Ei ole vist ühtegi eesti kunstniku tööd, mida oleks nii palju tiražeeritud, kui kujutist Amandus Adamsoni „Uppunud laevade“ monumendist.
Monument asub Sevastopolis, Venemaa poolt okupeeritud Krimmis ja meenutab üht episoodi Sevastopoli kaitsmisel Krimmi sõjas. See sõda, mis oli ühtlasi kümnes Vene-Türgi sõda, kestis aastatel 1853–1856 ja milles Prantsusmaa, Inglismaa, Sardiinia kuningriik ning Ottomani impeerium saavutasid võidu venelaste üle. Sõjal oli mitu põhjust. Esiteks religioosne rivaliteet – kes kaitseb Pühal maal elavaid kristlasi, kas venelased või prantslased. Kokkuvõttes ei soovinud lääneriigid, et Venemaa tugevdaks oma positsiooni nõrgeneva Osmanite impeeriumi arvel.
Sevastopoli pärast toimus lahing oktoobrist 1854 kuni septembrini 1855 ning see lahing valmistas ette liitlaste lõplikku võitu. Võit tuli aga üliraskelt ning Sevastopoli kaitsmist on venelastel tõesti põhjust pidada kangelaslikuks. Hukkunuid oli mõlemal poolel tohutult. Sõjapidamisse kaasati moodsad vahendid, nagu raudtee ja telegraaf.
Kui vaenlaste laevastik Sevastopolile lähenes, andis krahv Aleksander Menšikov käsu uputada mõned vanad purjelaevad Sevastopoli lahe suudmesse, et takistada laevade ligipääs linnale. Algul uputati seitse, siis üheksa laeva. Lõpuks lasti linna kaitsmise huvides põhja kogu Musta mere laevastik. See otsus takistas oluliselt liitlasvägede tegutsemist.
Sevastopoli lahingu ainetel kirjutas Lev Tolstoi 1955 oma „Sevastopoli jutustused“. Samal teemal valmis 1911. aastal Venemaa esimene mängufilm „Sevastopoli kaitsmine“. Kuna Venemaa sõja kaotas ja pidi Pariisi lepingu kohaselt oma laevastiku Mustalt merelt ära viima, püüti seda kaotust vähendada narratiiviga kangelaslikkusest.
Monumendi saamislugu
See lahing on leidnud tee mälestusmärkidele (Kanadas, Inglismaal ja Krimmis). Linna kaitsmise 50. aastapäevaks otsustas tsaarivalitsus tellida monumendi skulptor Amandus Adamsonilt. Monumendi autorid on lisaks talle veel arhitekt Valentin Feldmann ja sõjainsener Friedrich Enberg.
Paldiski lähedal 1855. aastal sündinud Adamson oli selleks ajaks juba lõpetanud Peterburi Kunstide Akadeemia, töötanud kümmekond aastat Peterburis ja täiendanud end ligi viis aastat Pariisis.
16,8 meetri kõrgune sihvakas monument, mis avati 1905. aastal, asub paarkümmend meetrit rannikubulvarist vees, Musta mere lainetes. Graniidist alusele on ehitatud korintose stiilis sammas ja sellel istub kahe peaga kotkas, mis on alates 15. sajandist sümboliseerinud Vene impeeriumi tsaarivalitsust. Kotkas hoiab oma noka vahel loorberipärga, millel ripub hukkunute mälestuseks ankur.
Kunstiteadlane Tiina Nurk kirjutab oma Amandus Adamsoni monograafias (1959): „Selge asjaliku ülesehituse ja hästi valitud asukoha tõttu jätab monument võimsa mulje. Lihtne kompositsioon ja detailide tagasihoidlik rakendamine on iseloomulikud Adamsoni esimestele mälestusmärkidele.“
Kuigi kommunistid paljud tsaariaega meenutavad monumendid hävitasid, jäi see sammas huvitaval kombel puutumata. Pärast teist maailmasõda hakati sellele juurde rääkima ka Sevastopoli kaitsmise lugu fašistide eest. 1969. aastast on Adamsoni monument Sevastopoli vapi üheks elemendiks.
Nõukogude Liidus anti välja üle 20 eri kirjaümbriku, kus peal „Uppunud laevade“ monument (1956, 1959, 1963, 1964, 1969, 1973, 1974, 1976, 1977, 1980, 1982, 1983, 1984, 1985, 1988, 1989, 1990; mõnel aastal ilmus ka mitu ümbrikku).
Ukraina Post andis 2010. aastal välja monumendi kujutisega ümbriku. Postkaarte on selle kujutisega ilmselt sadu, esimesed anti välja juba tsaariajal, viimased pärast Vene okupatsiooni.
Monumenti on kujutatud ka markidel (NSVL 1954 ja 1965, Venemaa 2008), meenemüntidel (Venemaa 1994, 2002, 2014) ja paljudel märkidel ning muudel suveniiridel.
Krimmi sõja seosed Eestiga
Pärast Krimmi okupeerimist 2014 andsid venelased välja Adamsoni sambaga margi ja emiteerisid sama kujutisega 200-rublase rahatähe.
Tol Krimmi sõjal on veel mõningaid otsesemaid ja kaudsemaid seoseid Eestiga. Ümberpiiratud Sevastopoli peaarst oli endine Tartu ülikooli kasvandik ja professor Nikolai Pirogov. Selle sõja ajal hakkas ta kasutama kipsmähiseid, mis vähendasid vajadust jäsemete amputeerimise järele, ning võttis kasutusele uudse lahinguväljakirurgia taktika.
Teiseks jõudis too kümnes Vene-Türgi sõda ka Läänemerele ja meie randadele. Aastatel 1854–1855 ristlesid siin brittide ja prantslaste ühendlaevastikud, et organiseerida Vene laevade vastast blokaadi, et need ei pääseks Kroonlinnast ja Peterburist välja. Prooviti rünnata ka siinseid rannakindlustusi. Üks suurem lahing peeti Ahvenamaal, kus asus venelastele kuulunud Bomarsundi kindlus, mis vallutati merelt inglaste ja prantslaste dessandiga 16. augustil 1854. Teine lahing toimus Sveaborgi (Suomenlinna) all. Jõudu prooviti ka Kroonlinna all ning mitmes kohas Eesti rannikulgi: Narva-Jõesuu, Tallinna, Paldiski, Naissaare, Pärnu, Kuressaare juures ja mujalgi.
Mereblokaad Naissaarel
17. märtsil 1854 märkasid Naissaare elanikud esimest kolme brittide luurelaeva saare lähistel ja aprillis algas mereblokaad, mis kestis terve suve. Inglismaa ja Prantsusmaa eri suuruses sõjalaevu oli siin kümneid. Prantslased süütasid juunis ka Naissaarel osa metsa, mida ei lubatud kohalikel kustutada.
Mitmesuguste haiguste ja ka õnnetuste tõttu oli liitlastel Naissaarel ka kaotusi (kokku 20–30 meest). Usutunnistuse kohaselt maeti nad eri kalmistutele – prantslaste katoliiklik kalmistu on aegade jooksul kadunud, aga inglaste viimne puhkepaik Naissaare luterlikul külakalmistul on siiani alles. Mälestuskivi pandi sinna 1928. aastal ja hauaplats taastati 2001. aastal ning siis pandi ka originaalkivi täpne koopia. Originaal on hoiul Eesti Meremuuseumis.
Urmas Dresen juhtis mu tähelepanu sellele, et meie Lennusadamas saab näha originaalsuuruses koopiat puidust korpusega miiniallveelaevast, mida katsetati 1854. aasta septembris Tallinna sadamas Admiraliteedi basseini äärsetes töökodades.
***
Eesti kunstniku Amandus Adamsoni tehtud Krimmi sõja monumenti „Uppunud laevad“ saab reaalajas jälgida ka veebikaamerast: http://sevastopolis.com/webcam/15554.html
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Shutterstock