Jätaks pikad tööpäevad ja laenud-liisingud sinnapaika ning tormaks matkakott seljas seiklustesse? Egert Paulberg soovitab inspiratsiooni saamiseks vaadata dokumentaalfilmi „180° South“.
Aasta 1968
Vietnami sõda, kinos linastub „Ahvide planeet“, tapetakse Martin Luther King jr ja Robert F. Kennedy. Katsetatakse tuumapomme ja peetakse inimõiguste proteste. Raudse eesriide taga toimub Praha kevad. Maailm on rahutu koht.
Neli ameerika noormeest Yvon Chouinard, Doug Tompkins, Dick Dorworth ja Chris Jones sõidavad väikese Fordi bussiga Californiast 12 900 kilomeetri kaugusele Lõuna-Ameerikasse Patagooniasse. Eesmärk vallutada Tšiili ja Argentina piirile jääva Fitz Roy nimelise mäe tipp, mis on mägironijate seas väga raskesti ronitava mäe kuulsusega. Tee peal harrastatakse surfamist, matkamist, suusatamist ja mägironimist. Sündmusi jäädvustatakse väikese käsikaameraga ja seiklustest valmib film „Tormide mägi“. Reis muudab osalejate elu jäädavalt.
Aasta 2009
Kestab sõda Iraagis ja Afganistanis. Järjekordse „Ahvide planeedi“ linastuseni jääb kaks aastat. Sureb Ted Kennedy. Põhja- Korea teeb tuumakatsetusi. Protestid on muutunud elu osaks. President George W. Bushi visatakse Iraagis kingaga. Maailm on endiselt rahutu koht.
Keset segaseid aegu saavad kokku kaks noormeest − Jeff Johnson ja Chris Malloy. Jeff toob kapist lagedale vana VHS-kasseti. Ekraanil kerivad kaadrid „Tormide mäest“ on justkui taevalikuks ilmutuseks. Meestel on pikka aega mõte teha film surfamisest ja mägironimisest. Vana linateos annab viimase tõuke. Aasta hiljem valmib film „180° South“.
Peategelane Jeff üritab koos kaaslastega korrata 1968. aasta retke Patagooniasse. Filmi kaasatakse ka esialgse reisi läbijad Yvon Chouinard ja Doug Tompkins. Seekord otsustatakse reisida jahiga. Uus marsruut ja reisivahend toovad kaasa ajaloolisest reisist erinevaid seiklusi, omapäraseid paiku, ootamatuid olukordi ja kohtumisi. Sisse on toodud kolmas mõõde − keskkonnateadlikkus ja selle kaitse.
Teostus on professionaalne ja kunstiliselt nauditav. Sellele annavad näo huvitavate nurkade all filmitud kaadrid, pigem maalikunsti kuuluvad loodusvõtted, filmikaadritesse sulandatud animeeritud kujundid, spetsiaalselt filmi jaoks loodud hea taustamuusika Ugly Casanovalt ning sellega hästi sobituvad tegelased. Lugu on pidevalt arenev, muutuva tempo ja seguga erinevatest teemadest ja paikadest. Kooslusena moodustab see terviku, mis hoiab huvi üleval enamiku 87 minutist. Välja arvatud mõned liiga pikad ja vähearenevad lõigud keskkonnakaitsest, kus „puust ja punasega“ tehakse selgeks, mis juhtub, kui me ükskord ei hakka hoolima.
Tuletatakse meelde tõdesid loodusega harmoonias elamisest, mis tootmise-tarbimise- kasumi maailmas lihtsalt ununevad.
Film toidab unistust loobuda rutiinsest igapäevaelust ning tormata ülepeakaela seiklustesse. Kaalun, kuidas saaks Eestist pärit 30ndates noormees habeme, tagasihoidliku hügieeni ja kulunud riietega sõita vana Ford Transiti bussiga kas või läbi Euroopa ning elus püsida vaid surfist, suusatamisest ja mägironimisest. Ilmselt on see võimalik, kuid paljudel meist tuleks naastes jagada oma esimesi reisimuljeid kohtutäituriga.
Ei „180° South“ ega ka „Tormide mäng“ sündinud vaid ideest, higist ja käsikaamerast. Filmide taga on kotitäis dollareid. Piisab mainimast, et esialgsel reisil osaleja Doug Tompkins oli neli aastat enne reisi asutanud ettevõtte The North Face. Hiljem sai temast üks firma Esprit omanikke. Samuti oli Yvon Chouinard juba tuntud alpivarustuse leiutaja ja tootja, kelle lahendusi kasutab Black Diamond tänaseni. Doug Tompkins ostis Patagoonias 8100 ruutkilomeetrit metsikut loodust, et säilitada seda järeltulevatele põlvedele. Yvon Chouinard asutas tuntud matkariiete firma Patagonia, mille logolt vaatab vastu Fitz Roy siluett.
Ka filmi „180° South“ peategelane Jeff ei võtnud reisi ette üksi ega väikese rahakotiga. Teisel pool kaamerat olid lisaks kaamerameestele veel fotograafid, režissöör, stuudios ootasid animaator, bänd, monteerijad, produtsent ja paljud teised. Vaatamata dokumentaalfilmi žanrile liigitub teos pigem seiklusfantaasiaks. Väikese puudusena võib välja tuua dokumentaalfilmi kohta mõneti suurt planeeritust ja lavastuslikkust, kuigi meeste endi moto kõlas, et „seni ei ole see seiklus, kui miskit valesti ei lähe“.
Ehkki rahalised vahendid võivad meid veidi pidurdada, võiks see reis olla seiklejahinge suurepärane unistus, sest unistused ei maksa midagi. Kui vastutulelik oli Fitz Roy mägi seekord, selgub pärast filmi vaatamist.