Eesti etnoloogide jälgedes

Eesti Rahva Muuseumis on 30. augustini avatud näitus „AUASI. 80 aastat hõimurahvaste osakonna avamisest Raadil“. ERMi teadurid Svetlana Karm ja Marleen Nõmmela vahendavad põnevaid seiku sellest, mis näitusesaali ei mahtunud – soome-ugri ekspeditsioonide reisipäevikutest.

Eesti Rahva Muuseumis on 30. augustini avatud näitus „AUASI. 80 aastat hõimurahvaste osakonna avamisest Raadil“. ERMi teadurid Svetlana Karm ja Marleen Nõmmela vahendavad põnevaid seiku sellest, mis näitusesaali ei mahtunud – soome-ugri ekspeditsioonide reisipäevikutest.

Soome-ugri rahvad asustavad suurt maa-ala Lääne-Siberist Skandinaaviani ning Kesk-Volga aladelt Doonau madalikuni, seega väga erinevaid klimaatilisi ja maastikulisi piirkondi. Reisi ettevalmistus sõltus paljuski sellest, kas sõideti paariks nädalaks liivlaste juurde või kuuks ajaks hantide-manside juurde. Kaugematesse paikadesse liiguti ühistranspordiga (rong, lennuk), lähematesse aga muuseumi oma mootorratta (eriti algusaegadel vepsa, vadja ja liivi aladele) või bussiga. Sestap tuli reisilistel sõltuda nii vastava ajastu transpordikorralduste iseärasustest kui ka muuseumimasinate valmisolekust läbida sadu kilomeetreid mitte just kõige parematel teedel. Päevikutest võib tihti lugeda vaevadest piletite hankimisel nii enne reisi algust kui ka kohapeal olles. Tavaliselt käidi välitöödel suvekuudel, mil igapäevasest muuseumitööst puhkust saadi ja töötajad väljale saadeti.

Uurimisrühma koosseisud on ulatunud üksikuurijast ja kooslusest etnograaf- fotograaf-kunstnik kuni ekspeditsioonigrupini, kuhu kuulusid peale nimetatute veel filmimehed ja tudengid. Näiteks oli 1996. aastal hantide juures korraga tööl lausa 18 inimest. 1970ndatel hakati tegema koostööd ka kohalike muuseumide ja teaduskeskustega (udmurdi, mari, mordva, handi, mansi, komi), kes korral- dasid kohapeal transporti ja ööbimist.

Heiki Pärdi, 1979, saami:

“Algan sõitu Tallinna. Mu soliidsete mõõtudega seljakott lebab viimase pingi ees ja ilmselt hüpatakse tast üle. Õnn, et ta ei sisalda midagi kergestipurunevat, v.a fotoaparaat FED-3 ja Kiev, kaasas veel välklamp FIL ja toiteallikas. Seljakoti laenasin kolleeg Vaike Reemannilt, kes on mägimatkaja. Meie ei kavatse Lapimaal küll mägironida, kuid sellisel sõidul on seljakott siiski sobivam kui mingi kohver. Varustust kaasa võttes- pannes olin hädas, sest ilma kohta tean ainult niipalju kui tarkades raamatuis kirjas. Aga see pole ikka oma silm. Igaks juhuks tuleb sooje riideid ja veekindlaid

jalanõusid kaasa vedada (Viimased jäid maha, lootuses saada kohapealt uued ja paremad). /…/ Tallinnast tuleb hankida mõningaid koloniaalkaupu, millega saaks pärismaalasi hullutada. Muuseumist võtsin kaasa peotäie meie väljaandeid: „Kaunistatud nahkesemeid“, „Eesti talupojatoolid“, „Eesti ehted“, „Eesti kalapüügiriistad“, muuseumi märke, paar pildikomplekti Tartust ja veel muud pudipadi. Tallinna kaubama- jast ostsin olümpiameeneid – mõned Mišaga mütsid, paar kerget punavalget olümpianokatsit ja Vigride kandekotte.“ (TAp 744)

Edgar Saar, 1980, handi:

“11. veebruar, esmaspäev. Eile õhtul sõitsin rongiga Tartust Tallinnasse. Ööbisin lennuvälja võõrastemajas.

Hommikul kell pool seitse istusin Tallinn-Moskva lennukisse ning algas sõit Siberi poole. Ülerõivaks on mul lambanahast kasukas, mille laenasin meie töötajalt Lea Sulilt. Seljakotis on koeranahast säärtega lendurisaapad. Need on kahekordsest nahast, pealmisel on karv väljapoole, sisemisel sissepoole. Seljakotis on ka lenduripüksid. Veel on seljakotis 2 fotoaparaati (Zorki 4 ja FED 2), mitukümmend must-valget filmi, 11 diapositiivfilmi, välklamp, kassettmagnetofon „Nordmende“, 11 magnetofonilinti, kuivpiirituse lamp, mitu pakki kuivpiiritust, pesu, kampsun, kirjatarbed, habemeajamisaparaat, helmeid kingituseks hantidele jm. Lisaks on mul veel väike kandekott, kus on sees raamatud kingituseks Hantõ-Mansiiskis. (TAp 748, lk. 2-3)

Uuritava rahva juurde jõudes ei piirdutud sageli ainult ühe väikse piirkonnaga, vaid reisiti ühest kohast teise. Välitöödel kujunesid välja baaskohad, kus peatuti kaks-kolm päeva (või ka kauem, kui vaja), mille jooksul käidi läbi naaberkülad ning seejärel liiguti edasi järgmisesse keskusesse. Ööbimiskohtadeks olid kohalikud koolimajad, külanõukogude keskused, kuid tihti peatuti ka kohalike inimeste kodudes. Mõnikord ei jäänud välitöölistel muud üle, kui magada lageda taeva alla (küll telgis). Paljud soome- ugri rahvad elavad Venemaa äärealadel, mistõttu muuseumi välitöölistel tuli kokku puutuda ka piiritsoonide erikorraldustega, suuri sekeldusi selles vallas ei ole aga teada.

Jü r i  L i n n u s , 1 9 7 2 , l i i v i :

“Kella 7 paiku olime juba Kolkas. Ermanbrickide pere istus televiisori ees. Mirza hakkas meid kohe majutama. Sel korral saame peavarju poiste internaadis maantee ääres. Olin seal ka esimese Liivi matka ajal koos dots. Ed. Vääriga. Omaette elamine, kellegagi pistmist pole. Saime 2 voodit + 2 madratsit + 2 tekki + 2 patja. Viisime need rattaga kohale. Internaat oli värskelt remonditud, põrand säras uues värvis. Edasi tõime ka laua ja 2 tooli, kausi ja pange. Tuba on meil küll suur – ca 6*9 täissammu. Sät- tisime asjad kohale ja läksime randa.“ (TAp 626)

Terje Alop, 1987, isuri:

“Sõitsime nüüd peatusteta, sest hakkas juba õhtu saabuma ja me tahtsime oma ööbimiskohta Vistinosse jõuda. Seal pidi meid koolimajas ööbimisvõimalus ootama (ekspeditsiooni juht Mare oli kohalikule kooli direktorile kirja saatnud ja teatanud, et me tuleme). Ületasime piiritsooni ja sõitsime edasi selle sügavusse. Lõpuks nägime ka piirivalvureid. Mustavereline poisu pidas meid kinni ja nõudis dokumente. Hakkasime otsima välja passe ja piiritsoonilubasid. Ja nüüd tabas meid päeva suurim üllatus: selgus, et neljal ekspeditsiooniliikmel polegi piiritsooni luba ( jänestena sõitsid kaasa 2 kunstnikku ja 2 tudengit). Vahvam fakt asja juures oli see, et Sirjel, Piial ja Terjel olid load olemas, ainult nad polnud neid miilitsast ära toonud, kuna mõtlesid, et Mare seda teeb ja olid väga üllatunud kui kuulsid, et Marel polegi nende lubasid. /…/ Kuid nõukogude piirivalvur osutus hea südamega poisiks ja laskis 4 potentsiaalset kurjategijat edasi sõita. Seltskond oli nüüd huvitavalt elevil, kõiki huvitas, mis saab külanõukogusse sissekirjutamisel. Peatusime Vistinos kohaliku koolimaja ees /…/. Mare ja Aado läksid direktorit otsima, teised jäid bussi ootama. Oodata tuli üle tunni, sest nagu hiljem selgus, tuli neil hulk aega direktrissiga kembelda (too ei tahtnud algul asjast kuuldagi, väitis et maja on värskelt värvitud jne). Lõpuks siiski vennastuti, me saime ööbimisloa ja direktriss seletas veel, et isurid häbenevad oma rahvust, kuna hoopis kasulikum on olla suurvenelane.“ (TAp 834)

Nõukogudeaegse eluolu paratamatusena tuli uurimisrühmal reisile minnes mõelda põhjalikumalt ka oma söögitagavarale – defitsiidi tingimustes ei saanud loota kohalikele toidukauplustele või kohalike endi majanduslikele võimalustele neid täielikult toitlustada. Nii muretseti enne reisi (ega see Eestiski kerge olnud) ja võeti kaasa hulgaliselt tänapäeval isegi naeruväärsena tunduvat söögipoolist.

Aleksei Peterson, 1978, udmurdi:

“Liha sai Lembit kokku osta 2 kg turult, mina sain õelt kilogrammi suitsuvorsti ja egas massiliselt kokku osta ole mõtet. Pealegi pole säilivat kraami nõnda laialt saada. Enne ärasõitu läheb kiireks. Lembit oli ostnud toorest liha ca 2 kg ja ta tegi seda kilumannergusse. (TAp 719)

Aleksei Peterson, 1981, udmurdi:

“Et paremini elada, ostame tõendi (avalduse) alusel 20 kg sealiha ja Karmiga kahe peale suitsetame kiirmeetodil – päev+öö, Jüri Karm aga rohkem. Nädalavahetusel saab see asi korda aetud, nõnda et esmaspäeval on üks pakk – lihapakk teiste asjade juures rohkem. (TAp 756)

Välitööliste päevikutes on kirjutatud sageli rasketest teeoludest, mis oli uurimisreisi tüütu ja mõnikord isegi ohtlik argipäev – ekspeditsiooni buss võis porisse kinni jääda või isegi ümber minna, samuti võis sõiduvahend kõige ebasobivamal hetkel (kuskil metsadevahelises pärapõrgus) katki minna. Uurijad lootsid ühes kohas paigal viibides, kuid siiski vajadusega liikuda päevas kümneid kilomeetreid, oma jalgade vastupidamise kõrval ka kohalike abile, nii on oma eesmärkide saavutamiseks kasutatud nii hobust, traktorit, paati, kohalikku ühistransporti, jalgratast kui ka teisi kõikvõimalikke viise. Siberi rahvaste juures tuli sageli oodata sobivat lennuilma ja ka seda, kas lennuk üldse tuleb sel päeval/nädalal või mitte.

Aado Lintrop, 1987, isuri:

“Tädid tulid seda nalja vaatama, kuidas meie buss savisest nõlvast üles sõidab. Uljalt lehvitades ja uksi paugutades asusime kiirust võtma. Aga tutkit – varsti vajus bussi tagaots paremale, hoog sai otsa, uljus samuti. Proovisime uuesti. Asjata. Siis läksime maha ja Toivo proovis hooga üles sõita. Ikka ei midagi. Isegi meieni ei jõudnud. Siis proovisime lükata. Aga augud ja ärauhutud kohad tegid oma töö ja varsti istus buss kindlalt sees. Tädid jagasid alt tarku nõuandeid, eemalt oli näha Aljošat-Sašat lähenemas. Toodi siis labidad ja kirved, mõned lauajupid, koguti ümbruskonnast kokku kõik ratta alla sobivad kivid. Lõpuks õnnestus bussil veidi tagasi sõita. Ja siis uue hooga vastrajatud teed mööda üle kõikide takistuste. Tänasime rahvast abi ja kaasaelamise eest ja sõitsime minema (seekord lehvitamata, igaks juhuks). (TAp 834)

KOMMUNIKATSIOON KOHALIKEGA

Imekspandav on välitööpäevikutes kirjeldatud erinevate soome-ugri rahvaste esindajate külalislahkus ja sõbralikkus esimesel kohtumisel võõrastega kuskilt kaugelt, kes ilmuvad sinu kodu ukse taha imelike soovidega koguda või joonistada maha vanu esemeid ja rääkida tavalisest ilmaelust. Mõningane võõrastustunne kadus sageli kiiresti, seda enam, et mõned uurijad käisid aastaid järjest ühtede ja samade inimeste juures, nii et muututi täitsa omadeks. Läbisaamine on olnud vastastikku igati hea. Samas on eesti uurijad oma huvi väljanäitamisega ärgitanud hõimurahvaste juba kadunud või kaduvat rahvuslikku ja kultuurilist eneseteadvust („Naerame veidi, et käime Vadjamaal vadja keelt õpetamas“ (1980, TAp 754)).

ERMi säilitatavates materjalides on talletatud mitmekesiseid teadmisi hõimurahvaste kommetest ja söökidest, erilistest maailmavaadetest, rahvaste (enese)kirjeldustest, rõivastest ja ehitistest, erilistest isikutest ja nende maailmanägemisest jne. Päevikutest leiab aga kirjeldusi erilistest söökidest ja jookidest, millest võõrsil teises kultuuris olija kohalikus kodus keelduda ei söandanud. Toidu- ja joogipoolis võis olla ka täitsa tavaline, kuid päeva jooksul ammutatavad kogused võisid perest perre liikudes muutuda aegamööda raskesti talutavateks. Kuid ära öelda oli ikkagi raske, kui pererahvas võis keeldumist võtta isikliku või kultuurilise solvanguna.

Ja a k  K a d a r i k , 1 9 8 5 , k a r j a l a :

“Kohalikud elanikud jälgisid siiski meid vargsi kardinapraost, küllap näisime neile kui mitte kilplastena, siis nende sugulastena, sest tehes ette üsna targad näod ja osutades näpuga igale majale, kõndides žestikuleerides mööda tolmavat muldteed (õnneks tolmavat, sest kevadel-sügisel on siin pori põlvini), võisime näida tulnukatena mõnelt planeedilt, ütleme Kuult. Õnneks selgus hiljem mõne kohalikuga vesteldes, et 99,9% kohalikest on eelarvamustevabad ja nõus meile pajatama siinsest elust nüüd ja vanasti. (TAp 806:7)

Vaike Reemann, 1979, karjala:

“Filoloogide algatusel astume sisse majja, kus elab Palarga tädi (millegi pärast kutsutakse siinkandis niimoodi vanu naisi). Meid võetakse lahkelt vastu, sest õues tibutab vihma ja heinateost ei tule täna midagi välja. Kuuldes, et mina olen Eestist ja muuseumist, rõõmustab perenaine: „Oi, käis siin ükskord üks habemik, eestlane. Ega te teda ei tunne. Tahtis vanu asju saada.“ Tunnen küll, sest kõikide ilmeksimatute tunnuste kohaselt oli see meie direktor A. Peterson. Kuulnud dots. Palmeoselt, et mul on ka kaks last, tõusevad mu aktsiad enneolematule kõrgusele. (TAp 746)

Tanel Linnus, 1979, liivi:

“Edasi sain jutule Alfons Bertholdiga, kellega suhtlemine on väga naljakas. Vene keelt ta ei mõista, räägib liivi- läti segakeelt. Pealegi on ta veidi kõva kuulmisega. Nii püüdsin ma siis tema käest üht-teist välja pigistada, kuid ega see kuigi tulemusrikas ei olnud. Siiski peab seda meest imetlema. Elab üksinda metsa sees oma talus, peab mitut lehma, lammast ning oma sõnade järgi ei saakski teisiti ega kuskil mujal elada. Jah, sitkust on rannarahval alati olnud ja üks vähestest liivi rannameestest demonstreerib seda veel praegugi. (TAp 741)

He n o  S a r v , 1 9 7 5 , h a n d i :

“Kui olime lõpetanud õhtuse teejoomise, kostis väljast veidraid hõiskeid ja jurtasse astus Pjotr koos teiste kalalkäinutega, seljas suur kotitäis kalu. Naised asusid kohe kalu puhastama. Pjotr kutsus mind toorest kala sööma. Kuigi olin end handi leiba nautides juba täis kostitanud, asusin siiski laua taha, lõikasin tüki kala, kastsin soola sisse ja sõin. Hää oli ta küll. Peagi sai ka keedetud kala valmis. Seda aga ei olnud ma harjunud ilma kahvlita sööma, ei osanud luudest puhastada. Pjotr arvas, et mulle ei maitse, kuid tunnistasin kohe ausalt üles, et ei oska süüa. Kala kõrvale anti rüübata kalapuljongit, kõige lõpus joodi jälle teed.

/…/ Laual oli kaks suurt kausitäit auravat tapasooja liha. Igaühele anti söömiseks nuga ja männipuust lõigatud õhukestest kiududest naturaalse käsna taoline pehme pundar käte verest puhastamiseks. Algatuseks kallas majaperemees Jegor igaühele pool klaasikest piiritust. See olevat tal kevadest alles hoitud viimane pudel – säh sulle, ütle siis, et handid jt väikerahvad on hullud joodikud, kelle käes viin ei säili. Väga maitsvad olid aju ja maks, samuti pehmemad lihased kaela ümber. Mõistsin, et nii maitsev on see liha ainult tapasoojalt. Küsisin, kas silma ka süüakse.

Vastati – jah, palun, see on väga maitsev. Kui aga palusin, et keegi näitaks, kuidas süüa, millegipärast (võib-olla lihtsalt täis kõhu pärast) ei tahetud. Sõin siis nii, nagu oskasin – lõikasin silmatera kohale noaga augu ja pigistasin sisu suhu. See oli tõesti ülimalt maitsev. Pärast toorest liha (st „külmlauda“) anti keedetud liha. Seda söödi ilma igasuguste söögiriistadeta. Ka keedetud liha (nagu põhjapõdraliha eestlasele üldse) oli maitsev, kuid tapasoe toores liha oli siiski parem. /…/ (TAp 678)

Ti i a  P e e d u m ä e , 1 9 8 7 , m o r d v a :

“Meile pakuti putru „mordva moodi“. Jah, raske see etnograafi elu! Pudrus oli paksult sibulat ja mina, kes ma mugulsibulat suhugi ei võta, pidin lausa iga suutäiega end ületama. Järgi jätta ei julgenud, pole ju viisakas, äkki panevad pahaks. Muidu oli puder päris hea maitsega. Kodune lehmapiim maitses küll kõigile. (TAp 838)

KUIDAS ESEMEST SAAB MUSEAAL?

Nagu juba eespool öeldud, tegelesid muuseumi väljasaadetud uurimisrühmad soome-ugri aladel aktiivselt esemete kogumisega, seda eriti Nõukogude ajal, mil ERMi hõimurahvaste kogud täienesid märgatavalt (kui 1961. aastal oli neid 1200, siis praeguseks on nimetatud esemekogu kasvanud kuni 10 000 numbrini). See oli küll välitööde igapäevaelu osa, kuid sageli seotud mitmesuguste probleemide ja takistustega. Neid võis olla esemete leidmisel ja inimestelt kättesaamisel, kuid võib siiski nentida, et enamikul juhtudest suhtuti – kasvõi pärast väikest veenmist – esemete kogumisse sõbralikult. Oli see ju võimalus lahti saada vanakraamist, teenida veidike raha või aidata südamlikult kaasa muuseumi missiooni täitmisele, olenevalt sellest, kuidas keegi just parasjagu uurijate tegevusse suhtus.

H e n o  S a r v , 1 9 8 3 , m o r d v a :

“Viktorit (Danilov) on selline kogumine juba parasjagu tigedaks ajanud, seletab, et ma kogun rämpsu ja tülitan ausaid vanainimesi. Valan aga õli tulle, öeldes, mis ta ise parem on oma rikkis makiga inimesi laulma sundides ning kui ainelisse vanavarasse kui rämpsu suhtuda, on sama tark suhtuda tema kogutavasse rahvalaulu nagu kana kaagutamisse, millel on ju ka lokaalsed eripärad. Viktor ahmib vihaselt õhku ning enne kui ta jõuab midagi veel tigedamat välja mõelda, läheme üle asjalikumaile teemadele. /…/ Minu kaenlas olevad esemed on heaks reklaamiks, nii leitakse veel viisuluda ja kanepihari; Viktor kogub samaaegselt selle külaotsa laulukoori kokku. (TAp 782)

T i i a  P e e d u m ä e , 1 9 8 7 , m a r i :

“Siinsed inimesed suhtusid meisse väga hästi. Juba esimeses majas, kuhu sisse astusime, toodi särgid lagedale. Uudishimulikud külanaised astusid ligi, uurisid ja jälgisid meie tööd, vestlesid veidi omavahel /… / ja varsti hakkasid meie juurde „voorima“ inimesed igasuguste tekstiiliesemetega. Teade veidratest eestlastest, kes ostavad vanu riideid kokku, levis vist kulutulena. Igatahes teati sellest varsti juba küla teises otsas. Mina kogusin inimestelt andmeid küla kohta, Heno kirjutas esemete andmeid, Aldo pildistas… Ühesõnaga, valitses asjalik töömeeleolu. (TAp 838)

Väiksemaid esemeid veeti oma seljakotis või ehitati kättesaadavatest lauajuppidest nende jaoks eraldi kastid. Muuseumisse on rahvatekstiili ja väiksemate majapidamistarvete ja ehete kõrval jõudnud ka suuri paate, voodeid, laudasid, kappe, riidetünne mordvalaste juurest, raske käsikivi jm suuremõõtmelist või raskekaalulist. Kuidas nende või veidi väiksemate esemetega rongile saada või postiteenistust veenda, oli sageli etnograafi osavuse tuleproov.

Juta Reio, 1980, karjala:

“Saame ühe juhuautoga oma kolikoorma lahedasti Megregasse, kus Aunuse buss lausa ootamas. Irvhambast bussijuht küsib, kas meil küttepuudest puudus käes, ja keegi teine, et kas pirukat saab (leivalabidas). Õhtuni teeb Kalju ära hiigeltöö: /…[lõhub asju tükki- deks]/ Paneme neile peale numbrid ega jõua otsa peale, kas oleks targem saata raudtee või tavalise postiga. Võib-olla võtab tavaline post paki pütilaudu, kui meil õnnestub neile raamatu kuju anda. Kui ma eile postiametnikult küsisin, kas ise võib teha mittestandardset kasti, vaatas ta mind üliüllatunult ja ütles jah. (TAp 753)

Heiki Pärdi ja Terje Alop, 1989, komi:

“Tagasiteel bussi juurde usaldati minu kätte äsja kogutud spetsiifiline komi sõnnikuhark, mida ma siis püüdsin võimalikult kasulikult tarvitada. Kahjuks aga ei suutnud innukas noor muuseumitöötaja Terje mõista selle sitahargi otstarbekust matkakepina. /…/ Uues kohas läks asi lõpuks korda ja sai jälle sõita, seekord postkontorisse, et seal ära anda veel mõned pisemad pakid. Seal läks tubli 45 min. Selle aja sees lõbustasid meie omad postineiusid tublisti oma hinnaliste saadetistega. Nimelt küsiti, kas Eestis enam sitaharke pole, et siit saadetakse. Heiki ütles siis, et otsas jah. (TAp 858)

Viimase 20 aasta jooksul on uurimisreisid Venemaa soome-ugri rahvaste juurde jätkunud. Samas on ainelise kultuuri uurimine jäänud tagaplaanile ning uurijate tähelepanu keskmesse on tõusnud inimeste igapäevane eluolu tänapäeva tingimustes ja see, kuidas nad seda ise mõtestavad.

ERMI VÄLITÖÖDE AJALUGU

2009. aasta aprillis oma 100. juubelit tähistava Eesti Rahva Muuseumi soome-ugri välitööde nimekiri algab 1921. aastaga, mil toimus teadaolevalt esimene muuseumiga otseselt seotud välitöö ingerlaste juurde.

Uurijaid välja saates seadis ERM pearõhu esemete kogumisele, see on jäänud tagaplaanile alles viimasel 20 aastal. Esialgu jõuti lähemal asuvate läänemeresoomlaste (liivlased, ingerlased, soomlased) ja ungarlaste juurde. Laiaulatuslike kõikide soome-ugri rahvaste juurde jõudvate ekspeditsioonideni jõuti alates 1960ndatest, mil nende rahvaste kultuuride uurimine ja kogumistöö nendel aladel muutus muuseumi üheks prioriteetseks suunaks.

Aastakümnete jooksul kujunesid välja paigad ja rahvad ning vastavalt neid uu- rivad etnoloogid. Kõige silmapaistvam näide oleks siin vast perekond Linnused. Nii käisid liivlaste juures 1920ndatel aastatel Ferdinand Linnus, alates 1960ndatest tema poeg Jüri Linnus ning 1970ndatest viimase poeg Tanel Linnus. Samuti on omavahel tihedalt seotud handid ja Edgar Saar, vepslased ja udmurdid ning Aleksei Peterson, mordvalased ja Heno Sarv, marid ja Tiia Peedumäe. Alates 1990ndatest võib esile tõsta Art Leete ning handid-mansid ja komid, Liivo Niglas, Laur Vallikivi ja neenetsid.

Oma juurtega ulatub muuseumi hõimurahvaste esemetekogu veelgi varasemasse aega kui 1921. aasta. Ilmselt kõige varasemateks uurimisekspeditsioonil korjatud esemeteks on tuntud zooloogi ja maadeuurija, Tartu Ülikooli kasvandiku, ema poolt eesti päritolu Alexander Theodor von Middendorffi (1815–1894) kogu 1842.–1845. aasta Siberi ekspeditsioonilt. Reisil olid suured teaduslikud tulemused, kuid see kujunes ka katsumusterohkeks – nälja tõttu tuli ränduritel ära süüa isegi oma koer ja proovida saapanahka ning Taimõri järve ääres pidi ta veetma 18 päeva lumeonnis, kohati poolteadvusel olles.

Eesti Rahva Muuseumis on võimalik kuskile minemata tutvuda erinevate rahvaste kultuuridega, elu-olu ja ajaloolise miljööga. Lugedes hoiule antud välitööpäevikuid, saab reisida kaasa koos paljude tuntud ja veidi tundmatute isikutega, kes aastakümnete jooksul on Eestist soomeugrilaste juures käinud. Eesti etnoloogide uurimisreisidest hõimurahvaste juurde saab lugeda ka raamatust „Auasi. Eesti etnoloogide jälgedes …“ (Eesti Rahva Muuseum, 2008).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga