Eesti kihelkonnad – Kihelkondade kaart 1:410000

Eesti suuremate maanteede äärde on siia­sinna tekkinud pruunipõhjalised sildid, mis kihelkondade piire märgivad – Eesti Rahva Muuseumi 100. sünnipäeva kingitus eesti rahvale, mida muuseum maa­nteeameti abiga valmistab. Kindlasti on kihelkondade märgistamine oluline oma kultuuriliste juurte tunneta­ miseks, teisalt avavad iidsed piirid rända­ ja silmale ka maastikulist loogikat ­ piirid kulgevad ju enamasti mööda sooalasid, metsi, külalahkmeid vm.

Eesti suuremate maanteede äärde on siia­sinna tekkinud pruunipõhjalised sildid, mis kihelkondade piire märgivad – Eesti Rahva Muuseumi 100. sünnipäeva kingitus eesti rahvale, mida muuseum maa­nteeameti abiga valmistab. Kindlasti on kihelkondade märgistamine oluline oma kultuuriliste juurte tunneta­ miseks, teisalt avavad iidsed piirid rända­ ja silmale ka maastikulist loogikat ­ piirid kulgevad ju enamasti mööda sooalasid, metsi, külalahkmeid vm.

Nüüd on Regio koos Go Reisiajakirja, Eesti Päevalehe ja Eesti Rahva Muuseumiga välja andnud ka käepärases 1 : 410 000 mõõtkavas kaardi „Eesti kihelkonnad“, kus seesama loogika tuleb tervikpildis silme ette. Sellele aitab kaasa mahe kujundus ja sobiv graafika, kus muud objektid on enamasti hall­ mustas kirjas ning kihel­konnapiiridesse puutuv on eristuvalt punasega tähista­tud. Piirjooned ise on antud küll üsna laia viirutusega, kihelkonnasiltide asukohad on aga punaste punktidega õige konkreetselt paigas.

Mõnel juhul torkab silma arusaamatu lahknevus, kus sildikohad piirist endast mitme kilomeetri kaugusele on sattunud (näiteks Muratsi piirkond Saaremaal, Jausa Hiiu­maal). Mõnel juhul on kasutatud aegunud kaardimustrit (näiteks Põltsamaa kihel­konna lõunaosas).

Üldiselt tuleb aga tunnustada koos­tajate tubli tööd, sest ega kihelkondi sellises täpsusastmes polegi vist kunagi piiritletud. Kahju ainult, et lähtutud on kihelkondadest „20. sajandi alguse sei­suga“, nagu kuulutab kaardi saatetekst, huvitavam olnuks kajastada päris lõp­likku kihelkondade seisu, nagu see 1925. aastaks oli kujunenud ja sellest ajast põhimõtteliselt tänini samal kujul ju ek­sisteerib. Õieti tulnukski siis kaardile teha vaid kaks lisandust 1920. aastast, eeskätt tulnuks lisada Avinurme kihelkond – on ju 1911. aastast pärinev Kõpu kihelkond igati õigustatult maakaardil oma koha leidnud. Need pisiasjad on järgmistes trükkides soovi korral kergesti õiendatavad, igata­hes on esimene kihelkondade kaart igal juhul väärt seda, et iga kultuurihuviline liikleja selle endale soetada võiks.

Kaardi pöördel on lisaväärtuseks iga kihelkonna kohta ka lühike tutvustus koos kauni vöökirjanäitega ja vanasõnaga ning kaardile kantud asulate nimeindeks. Eraldi tuleks esile tõsta trükise kujundust. Kaart ise on maitsekalt illustreeritud rahvarõivanäidetega õige mitmest Eesti paigast. Superleid on olnud Saaremaa lääneranda kujutava kaardiosa voltimine trükise tagakaanele – nii hakkab selles piirkonnas paistev kohanimi Kihelkonna iseenesest ja „juhuslikult“ kaasa mängi­ ma ning aitab küllap läbimüügilegi kaasa.

Kellele pole veel päris selge kihelkonda­de tähtsus Eesti kultuurilises minapil­dis, lugegu kaardi päisest Kaido Kama kirjutatud saateteksti (või selle esimest versiooni Go Reisiajakirjast 3/2009).

Nikolai Kesa

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga