Kuidas õpivad ja saavad suure mere kogemusi noorpurjetajad? Vastus on lihtne, eks ikka kogenud merekarudelt. Tiit Pruuli intervjueeris Rene Varekit, kes 2021. aastal osales reederina ühel suve uhkeimal matkapurjetamisel purjelaevaga „Linda“, mille eesmärk oligi noorte õpetamine.
Peame oma juttu alustama sellest, et aastatel 1973–2004 toimusid The Cutty Sarki regatid, millest seejärel kasvasid välja noorpurjetajate mereõppele ja meresõidu tutvustamisele mõeldud Tall Ships Race’id. Nendest on kujunenud maailma suurim purjeõppelaevade regatt, kus tavaliselt osaleb sadakond eri suuruses ja üldjuhul ajaloolise taustaga purjelaeva. Viimati, aastal 1992, jõudis see laevastik oma võistlusel ka Tallinna. Nüüd ei ole võistluse sponsoriks enam viski nimega Cutty Sark, aga sõidud, mille käigus õpetatakse noorpurjetajaid, toimuvad ikkagi. Õieti pidid toimuma ka 2021. aastal ja läbima ka sel korral Tallinna, aga jäid paraku ära. Sel sõidul plaanisid osaleda ka kaks Eesti purjekat: „Vesta“ ja „Linda“.
Rene, räägi palun alustuseks veidi regattidest ja Eesti purjelaevade osalemisest nendel.
„Linda“ osales viimati Cutty Sarkil umbes 30 aastat tagasi. Nüüd on regati rõhk sellel, et anda suure mere kogemus noorpurjetajatele. Nõudmine on selline, et iga laeva meeskonnas peab olema 50% noori ehk 15–25-aastaseid purjetajaid. Kui mõni aasta tagasi tuli teade, et see regatt toimub 2021. aastal Läänemerel ja tuleb läbi Tallinna, hakkasime tõsiselt valmistuma. Marsruut oli planeeritud selline: Klaipeda (Leedu) – Turu (Soome) – Tallinn (Eesti) – Mariehamn (Soome) – Szczecin (Poola).
Ühtepidi pidime „Linda“ viima sellisesse vormi, et see vastaks kõigile võistluste tingimustele. Teiseks oli eesmärk panna kokku meeskond nii kogenud kui ka noortest purjetajatest ning koostada sobilik koolitusprogramm.
Olime juba teinud esmaabi- ja raadiosidekoolitusi ning esimesi meeskonna kogunemisi, kui tuli teade – põhiliselt Soome sadamate vastuseisu ja riigi COVID-19 poliitika tõttu –, et regatt jääb ära.
Mis tunne siis oli, arvestades, kui põhjalikult olid reederina oma alust ja meeskonda ette valmistanud?
Eks alguses oli ikka väike šokk ja suur kurbus. Aga eestlase jonn ei lubanud alla anda. Tall Ships mingis mõttes ikkagi toimus. Oli kaheetapiline sõit All Ships Regatta nime all, esimene etapp Tallinn-Klaipeda ja teine Klaipeda-Szczecin.
Meil oli planeeritud mitu meeskonnaliikmete vahetust eri sadamates… Selgus, et hobilaevadele Soome sadamad suletud ei olnud. Tekkis mõte, et ühendame oma sõidu Soomes All Shipsi regatiga, sest Tallinn, Klaipeda ja Szczecin olid valmis regatilaevu vastu võtma.
Kuidas teie sõit välja nägi?
Esimene etapp läks Pärnust Roomassaarde, sinna vahele jäid ka jaanilaupäeva õhtu ja jaanipäev Ruhnus, Roja ja Kolka külastus Lätis. Samuti käis „Linda“ oma ajaloos esimest korda Abrukal, tõsi, lohisesime korraks ka kiiluga mööda põhja.
Palju „Linda“ süvis on?
Kolm meetrit. Sisse saime Abrukale kenasti, aga siis tuule suund muutus, vesi läks alla ja tulime vaevu-vaevu. Jõudsime juba mõelda, et nüüd ongi asi pekkis, et jääme suveks siia Abruka väikesesse sadamasse.
Roomassaarest võtsite seejärel suuna põhja poole?
Jah, etapp Kärdlasse ja sealt Marienhamni. Mõlemad üle sajamiilised põnevad sõidud. Kärdlast minnes saime avamerel päris kõva külgtuult. Noortele purjetajatele, kes olid Roomassaarest peale tulnud ja seni sõitnud põhiliselt Laserite või teiste väikeste paatidega, andis see palju kogemusi.
Mariehamnis olime paar päeva, tutvusime meremuuseumi ja Ahvenamaa ajalooga. Sealt liikusime edasi Utö saarele. Me ei seilanud mitte väljaspool Ahvenamaa saarestikku, vaid saarte vahel ning õppisime navigeerimist paberkaartide, tuletornide, liitsihtide ja maamärkide abil. Tegime kokpitis plotteri pimedaks ja vahiülemad pidid teistele kaarditöö selgeks tegema.
Meil olid muidugi väga head õpetajad: Elmo Saul Saul Sailingust ja meie laevapere selle suve välismaalane, kogenud soomlasest purjetaja, mereohutuse ohutuskonsultant ja endine mereväeohvitser Lauri Helaniemi. Lauri tunneb seda saarestikku muidugi täielikult ja ta näitas meile ka mõningaid Soome mereväe märke, mida keegi teine ei oskakski niisama leida.
Tõsi, mina reederina käisin all ikka vahepeal ka elektroonilist kaarti piilumas.
Oli ikka väike mure laeva pärast?
Jah, aga me liikusime täiesti ideaalselt ja see oli väga põnev kulgemine. Kuna elektrooniliselt jäi maha track-salvestus, siis oli pärast päris uhke tunne vaadata, kui hästi olime keerulistes oludes paberkaardi järgi sõites hakkama saanud.
Utö saar on meie jaoks seotud kurbade „Estonia“ mälestustega. Meenutasime seda, aga tegime saarel ka lihtsalt ringkäigu ja külastasime kuulsat Utö tuletorni. Kohtasime seal ka eestlasi, kes Utöl tööl.
Edasi sõitsime Nagusse (soome keeles Nauvo), mis asub Turu saarestikus. Kuna oli soodne pakstaaktuul, siis Utö-Nauvo teekonnal saime kasutada „Linda“ gennakeri, mille suuruseks on 240 m2. See andis meile korraliku käigu, me lausa kihutasime Turu saarestiku kiviste saarte vahel. Nauvot peetakse ka Soome Saint-Tropez’ks. Väga kena sadam, kindlasti soovitan külastada. Väike imekena kaldarestoranidega külake. Ilusad ujumiskohad, saunad.
Järgmisena olime Turus Aurajõe sadamas. Merematkajatele taas väga mõnus koht. Seal toimus meil ka meeskonnavahetus. Edasi liikusime väikeste peatustega Tallinna merepäevadele. Üks peatus oli Turu ja Hanko vahel olevas eraturismisadamas Brännskäri saarel. Sinna mahub umbes 20 jahti, on majutusvõimalus, saunad. Väga mõnus kohake paadisõitjatele. Enne Hankosse jõudmist õnnestus Soome sõjalaevale ka liputervitus teha! Hankost teel Helsingisse peatusime väikese Högholmeni saare juures.
Ühe õhtu olime ka Helsingis Katajanokka sadamas. Sel etapil oli meeskonnas Tanel Padar, kes võttis seal ka laulu üles ja kuulajaid kogunes päris palju.
Kui suured on Soome sadamamaksud?
„Linda“-sugusel jahil oli Nagu, Hanko, Mariehamn, Katajanokka 100–120 eurot ööpäev, aga on kohti, kus saab 10–15 euroga. Eestis on kallimad sadamad „Linda“ jaoks 30–40 eurot ööpäev.
Pärast Soomet sai sinu ilusat laeva näha ka Käsmu lahe rahvas.
See oli põnev etapp, mille algus oli ilma mõttes päris kurjakuulutav, siis saime aga hoopis päris soodsat tuult ja lõpus istusime tuulevaikuses.
Saime vahepeal sõita gennakeri all ja ma lootsin, et saame niimoodi täislaksuga ka Käsmu lahte sisse sõita, aga kümme miili enne vajus tuul täiesti ära ja tulime lahte sisse mootoriga. Proovisin Võsu rannikule üsna lähedale sõita, aga sealsed luited mängivad ja kui sügavus tõusis kümne meetri pealt väga kiiresti kuue peale, siis vaatasin, et targem on Käsmu sadama poi peale minna.
Osalesite ka Tallinna merepäevadel.
Just. Siia kogunes üle 30 laeva, kes olid valmis ärajäänud regati asemel pakutaval alternatiivsõidul osalema. Pooled olid poolakad, Venemaalt oli fregatt „Standart“, mis on replika Peeter I esimesest Balti laevastiku 1703. aastal ehitatud laevast. Lätlasi ei olnud, aga oli leedukaid.
Tallinna lahel oli väga ilus eskaadrisõit stardipaika. „Linda“ on selles seltskonnas ikka väikejaht, nii et saime liikuma saba lõpus. Aga tõmbasime kohe gennakeri üles ja kui olime Noblessnerist Miiduranda jõudnud, siis olime pikalt kõigist ette läinud. Mõtlesime, et stardini on veel nii palju aega, et lähme sööme parem Pirital austreid. Aga…. ilm muutus, start nihutati 10 miili kaugemale merele. Lisaks olid meil iga päev mees-üle-parda-õppused, otsustasime, et teeme enne starti veel ühe. Me ei teadnud paraku, et samal ajal, kui me austreid sõime, oli starti muudetud.
Meie arrogants maksis meile niimoodi kätte, et jäime starti poolteist tundi hiljaks.
Poolteist tundi!
Vähe sellest, tuul oli sandiks keeranud ja meil oli lõpuks stardiliinile jõudes kaheteistkümnest meeskonnaliikmest seitse merehaiged, eriti noorpurjetaid.
Kui aga pooleteise päevaga Klaipedasse jõudsime, kaotasime võitjale ainult poole tunniga. Jäime pallidega lõpuks kolmandaks. Kui poleks hilinenud, oleksime selle etapi võitnud. Teel Tallinnast Klaipedasse tegime korralikku käiku ja vahepeal oli kiiruseks lausa 14,6 sõlme, mis on „Linda“ viimaste aastate rekord.
Mida Klaipeda kohta ütled?
Väga soovitan, aga kindlasti tasub meritsi tulles ette ühendust võtta ja koht broneerida. Me jõudsime kohale kaks päeva varem, kui võistluste graafikus oli ette nähtud, ja ega meid keegi seal ei oodanud. Aga kuna ma olen kümme aastat Venemaal elanud, siis võtsin Vana Tallinna pudeli ja Kalevi šokolaadi. Mõne aja pärast tõsteti meile sillad üles ja kõik sai korda.
Klaipeda merepäevad on uskumatu üritus, vaatamisväärsus omaette – tuletab meelde meie laulupidu. Võimas paraad ülikoolilinnakust kuni sadamani oli isegi COVID-i ajal ääristatud inimestega, orkestrid, meeskondade tutvustus, linnapea vastuvõtud.
Käia tasub meremuuseumis, delfinaariumis ja muidugi Nida poolsaare düünides. Sõitsime seal palju jalgratastega ringi, sattusime ka nudistide randa. Noored „Linda“ madrused soovisid ujuma minna ja otsisime sobilikku kohta. Selgus, et kauneim ujumiseks sobilik rannaala kuulub nudistidele. Noored häbenesid ja loobusid… Sõitsime siis mõne kilomeetri edasi ja noored mehed said ujuma seal, kus rahvas rannal riideid kandis.
Kuidas teie võistlus edasi läks?
Klaipedast startisime Szczecini etapi starti, aga meil oli meeskonnaga juba enne kokku lepitud, et pöörame sisse Gdanskisse, mis on „Linda“ sünnilinn. Olime seekord stardis kõige nobedamad, saime teistest pikalt ette ja siis pöörasime ära vasakule Gdanskisse, olime poolteist päeva seal. Väga uhke ajalooline linn, väärib koos oma muuseumide ja vanalinnaga kindlasti külastamist.
Me olime teinud ligi kaheööpäevase haagi, ilm oli keeranud karuseks, kõigil laevadel oli raskusi, nii et Szczecinis olime taas esimeste seas.
Sissesõidul Szczecinisse oli väga kõva tuul, me sõitsime ainult foka ehk eespurjega. Aga isegi siis tegime vastuvoolu sõites 11,5–12-sõlmest käiku. Panime seal 100–120-meetrisest jõelaevast mööda. Ebareaalne. Siis tuul paraku vaikis ja me jäime talle ette, jõelaeva kapten võttis meiega raadio teel ühendust: „Purjejaht „Linda“, miks te käiku aeglustate?“ No meil ei olnud ju tuult enam.
Üks imeilus asi on mööda Oderi jõge Szczecinisse sisse sõites veel. Nende SAR-i ja lootsikeskus teeb igale sisenevale jahile liputervituse ja mängib selle riigi hümni. Mul tuleb praegu ka kananahk ihule, kui seda meenutan. Tulime sealt mööda, suurtest kõlaritest tuleb Eesti hümn, meil pisarad silmis.
Kui välja lähed, siis sama, aga lõppu veel Andrea Bocelli „Time to say goodbye“. Ainuüksi selle pärast tasuks Szczecinisse purjetada. Lisaks veel linna ajalugu – kunagine Saksa linn Stettin, kus enam pole ühtegi sakslast. Arhitektuuriliselt ilus linn, kenad sadamad, põnev ajalugu.
Kas tagasiteel ka midagi põnevat juhtus või oli juba lihtne koduigatsus?
Tegime pooleteisepäevase peatuse Bornholmil, aga seda on selle saare jaoks muidugi vähe. Saime Bornholmi all väga ränka ilma ja loksumist, olid neljameetrised lained.
Nexøs oli ka lõpuks kütusekai, kuhu oma süvisega juurde saime, võtsime sealt diislit.
Ei tea, kas loksutas meil kütusepaagis mingi sodi lahti või saime Nexøs halba kütust, aga kui Läänemerd pidi edasi hakkasime liikuma, oli täisplekk ja meie mootor ei käivitunud. Olime just lahkunud Christiansost ja teel Visby poole, kui mootor seiskus.
Õnneks olid meil tagavarafiltrid kaasas ja vahetasime kõik ära. See oli aga tükk mässamist. Mitu meeskonnaliiget tegeles üle nelja tunni rikke parandamise ning filtrite vahetamisega.
Gotland ja Visby on samuti imeilusad. Ajalooline Visby kesklinn on kindlasti üks kaunimaid paiku Läänemere saartel.
Lõpuks saime enne Pärnut kõva vihma, nii et isegi sadamasilda oli raske üles leida. Kui otsad kinni saime, siis „Linda“ ei tahtnud oma merereisi lõpetada. Kui enne ei läinud mootor käima, siis nüüd ei jäänud seisma. Pidime lõpuks kütusekraani kinni keerama.
Tee palun väike kokkuvõte ka.
Start oli 23. juunil, kodusadamas Pärnus tagasi olime 9. augustil. Meeskonnaliikmetena käis pardal 48 inimest. Osales palju noorpurjetajaid Pärnu, Tallinna, Kalevi ja Nõuni purjekoolidest. Distants oli kokku 2049 miili (terve suve jooksul läbis „Linda“ kokku üle 2500 miili). Mina ja Elmo Saul sõitsime läbi kõik need miilid. Üle 1000 miili sõitjaid oli veel.
Mis su soovitused matkapurjetajatele järgmiseks suveks oleks, kus võiks teha ühe paarinädalase ringi?
Ahvenamaal ja Turu saarestikus on kaheks nädalaks kindlasti palju vaatamist. Ümber Gotlandi oleks väga huvitav sõita, sealt saaks sutsata sisse Stockholmi-esistesse fjordidesse. Ka Bornholmis käiks kahe nädalaga ära, eks sõltub ka, kas alustada Käsmust või Pärnust. Tormata ei maksa, pigem võtta rahulikult aega ringi vaadata. Läänemereäärsed sadamalinnad on kõik pika ajalooga põnevad kohad. Saab avastada sarnasust meie Eesti sadamatega ning kogeda ja õppida uut.
Mis on su oma järgmised unistused?
Tahaks jahiga Peterburis ära käia. Olen küll kaatriga käinud, aga purjekaga mitte. Meri on selline, et kui näpu annad, võtab käe ja siis hinge ja kõik muu ka.
Ma lugesin su abikaasa Marise raamatut, kuidas te pojaga Arktikas käisite, tundsin rõõmu ka oma noorema tütre Carolini üle, kes sai nüüd 14. Ta elas väga üle, et oli liiga noor, et saaks Tall Shipi regatil osaleda. Nüüd All Shipi sõidul seda vanusepiirangut enam ei olnud ja ta oli meiega palju kaasas. Oma vanemast vennast Toomasest ja vanemast õest Elerinist läbis ta miile rohkem. Augustis jättis oma näiteringid ja tantsutrennid ning hakkas käima viis korda nädalas purjetamistrennis. Temast on saanud täispurjetaja.
Suuremad unistused on seotud sellega, et viia „Linda“ taas ookeanile. „Linda“ senine pikim sõit on olnud Lissaboni ja tagasi. Kuid see oli 1980. aastatel. Lugedes Marise Arktika reisikirja ja kuulates legend Uku Randmaa nõuandeid, siis võib-olla lähiaastatel võtab „Linda“ tee ette viikingite aladele. Kui Island jääb äkki veidi liiga kaugeks paigaks, siis Shetland, Fäärid, Orkney ja Šotimaa võiksid olla need sihtpunktid, kuhu unistame lähiaastatel minna. Lisaks muidugi 2024. aasta Tall Ships Race, mis peaks olema 2021. aastal ära jäänud regati „kordus“.
***
Reeder Rene Varek, tutvusta palun oma laeva.
„Linda“ on 54-jalane (16,5 meetrit) jaht, mis kaalub 20 tonni ja masti kõrgus on 22,5 meetrit, süvis 3 meetrit. „Linda“ on ehitatud 1978. aastal Poolas. Sarnaseid laevu tehti Gdanskis Conradi-nimelises laevatehases mulle teadaolevalt üks prototüüp pluss kuus laeva. Nad olid Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati teenindusalused nii VIP-idele kui ka kohtunikele. Pärast regatti jäi „Linda“ Tallinna merekooli õppealuseks. Üks õdedest liikus Leetu („Lietuva“, sõitis 1990. aastate keskel ümber maailma), teine Lätti („Sparta“), kolmas Peterburi („Aurora“), neljas läks Poolasse tagasi ja viies Mustale merele. „Linda“ on neist ainus, mis on ümber ehitatud, teised on säilinud algsel kujul. „Linda“ kokpit ja salong on 20 aastat tagasi ümber tehtud, et oleks rohkem mugavusi ja avarust.
Kui suur on meeskond?
Optimaalne on 10–12, aga ametlikult võib pardale võtta 17 inimest. Tegelikult saab erandkordadel hakkama ka kahe kogenud meremehega, aga siis ei sõida muidugi täispurjedes. Turvaliseks purjetamiseks oleks ikka vaja neli-viis inimest.
Kiirus?
Kruiisi puhul matkates 5–7 sõlme. „Linda“ on raske laev ja vajab tuult. Hea tuulega liigume 8–10 sõlme. Selle suve kiireimad hetked olid gennakeriga sõites 14,6 sõlme.
***
Purjelaev „Linda“ regatt
Start 23. juunil, kodusadamas Pärnus tagasi 9. augustil. Meeskonnaliikmetena käis pardal 48 inimest.
Osales noorpurjetajaid Pärnu, Tallinna, Kalevi ja Nõuni purjekoolidest.
Distants kokku 2049 miili (terve suve jooksul läbis „Linda“ kokku üle 2500 miili).
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Rene Vareki erakogu