Delhi – Ladakh – Markha org

Kirglik matkaja Madis Konsap valis sügisel reisisihiks Ladakhi ning Markha jõe oru, reisiga samal ajal toimus ka muljetavaldav Ladakhi festival, mis sai oma kirevuses ja meeleolukuses pildile püütud.

delhi.jpg18. september

Delhisse jõudsin varahommikul kell neli. Pagasilindi juures oodates tõdesin nukralt, et minu matkakott jäi tulemata. Ilmselt ei jõutud seda ajapuudusel uuele lennule ümber laadida. Kadunud pagasi paberite vormistamine võttis tohutu aja. Hädalisi tungles leti ees rohkelt ja kuuest ruumis viibinud ametnikust tegeles nendega vaid kaks. Teised vahtisid niisama ringi, järgides kirjutamata reeglit, mille kohaselt iga olemasolevat töökohta täidavad kolm töötajat. Nõnda räägivad naljatades indialased ise.

Kui tulema sain, oli varem ette tellitud takso juba lahkunud, mistõttu pidin uue võtma. Ettemaksukassa uhkete vuntsidega teenindaja tegi allahindlust, kui kuulis, et pagas polnud koos minuga Indiamaale jõudnud. Karol Baghi linnaosas asuvasse hotelli jõudes olin pikast reisist roidunud.

19. september

Hotelli vastuvõtuleti juures tutvusin noorpaariga Šveitsist, kes osutusid samuti Ladakhi suunduva matkagrupi liikmeteks. Meie giidiks sai vahva nimega Ankur Arora ja matkagrupp rahvusvaheline – rahvas oli kokku tulnud Kanadast, Austraaliast, Inglismaalt, Šveitsist ja Eestist.

20. september

Ärgata tuli kell kolm varahommikul. Grupi liikmed vedasid alla fuajeesse hiigelpakid varustuse ja muu kaasavõetud kraamiga. Kadunud matkakott polnud mitme Delhis veedetud päeva kestel välja ilmunud. Muretsemiseks erilist põhjust polnud, sest tavaliselt paigutan ma eelseisvaks retkeks kõige vajalikuma käsipagasisse ning matkasaapad hoian eriti tähtsa varustusena lennusõidul jalas. Läbi hommikuhämaruse sõitsime bussiga Delhi kohalike lendude terminali. See nägi välja sama uus ja uhke nagu rahvusvahelinegi.

Leh’i sõitev Air India lennuk oli suur, kolm istet mõlemal pool vahekäiku pikkades ridades lennukikere täitmas. Õhusõit kestis üle tunni ja toiduks pakuti einesaia kohvi ehk teega. Enne kohalejõudmist tegid aknaalused reisijad telefonidega innukalt ülesvõtteid uhketest valge lumega kaetud mäetippudest. Leh’i lennujaama uksel pandi kõigile saabujatele rahvariides paari poolt kaela valged tervitussallid (khatak’id). Järgnes sõit džiipidel läbi linna hotelli Villa Oasis.

Leh asub 3500 meetri kõrgusel ja ees seisis kaks aklimatiseerumispäeva. Delhi laiub merepinnast kõigest 290 meetrit ülevalpool ning hüpe hõredamasse õhku andis vägagi tunda. Esialgu mattis kiiremal liigutamisel kergelt hinge. Saabumispäev kattus õnnelikul moel Ladakhi festivali algusega. Hotelli lähedal kogunesid kirevates rahvariietes kohalikud algavasse rongkäiku. Hulganisti olid esindatud erinevad külad, koolid ja organisatsioonid. Kõik kandsid värvikaid ürpe. Näha sai ladakhi, tiibeti, muslimite ning teiste  rahvus- ja usugruppide rahvariideid. Pasunate ja trummidega varustatud moosekandid võtsid tuure üles. Peagi läks uhke rongikäik liikvele. Osa marssijaid lõid trumme põristades tantsu lahti.

21. september

Kell kaheksa pakuti kosutavat sööki ja tunni pärast ronisime bussi, et sõita kloostrituurile. Leh’i äärelinnas peatusime pika kaunilt restaureeritud stuupaderivi juures. Kui dalai-laama juhtub Ladakhi külastama, jagab ta lähedal laiuva platsi servas kõrguval poodiumil õpetust ja õnnistust. Tee jätkus mööda Induse jõe kallast. Maalilises kohas tehti pildistamispeatus.

Siis võtsime suuna Hemise kloostrile, mis on siinkandi tähtsaim, suurim ning ühtlasi ka rikkaim. Induse jõe orgu mööda lähenedes see silma ei jää, kuna asub kõrguvate mägede varjus. Mineviku suurte sõjakäikude ajal jäi klooster tänu asukohale rüüstamata ja sai segamatult vara koguda. Kõikjale jõudnud guru Rinpoche oli ka siin mediteerinud ning imetegusid korda saatnud. Hooned olid tõesti imposantsed. Siseõuel toimuvad Hemise festivali ajal kuulsad maskitantsud. Maskide vahetus toimub peahoones, külalised vaatavad etendust hoovi seina ääres ja rõdul. Kloostris asub Ladakhi kõige suurem thanka, mis tuuakse rahvale näha iga 12 aasta möödudes. See harv sündmus pidi järgmisel aastal järjekordselt aset leidma. Kloostri köögis demonstreeriti Ladakhi mahukaimat pada, milles festivali ajal külalistele teed keedetakse. Keldrikorruse hõivas muuseum, kus eksponeeriti väga vanu puust, metallist ja savist kujusid, thanka’sid, dokumente, rõivaid ning relvi.

Järgmise peatuse tegime kõrgel mäekünkal asuvas Thiksey kloostris. Suure saali nurgas altarist paremal pool olid kolm munka ametis liivamandala valmistamisega. Peente torukeste abil raputati õigele kohale õiget värvi liiva. Tohutult täpne, aeganõudev ja kurnav töö kestab päevi. Mandala oli peaaegu valmis ning ilmselt leidis kasutust mingi eesseisva tseremoonia käigus. Kloostri põhiliseks külgetõmbeobjektiks oli 15 meetri kõrgune Maitreya (s.o tulevase) Buddha isteasendis kuju, mida hinnatakse Ladakhi taolisetest kunstitöödest suurimaks. Kloostri katuselt avanes kaunis vaade rohelust ja kõrgeid puid täis Induse jõe orule. Jõest kaugemal laiutab liivakõrb, mis läheb üle erodeerunud mägedeks.

22. september

Esimene matkapäev algas pika bussisõiduga. Korralik asfalt asendus killustikuga kaetud pinnasteega ning peagi sai ka see otsa. Jõeäärsel laagriplatsil kohtusime meie toetusgrupiga, mis koosnes kohalikust giidist nimega Norbu, kokast, kolmest abilisest ja kahest hobusemehest. Kraami veoks oli ootel muulakari, kes peagi suurte pampudega koormati.

Alguses sammusime mööda ehitusjärgus autoteed, mis peagi hobuserajaks üle läks. Tavapäraselt kirjas seda rohke loomasõnnik. Tee keris vaikselt ülespoole ning päeva lõpu poole oli juba päris raske edasi liikuda. Kõigele lisaks läks kerge uduvihm keskpäeval üle tugevaks sajuks. Tavaliselt pidi sügisel siinkandis vihma ülimalt harva sadama. Meie saime seda õnnistust esimesel matkapäeval täie raha eest. Teerada muutus püdelaks ja libedaks. Juba matkapäeva alguses kaebas üks Austraaliast pärit vanem naine valu rinnus. Peagi pööraski ta giidi saatel otsa ringi. Teotempo ja ihuhädadega polnud temast teekonna jätkajat.

Ganda La Base laagriplatsile (4300 meetrit) jõudes olime parajalt läbi vettinud. Istusime maha suurde kuppeltelki, et jalgu puhata ning pisut kuivada. Ukse kõrval lavatsil magas tekikuhja all üks täies riides mees, suusamüts peas. Tema kõrval istus krimpsus, päikesest tumedaks põlenud näoga vanapapi, kes oli end vägijoogist põhjalikult täis tankinud. Tumbal keset telki asus vägeva kõlariga muusikakeskus, mis akudest toidet saanuna mängitas läänemaist raskerokki. Papi ajas end lavatsilt üles ning püüdis segast inglise keelt purssides visalt ja tüütult tutvust teha. Tegi vaevu püsti püsides aeg-ajalt lisaks ka mõne kohmaka tantsuliigutuse. Lõpuks raputas lavatsile maandudes magava tüübi üles. Algul tundus selle pikka kasvu tugeva kehaehitusega noormehe seisukord olevat enam-vähem adekvaatne. Peagi selgus, et vastärganu oli veelgi hullemalt purjus.

Tüüp ajas end üles ja tahtis detsibelle juurde keerata. Sai palutud, et ta selle mõtte jätaks. Miskipärast vihastas palve noormeest hirmsasti ja köögiossa taarudes tõi ta sealt paarikümne sentimeetri pikkuse halja teraga lihakirve ning kukkus seda vibutama. Seejärel andis kõvera irvega suul teraga üle kõri vedades ning siis meie suunas osutades halbadest kavatsustest teada. Vanamees rabas seda nähes terariista enda kätte ja viskas kõrge kaarega telgi nurgas seisnud kapi taha. Siis taarusid mõlemad kaelastikku telgist välja vihma kätte. Ei tea, mis tüli seal kerkis, kuid peagi tormas noorem mees tagasi, rabas lihakirve pihku ning kadus õue. Tüki aja pärast naasis koos meie kohaliku giidi Norbuga, kes teda kõigest hingest vaigistada püüdis. Tüüp ägestus uuesti ja kukkus terariistaga vehkima lüües giidi peast vaid mõne sentimeetri mööda ning lõikas hooga telgile mitmekümne sentimeetri pikkuse lõhe. Asi kiskus päris jamaks, sest kirvemees tundus päris hullunud olevat. Rahvas pages õue vihma kätte. Paljasjalgsele kangelasele olid selga jäänud vaid maikasärk ja dressipüksid. Seljas olnud jope koos mütsiga vedelesid telgi kõrval poris. Kadunud võitluskunstide geenius Bruce Lee elustus meie silmade all, kui tüüp kirves püsti mäest alla sööstes hiigelhüppega porilombis maandus. Telgi najale toetus pika varrega kühvellabidas. Võtsin selle kätte ja seisin meie rahva ja segase vahele, et tõrjet teha, kui hullu pead hõivaks ründeidee. Suure vihaga raius hullunu suure telgi vaiu ning minu suunas näidates kriiskas: „I kill you all.“ Kallale tulla siiski ei julgenud, sest ilmselt suutis segane aju fikseerida ooteasendis labida. Norbu kasutas kirvekangelase korraks hajunud valvsust ja sai temast selja tagant kinni krabada. Kohe olid ka teised jaol ning tüüp väänati pori sisse pikali. Keegi virutas rusikaga ning teadvusetu tegelase käed, jalad seoti tugevalt hobuseohjadega kinni. Siis visati mürtsuga samale lavatsile, millelt ta oli enne tõusnud, ning kaeti paari tekiga.

Veidi hiljem selgus, et laagripaiga omanik oli lähedalasuvast külast pärineva tüübi palganud ülevaatajaks ja vastutajaks. Kohalik rahvas pani intsidenti väga imeks, sest varem polnud midagi taolist kunagi juhtunud ning Ladakhi inimesed on budistidele omaselt väga rahumeelsed. Suur ime oli see, et keegi lihakirvega mingit haava ei saanud. Liigne chang (kohalik alkohoolne 18–20-kraadine jook) viis möllumehe viimse mõistuseraasu ning teda ootas uuel päeval karistuseks kohalik vangikong.

23. september

Öösel läks vihm üle lumesajuks ning hommikuks oli lumi maas. Ümbritsevad mäed särasid helevalges kattes. Ees ootas vaid pisut vähem kui 5000-meetrine Ganda La. Ülesmäge minek tuli raskelt kätte, sest matka teisel päeval nõnda kõrge kuru alistamine peabki vaevaline olema. Aklimatiseerumistase pole veel piisav. Iga sadakonna meetri tagant pidin hingamist korrastama. Kurul lehvivate palvelippudeni vedasin end viimaste seas. Üleval puhus tugev tuul ning külmetumise vältimiseks asusin esimesena allateele. Tänu käimiskeppidele sujus laskumine kiirelt ja kergelt. Päris kuru lähedal vahtis möödujaid arvukas marmotite pesakond. Suured ümmargused karvased uruloomad lasid häirimatult oma askeldusi jälgida.

Uus laagriplats oli Shingos 4000 meetri kõrgusel. Tasane rohumaa kõrgete põõsastega jättis meeldiva mulje. Meie grupp oli algselt kavandatud viieteistkümne asemel kahanenud üheksaliikmeliseks. See võimaldas Tomil tervisehädade põhjendusel eraldi telki kolida. Mina sain endale terveks järgnevaks matkaks privaateluaseme. Ümbruses vedeles palju kuiva puitmaterjali ning saabunud pimeduses oli mõnus end lõkke ääres soojendada.

24. september

Teekond jätkus mööda jõe kallast ja põhja. Pidevalt ületasime kividel turnides  jõeharusid. Päike sai päeva edenedes jõudu juurde ning palavust lisandus. Lõunapeatuse ajal ostsin kohalikelt kauplejatelt janukustutuseks õllepudeli. Kesvamärjuke kandis nime Godfather ja kanguseks märgiti sildil kaheksa kraadi. Hiljem selgus, et lahjemat õlut siinkandis ei tunnistatudki.

Külastasime küla lähedast pisikest kloostrit, mille tagaruumis asus 16. sajandist pärit Buddha kuju. Eesruumis oli vuntsideta guru Rinpoche kuju. Tavaliselt kujutatakse teda kõikjal peene vurrutriibuga nina all ning tänu sellele võib guru kõigi teiste pühakute ja pühameeste seast eksimatult üles leida.

Silmarõõmustavat rohelust täis teekond jõeorus sai algselt plaanitsetust lühem. Homsele jäeti matkapäevade kilometraazi ühtlustamiseks pikem osa. Laagriplats oli väga kaunis kohas kaljude vahel. Ka siin sai õhtul süüdatud hubane laagrilõke. Öö oli tunduvalt soojem kui eilne, sest kõrgus jäi tunduvalt alla 4000 meetri.

25. september

Teekond jätkus Markha jõe orus. Liikusime enamasti tasasel pinnal, turnides jõepõhja katvatel suurtel kividel. Mõne tunni möödudes pöörasime kõrgele püstloodsele jõekaldale. Ületasime kitsal rajal mitu ohtlikult keerulist kohta. Ühel järsul laskumisel varises suur kruusasest mäeküljest välja ulatunud kivi, millele olin parajasti jala toetanud. Sadasin tolmupilves meetreid allapoole ning sain selili kätega pidurdades pidama. Intsidendi tulemuseks jäi kõver käimiskepp ja küünarnuki juurest krobelisel kaljul pikalt veriseks kraabitud vasaku käe sisekülg. Tundus, et kivi varitses kannatlikus ootuses just minusugust sajakilost jalatoetajat, sest teised olid samast kohast kadudeta alla saanud. Ühe Austraalia daami seljakott sisaldas vajalikke steriliseerimisvahendeid ja haavale sai verejooksu peatamiseks kleebitud mõned suured plaastrid.

Õhtuni jätkus teekond jõeorus või kaldarinnakul. Sinna, kus jõeharud koondusid laiemaks ja sügavamaks sängiks, olid ehitatud puitsillad või asendasid neid kaldalt kaldale toetatud pikad puutüved. Raja ääres kasvas suurel hulgal tihedalt valmis marju täis astelpajupõõsaid. Ööbimislaager asus 3500 meetri kõrgusel Markhas. Hapnikku tundus varasemate päevadega võrreldes õhus olevat tunduvalt enam. Tomi seis paistis päris kehvake, sest pidevale öisele peavalule lisandus totaalne kõhulahtisus. Kui päike loojus, langes temperatuur tuntavalt.

Matkateel asuvates külades võis täheldada märkimisväärselt palju uusi kodumajutust pakkuvaid hooneid.

26. september

Öö oli külm ning hommikul kattis telke paks hallakiht. Päike pääses mäenõlva tagant laagriplatsi valgustama. Söögiajaks tõsteti plastmasslauad ja kerged toolid telgist sooja päeva kätte. Teekond jätkus jõeorus, mille tasasematel kaldaosadel laiusid sügiseselt kollaseks tõmbunud odrapõllud. Valminud saagi koristamine käis kõikjal. Vili tõmmatakse maast ja pannakse sinnasamma põllule puntidena kuivama.

Tunni pärast jõudsime Tacha kloostri juurde. Kõrgel järsul kaljul asuvat pühakoda viitsisid vaatama minna peale minu vaid Indiast Austraaliassse elama asunud sikhi usku tüdruk Mandy ja giidid.

Hiljem liitus ka meie grupi tõsiuskne kokk, kelle oskused maitsva toitu valmistamisel kitsastes matkaoludes olid kõigi sööjate poolt kõrgelt hinnatud. Hommikul istutati koka hobusele kõhuhädadest kokku kuivanud ning päris jõuetuks jäänud Tom. Sammudes ja ohjadest looma sabas vedades pobises toiduvõlur vahet pidamata häälekalt lõputuid mantraid.

Tee üles pühakojani kestis kümmekond minutit ning vajas mitut puhkepeatust. Kloostris teeniv noor munk tõusis mäkke lausa pooljoostes. Pisike akendeta vanem 16. sajandist pärit pühakoja osa oli väga tagasihoidlik. Võilampidest tahmunud seinu katsid iidsed seinamaalingud. Uuem osa nägi välja täiesti tavapärane. Vaade kõrgelt mäelt all laiuvale jõeorule vääris ronimist. Väikekloostrid Markha orus kuuluvad Hemise peapühamu haldusalasse ning neis teenivad mungad aasta ning siis toimub vahetus.

Edasitee viis jõeorus aeglaselt ülesmäge. Jõeharud said samal viisil alistatud kui eelnenud kahel päeval. Järjekordse küla vaatamisväärsuseks oli ammuse väga religioosse sõjakangelase elamine. Eemal kõrguvale kaljule klammerduv kindluselaadne ehitis asus päris terava mäetipu juures. Huvitav, mil moel lahendati üles- ja allasaamine vanal ajal. Laagriplats 4100 meetri kõrgusel asus otse puhuva tuule teel.

27. september

Öö oli eelmistega võrreldes meeldivalt soe. Hommikusöögile järgnenud teekond viis küllalt järsult ülesmäge. Hiljem muutus rada laugemaks. Ronimine polnud sugugi väsitav. Giid mainis, et olime tulnud kuruni tavalise nelja ja poole asemel kolme tunniga. Eemal täitsid kõhtu kümmekond suurt kasvu jakki, kes aeg-ajalt pidasid vajalikuks puseldes mõõtu võtta. Veel kõrgemal jõudsime pisikese järvekeseni, mis pigem meenutas küll väheldast talutiiki. Siit avanes vägev vaade selle kandi kõrgeimale tipule, 6400-meetrisele KangYatzele. Kaunikujulisel mäel on kaks tippu. Madalamal, 6200-meetrisel oli käinud ka meie kohalik giid Norbu.

Kõrgem, n-ö päristipp on väga tehniline ning nõuab teraval mäeharjal edenemiseks erivarustust ja oskusi. Ladakhi inimesed nimetavad Norbu jutu järgi Kang Yatzet kohalikuks Kailashiks. Markha orust vaadates meenutab selle väljanägemine tõepoolest Lääne-Tiibetis asuva ülipüha mäe igilumega kaetud lõunakülge. Võin suurt sarnasust igati kinnitada, sest olen kahel korral (2006. ja 2014. aastal) sooritanud palverännaku ümber Kailashi. Laagriplats asus 4750 meetri kõrgusel tuulisel lagedal. Ümbruskond oli lumega kaetud. Kurult laagriplatsini laskusime tuntavalt, kokku ehk mõnisada meetrit.

Tukkusin pisut värskelt paika saanud telgis, matkakott pea all. Veepudeli kork oli halvasti kinni ning ärgates avastasin, et koti sisu ujus. Laotasin kraami telgikatusele ja nööridele. Tugev tuul ning lõõskav päike viisid liigse niiskuse kiiresti. Laagri ümbruses asjatas ringi rohkelt kiirejalgseid pruunika maapinnaga sama värvi kasukaga hamstrisuurusi loomakesi. Nad olid väga uudishimulikud ning lasid endale päris lähedale tulla. Maapinnas paistsid arvukate urgude avad, kuhu ohu tekkides kaoti imekiirelt.

Pimeduse eel liikus läbi laagri suur paarisajapealine pashmina kitsede kari. Mõnest kivionnist koosnev karjuste elukoht oli kolmsada meetrit eemal. Kitsi kasvatatakse kõrgelt hinnatud kašmiiri peenvilla saamiseks. Ümbruses vedeles palju kuivanud loomasõnnikut, mis sai heaks lõkkematerjaliks.

28. september

Öösel oli üle viie kraadi külma. Hommikupäike ei suutnud eriti soojendada. Urgudest väljunud loomakesed ajasid vilkalt omi asju. Nomaadide elukoha kõrvalt algas kitsas rada matka kõrgeimale, 5150-meetrisele Kongmaru La nime kandvale kurule. Ööks olid pashmina kitsed kivimüüriga ümbritsetud ringikujulisse aedikusse tihedalt kokku aetud. Küllaltki järsk siksak-tõusu rada viis läbi mitmekümnesentimeetrise lume. Kõrgemal muutus tee pisut laugemaks. Ronimine tundus mulle eilsega võrreldes hoopis kurnavam. Hingetõmbepeatusi tuli teha ebameeldivalt tihti. Pildistamisele aega kulutades jäin teistest pikalt maha. Ümbritsev metsik maastik ja põnevad pilved nõudsid jäädvustamist. Enne kuru muutus tõus jälle oluliselt järsemaks.

Lõpuks jõudsin palvelippudeni, mis tähistasid Kongmaru La’d. Üleval lõõtsus nõnda tugev külm tuul, et pikemat peatust teha polnud mingit soovi. Asusin kohe allateele. Teised jäid millegipärast kurule passima. Hobusel kurule jõudnud Tom pidi nüüd isikliku turvalisuse nimel omal jalgel jätkama. Paksu lumega kaetud järsk allatee oleks sadulas kõlkumiseks võimalikul libastumisel liiga ohtlik. Meie haige edukat taastumist tõestas laskumiskiirus, mis lubas tal edukalt ees liikuva koka sabas püsida. Tänu käimiskeppidele sain ka mina hästi hakkama. Kohati ulatus lumi üle saapaserva ning libedus sundis ettevaatusele. Allpool kattis rada püdel pori. Kahel meie grupi naisterahval olid saabaste asemel jalavarjudeks kerged matkatossud. See metsikute olude alahindamine maksis nüüd kätte. Hiljem kuulsin, et nende allatulek oli eriti aeglane ning vaheldusrikas, vürtsitatud rohkete libastumiste ja tagumikulsõiduga.

Poolel teel jõeorgu jõudsin kividest laotud ringikujulise puhkepaigani. Ootasin seal päikesepaistet ja kaunist vaadet nautides gruppi järele. Koos minuga istet võtnud koka abilise seljakotist vaatas välja nädalavanune pashmina kitseke. Vanaemalt saadud eluskingitus viidi teisel pool kõrget mäeahelikku asuvasse kodumajja suureks kasvama. Vaatamata intensiivsele päikesepaistele hakkas pikalt passides jahe.

Ühekaupa saabusid mäest laskujad. Eelmainitud kaks naist koos neid turvava giidiga tulid teistest üle tunni hiljem. Matkatee jätkus muljetavaldavalt võimsas ja kaunis tumepunaste kõrgete seintega kanjonis. Tihti tuli kividel turnides kiirevoolulist jõge ületada. Peagi algasid kärestikud ja vahutav veevool sundis kõrgele jõekaldale ronima. Sealt tuli alla laskuda seebina libedas poris. Grupi käimistempo alanes tuntavalt ning peagi jaguneski seltskond kaheks. Suurem osa läks kohaliku giidiga ees ja aeglasem venis G-Adventure’ giidiga järel. Laagriplats asus jõe kaldal kitsal tolmusel astandikul. Mitmekümneaastase matkasaatja kogemusega kokk üllatas sööjaid maitsva tordiga. Suur täiskuu tõusis öö hakul majesteetlikult sakilise mäeharja tagant.

29. september

Hommikul alustasime tavalisest hiljem, sest ees ootas kõigest paaritunnine päevatee. Jätkasime samas punaste seintega kanjonis. Peagi avardus jõesäng tuntavalt ning järjekordsel laagriplatsil sai teekond otsa. Päikese käes pikutades ootasime kaua saabuvat muulakaravani. Buss rahva ja džiip pakkide veoks olid juba aegsasti kohale saabunud. Karavani jõudes laaditi kraam autodele ning siis järgnes südamlik hüvastijätt heade proffidena silma paistnud saatemeeskonnaga. Jagati jootraha ja kallistusi. Järgnes pikk sõit kitsal mägiteel Leh’i. Hotellis sai üle kaheksa päeva jälle duši all käia.

Leh’ist põhjapool asub väidetavalt maailma kõrgeim autoga ületatav kuru Khardung La (5602 meetrit). Matkafirmad pakuvad sellelt mägirattaga alla sõitmise võimalust. Džiibiga veetakse soovijad üles ning Leh’i suunas kihutab kunde juba omal jõul. Tahtsin seda elamust proovida, kuid kurvastades jätsin selle lõbu järgmiseks korraks. Kuru kattev lumi võimaldanuks laskuda vaid poolelt mäelt. Samuti tundus küsitav hind Bradti reisijuhis tooduga võrreldes absurdselt kõrge. Lisaks oli vaja taotleda võimudelt eriluba, kuna kuru asus piirilähedases tsoonis.

30. september

Koos Mandy ja giidiga sõitsime sikhi templit vaatama. Šveitsi paarike oli rentinud kuulsusrikka mootoratta Royal Enfield. Naispool liitus meiega, istudes turvalisse džiipi. Noorhärra kimas kaherattalisega sabas. Esimese peatuse tegime maalilises ja vägevas orus, kus kohtusid tumedaveeline Indus ja sinakasrohelist värvi Zanskari jõgi. Vete ühinemise teravkontrastne piir oli eriti lummav.

Sikhi tempel erineb kõigist minu poolt varem nähtud pühakodadest. Tavakohaselt tuli algul jalatsid jalast võtta ning läbida lai veevann. Käte pesemisele järgneb juuste katmine. Mulle sai pähe kollane rätt sikhi sümboliga laubal. Vaipa mööda jõudsime läikivkuldse raamistiku ja kärtspunasest riidest sisuga „altarini“, mille ees tehakse põlviliasendis sügav kummardus. See kujutab endast koopiat Amritsaris asuva sikhide peatempli püha raamatu hoidmise kohast. Tagaruumis asus riidega kaetud püha kaljurahn, mille koopas mediteeris ammusel ajal templi asutaja. Pühakoja eesruumis jõime teed ning siis järgnes üldrahvalik lõuna. Söögiruumi sisenenu sai lohkudega metallkandiku, joogitopsi ja jogurtianuma. Rahvas võttis istet pikkadel vaipadel. Kaks teenindajast sikhi tõid ülinobedal sammul ämbrites toite, mis jagati kandikutele. Pakuti kartulimöksi, tooreid juurvilju, kollast värvi riisi ja ülivürtsist kastet. Lisandus India leivake, soolakas jogurt ning vesi. Toidu jagamine pidi tähendama seda, et kõik templi külalised on võrdsed, pole rikkaid ega vaeseid. Sikhist Mandy jagas vajalikke seletusi ja juhendas kombestiku täitmisel. Tänuks tegin templile rahaannetuse.

Tagasiteel külastasime maanteeäärset India armee kuulsuse halli, mille ekspositsioon oli pühendatud India ja Pakistani vahel peetud kuuele sõjale. Ülevaade algas kohaliku looduse ja eri rahvusgruppide tutvustamisega. Kõrvalruumis laius suur Jammu ja Kashmiri osariigi makett. Väljapaneku põnevaimaks osaks osutus Siacheni liustikukonfliktile pühendatud saal. Peaaegu 20 aastat kestnud jabur ohvriterohke võitlus toimub mägedes 5000 kuni 6000 meetri kõrgusel. Sellised olud nõuavad erivarustust, mis peab vastu pidama kuni viiekümnekraadisele pakasele. Sõjameeste saapaid valmistab Itaalia, kindaid Austria ning külmakindlat pealisriietust tarnib Soome. Palju varustust toodab India ise. Liustikuvõitlejat kujutav mannekeen kogu kraamiga seljas meenutas kubujussi. Kinosaalis demonstreeriti marupatriootlikku filmi operatsioonist „Vijai“, mille käigus India väed tõrjusid 1999. aastal Pakistani sissetungi Kargili piirkonnas.

Leh’i kesklinnas käis kõva ehitustöö. Kõik kohad olid täis kraave, turritavat armatuuri ning pooleliolevaid müürijuppe. Kõnnitee ehitusel äratas tähelepanu töökas sale naine. Ta laadis suurest seguhunnikust labidaga oma kandiku täis, tõstis selle pea peale ning kümmekond meetrit eemal läigatas sisu täpselt õigele kohale maha. Kaks kükitavat meest suutsid selle ajaga segu siludes teha umbes poolteist liigutust. Kõigele lisaks pidas naine silma peal kahel kolme-nelja aasta vanusel räpakal mudilasel, kes tolmus kilgates ringi jooksid. Töötegijad tundusid vähemuses olevat, sest enamik tegeles peamiselt labida toetamisega.

Õhtul ronisime linna kohal kõrguvat Shanti stuupat imetlema. Jaapani budistlike munkade kena väljanägemisega kingitus oli ilusti dekoreeritud ja lisaboonuseks said kaunid vaated linnale. Üles mäkke viis hiigeltrepp 567 astmega. Päris pimedas tegime hotelli juures suures plekkvannis lõket ja jõime matka eduka lõpu auks Old Monki rummi.

Minu matkakott jõudis tagasi Eestisse novembris pärast kuuajalist eksirännakut Aasias.

Tekst ja fotod: Madis Konsap 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga