koos Tallinnfilmi grupiga meritsi Uus-Siberi saarestiku Kotelnõi saarel, kus on Eduard von Tolli ekspeditsiooni arsti Hermann Walteri puhkepaik. Tiksi mõttekaaslastega võeti ette suusatamatk Leena deltasse Georg Washington DeLongi hukkumispaigale. Obeliskid viidi Prontšištševi ja Lassinuse hauale. Käidi Leena suudmes vana Buluni külas, kuhu on maetud Tolli ekspeditsiooni madrus Fjodor Nossov (Kostja nimekaim) ja Jakov Sannikovi pojapoeg. Talviti matkas Kostja suuskade, koera- ja põhjapõdrarakenditega, suviti osales kalurite brigaadi töös. Sportlikule purjetamisele Jakuutias pani aluse baltlane, leedukas Egidius Lozoraitis, geodeet. Tema ja Jakutski televisiooni operaatori Vladislav Botškovski (Kostja sõbra) peas idanes mõte avamerejahil läbida Põhja-meretee. Esimesed katsed Tiksist merele sõita lõppesid piirivalvurite „embuses”. Aja jooksul, nii kuidas NL lagunes, need mundrimehed leebusid ja 1988. aastal purjetati kapten Lozoraitise juhtimisel läbi pool ihaldusväärsest marsruudist – Tiksist Kirdeväilani ja läbi selle. Kostjat sellel retkel polnud. Tema võeti kaasa järgmisele retkele, seekord vaatas vöör lääne suunas, sihtpunktiks Murmansk. Jaht „Jakutsk” startis Tiksi sadamast 1. septembril 1990. aastal. Meeskonnas viis meest ja kassipoeg Matroskin. Kostja teada polnud keegi jahiga seni ühe navigatsiooniajaga suutnud sellist teekonda läbida. „Jakutsk” oli Leningradis ehitatud 12-meetrine puust avamerejaht, kaetud klaasriidega. 7-hobujõuline mootor oli mõeldud põhiliselt sadamates ja jääsupis manööverdamiseks. Eriti uhked olid mehed oma jahi püstivuse üle. Ülekreen peaaegu 120 kraadi tähendab, et kui mast laine kohale kaldub, tõuseb jaht ikka püsti, nagu jonnipunn. „Väga keeruline piirkond on,” kirjeldab Kostja ettevõetud mereteed. „Vilkitski väinast4 ei saa suured laevadki ilma jäälõhkujateta läbi, teevad seal suure ringi.”

Kui nii, miks siis nii hilisel aastaajal starditi?

Kui varem oleks välja läinud, oleks jääolud äkki hullemadki olnud, sest nagu me kuulsime, paljud karavanid käisid kahe jäälõhkujaga ja mööbeldasid päris tükk aega.

Arhangelskist või Murmanskist kulus laevakaravanil Tiksini peaaegu kuu, mehed kavatsesid jahiga selle tee läbida sama kiiresti. Nii uskumatu, kui see tänapäeval ei tundu, polnud 1990. aastal veel GPS-i ja koordinaatide määramiseks kasutati ultralühilainevastuvõtjat Spidola. Raadiot kasutati peilingaatorina. Kuidas küll?

Raadiomajakatel on omad sagedused. Me keerutasime Spidola magnetantenni ja kui piiksumine oli kõige valjem, tähendas, et raadiomajakas on selles suunas. Siis võtsime teise raadiomajaka teisest suunast ja kaardi peal ristasime need jooned ära. Nii saime 5–10-miilise täpsusega oma asukohta määrata.

Kostja paarimees Vladislav Botškovski meenutab oma mälestustes, et navigatsiooniseadmetest oli üksnes kompass, aga tugevad magnetväljad ei võimalda väga täpselt kurssi võtta. Asukoha määramiseks on tarvis teada ka jahi kiirust. Puuduvat logi5 asendas puupilbas, mis visati vöörist vette ja mõõdeti stopperiga, kui kiiresti ta ahtrisse jõuab. Ometi juhtus, et panite kohe esimese hooga 70 miili liialt põhja.

Kõige esimesel päeval, kui Tiksist välja läksime, ei saanud mingit majakat kätte või oli momendil vale majakas, siis panime kõvasti mööda. Eksirännakud kestsid seni, kuni saime ühe jäälõhkuja käest oma koordinaadid teada. Meil oli enda nähtavaks tegemiseks plekist muna üles tõmmatud, sellega said suured laevad meid välja peilida. Esimesena jahil ümber Tšeljuskini neeme Maailma kontinentaalsest põhjapunktist Tšeljuskini neemest Taimõri poolsaarel polnud seni keegi jahiga mööda seilanud. Üldse purjetati sellest esimest korda mööda alles 1878. aastal, kuunaril „Vega” kapten Nordenskiöldi6 juhtimisel. 7. septembril 1990 maabus „Jakutsk” Tšeljuskinil. Õige kähku sai selgeks, et merel on meremehel ohutum kui maal. „Kaua ei saanudki olla – tund või poolteist, kui meteojaamast jooksis tööline ja ütles: „Poisid, kaduge kiiresti minema, jää tuleb.” Ja oligi nii, et vaevu saime mootoriga sealt minema. Jää ronis peale. Nagu kiuste kiilus just siis grootpuri kinni, tross tuli masti otsas plokilt maha. Nii tuli pankade vahel manööverdada mootori jõul.“

Mis oleks juhtunud, kui jää oleks teid kaldale vangistanud?

Võib-olla oleks tulnud päev-kaks oodata, siis oleks jää laiali läinud. Jää liigub siia-sinna, kord laiali, siis kokku. Tal on mingid oma seadused. Meil oli Tšeljuskini neeme lähedal ainukene moment, kus oleks võinud ajujää vahele jääda, aga meeskonnal oli varasemast ajast ka hullem kogemus. Kirdeväila retke ajal viskas äkiline tuuleiil kord jahi rannikule. Õnneks oli lähedal kullakaevandus ja buldooseritega said jahi vette tagasi.

Kuidas öösel pimedas hakkama saite?

Üks kord öösel, enne Dicksonit, pidime hirmsas udus ühele jäälõhkujale otsa panema. Viimasel minutil saime piduri peale ja ära keeratud. Käisime neil külas, näidati kaartidelt, kuidas edasi, pakuti süüa ja sauna. Otsustasime külalislahkusest keelduda ja oma teed jätkata. Paraku oli tuul nii nõrk, et mitme tunni pärast loksusime ikka veel jäälõhkuja lähedal.

Teise maabumise otsustasite teha Jenissei suudmes Dicksonis, nädal pärast ummisjalu põgenemist Tšeljuskinilt.

Ei saanud me sealgi kauaks pidama jääda, sest algas suur torm. Tuli avamerele minna. Järgmine päev olid hirmsad tuuleiilid – kord vasakult, kord paremalt. Taevas oli must, pime. Kompassi pirn põles läbi. Mind pandi kaksiratsi kompassi külge istuma, seoti nööridega kinni ja ma pidin iga paari sekundi tagant karjuma, mis kurss on. Roolimees vastavalt sellele reageeris. Valgust näitasin taskulambiga. Seal oli selline moment, et ma juba nägin taevas habemega meest. Mitte millestki ei mõelnud, ainult karjusin automaatselt: 270, 300, vanamees vahtis mulle peale.

Selle koha peal küsivad hinge kinni hoidvad lugejad – kas hirmus ei olnud?

Hirmu ei olnud üldse. Sa olid nii süvenenud sellesse.

Rohkem närvikõdi ei olnudki?

Korra viskas jääsupis tugev tuul meid Novaja Zemljale, kus on see aatomikatsetuste koht. Seal hakkasid helikopterid ja kaatrid kohe tiirutama. Pidime mootori käima panema ja saime mööda kaldaäärt sealt minema. Tükk aega jälitasid meid. Meil oli raadiosaatja, aga ühendust keegi meiega ei võtnud.

Räägi natuke olmest. Ega 12-meetrisel jahil just tantsuplatsi ei ole.

Viiekesi olime, kaks meest puhkasid, kaks olid roolis, üks tegi süüa. See mees, kes söögi ära tegi, läks rooli valvesse, teised tulid sööma. Kogu aeg käis sõelumine üles alla. Vahikorrad kestsid neli tundi. Seal ei olnud aega hirmu peale mõelda. Olid ohtlikud hetked, üritasime kuidagi nendest mööda saada. Meil oli kass ka laeval, Matroskin, see pani mööda purjesid edasi tagasi, torm ega midagi teda ei kõigutanud. Eesti lipp Põhja-Jäämere jääpangale

Ühel sinu fotodest on näha sini-must-valget Eesti lippu lehvimas triivival jääpangal. Mis meeleavaldus see oli? Eesti iseseisvumiseni jäi ju veel aasta.

Ekspeditsioon oli pühendatud Eestist pärit Eduard Tollile. Ma võtsin kaasa Eesti lipu, mille panime ühele triivivale jääpangale ja sinna lähedale rannikule ehitasime mälestusmärgi − kividest püramiidi.

Põhja-Jäämeri septembris – see ei ole kindlasti päikesevannide hooaeg.

Taimõri lähistel oli merel –5, mandril kümmekond kraadi külmem. Merel vesi soojendab natuke. Hakkas tekkima jää, nagu vene keeles öeldakse – salo (e.k pekk). 3–5 cm jääst panime hooga läbi. Jaht ise ei jäätunud. Kui oleks torm olnud, oleks jahi märjaks löönud. Oli peaaegu täisvaikus. Hästi kiiresti tuli jääkoorik peale, aga see kestis ainult ühe öö, siis läks jälle vesi puhtamaks. Oli üksikuid triivivaid jääpanku, aga nendest sai mööda minna.

Lugesin sinu paarimehe Botškovski mälestustest, et kajutis oli +4. See meenutab mulle mu oma Taimõri-retke, kus temperatuurid olid 3 ja 6 vahel.

Meil oli gaasile ümber ehitatud pursuika. Ühest balloonist jätkus meile terveks reisiks. Väga palju me ei laristanud. Üritasime hoida vähemalt sellist temperatuuri, et hambad ei lõdiseks. Kui tormiga märjaks saime, siis tuli natuke soojemaks teha. Riided olid pidevalt ahju lähedal. Kollased kalameeste ülikonnad, mis ma Eestist kaasa võtsin, olid täiesti hermeetilised. All olid joped ja puhvaikad, need olid läbimärjad, sest keha higistab. Väljast oled küll kuiv, aga kui tuled sisse ja hakkad lahti riietuma, siis ülikonna seest kõik tilgub. Eriti mõnus ei olnud.

Mis siis sai, kui torm vett üle parda lõi?

Pärast Dicksonit möllanud tormi ajal lõi kõvasti vett kajutisse. Kogu aeg pidime pumpama. Kui tuli ilus ilm, siis tõime kõik oma riided ja tekid välja reelingute peale. Siis tekkis selline ebamugav olukord kaptenile, et luurelennuk lendas üle meie ja tegi mitu tiiru, aga meil kaltsud reelingute peal, nagu oleks kuskil suvitamas. Kaptenile ei meeldinud, et nüüd nad filmivad ja näitavad, missugune korralagedus meil siin on. Kuskil tiirutasid sõjaväe helikopterid, üks allveelaev tuli meid uurima. Hästi natuke tuli vee peale, vaatas periskoobist, aga midagi küsima ei tulnud. Helikopteri pealt visati mingisugused poid vette, pärast saime teada, et nad uurivad, ega meil midagi paadi alla pole kinnitatud. Spioonivärk. Aga ligi ei tulnud ega midagi ei teinud.

Kogu selle kuu jooksul rohkem maas ei käinudki kui Tšeljuskinil ja Dicksonis? Murmanskisse jõudmine pidi ikka õnnis tunne olema.

Murmanskisse tulime öö läbi. Hästi pikk laht on. Olime pärast tormi puruväsinud. Ei tea, kuhu külge hüpata. Igal pool on sadamad, aru ei saa, kas tavalised või sõjaväe omad. Ühes kohas mõtlesime, et hea küll, jääme siia kai peale hommikuni. Puhkame välja. Ei saanud kaua olla, kui kagebežnikud tulid kohale – mis mehed olete. Tuli välja, et me olime jäänud pidama tuumajäätmete pargase pardasse. Panime sealt kähku edasi.

25 kalendripäevaga läbisite kuus merd, 2000 miili, sealjuures kulutasite kõigest 150 liitrit bensiini. Räägitakse, et piiratud territooriumil tekivad meeskonnal pinged. Kuidas teiega oli?

Esimene kord oli siis, kui kapten ei teadnud, kus me asume. See oli kohe pärast väljasõitu Tiksist. Teisel päeval kapten ei osanud asukohta määrata. Kõik urisesid, süüdistasid kaptenit, valel ajal ja vales kohas hakkas otsima koordinaate. Tänu ühele jäälõhkujale, kes meid kuulis, saime me oma täpsed koordinaadid teada. Nädal aega olime mornid. Eriti üksteisega ei rääkinud. Tasapisi läks kõik uuesti paika. Siis, kui oli vaja kõvasti tööd teha ja rahmeldada, ei pööranud enam keegi tähelepanu.

Kas Murmanskis rulliti punased vaibad teie jalge ette?

Murmanskis polnud hotellidega eriti kiita. Raha meil ka ei olnud. Saatsin emale telegrammi, et saadaks meile natuke raha söögi ja tagasitee jaoks. Näljapäevad olid. Hotellis oli Rootsi laud. Korra päevas käisime, kolme rublaga istusime tund aega, sõime nii palju, kui sisse läks. Mina sõitsin enne ära, ülejäänud meeskond hakkas laeva tagasiteeks valmistama. Kahjuks jõudsid hulkurid selle enne põlema panna, kui Murmanskist teele saadeti. Tiksi ta küll jõudis, aga siit edasi lähevad jäljed kaduma. Ei tea, mis temaga tehti. Kadus ära. Võib öelda, et kõik kordub. Ka Tolli laeval „Zarja” oli kuulsusetu lõpp, selle puitu kasutati küttematerjalina. Fakt aga, et teie tegu ei saa teilt keegi röövida, see ei saa kaduda. 1990. aastal polnud Eestis keegi sinu fotodest ja videotest huvitatud, nüüd on huvi jälle olemas. Jõudsid ära oodata.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga