Võimsad kaljuseinad ookeani langemas, uhutud Atlandi lainetest, hunnitud liivarannad, kõrged tuulised kaldapealsed, inimtühjad väljad, hallist paekivist lihtsad talud ja müstilised kindluslossid – tõeline setting mõrvamüsteeriumide ja romantiliste armastuslugude filmimiseks. See paik tuleb ära vaadata, kas pole!
Niisiis lend Londonisse ja sealt bussiga teele Newquay’sse Cornwalli rannikul. Auto saab üürida kohapeal. Mõnetunnine bussisõit läheb kiirelt, reisijaiks veel vaid paar inimest peale meie, kohvipausipeatus ning olemegi õhtupimedaks üliodavalt ja mugavalt Atlandi ääres. Broneeritud on külaliskorter ja selle suunas sammud seamegi, tuul piitsutamas vihma näkku. Sellega oleme siiakanti tulles mõistagi arvestanud!
Hommikuks on tuul vaibunud, väljas särab päike ja palm seisab akna all sirgelt. Kui poleks enne reisi selle kandi kohta põhjalikku uurimistööd teinud, paneks palm mind imestama – me pole ju lõunamaal! Tänu Golfi hoovusele on siinne kliima pehme ja palmid peavad siin tõesti vastu. Nii nagu Iirimaalgi. Eks sellest kliimast on tingitud ka inglaste meeletu aiandusharrastus – miks mitte, kui kliima soosib ja kameeliapõõsad juba poolest talvest õide puhkevad. Teeme pika jalutuskäigu ookeani kõrgel kaldal, naudime vaateid kaljunukkidele ja lahesoppidele, kus mõõn paljastab laiad liivarannad. Oleks siin vaid alati päikest, nii nagu hetkel! Linnake on sellegipoolest – pigem küll olnud – tuntud kuurortlinn ning rohumaad läbivad rajakesed pikkadeks jalutuskäikudeks justkui loodud! Paistab, et ega suurt muud meelelahutust kohalikel polegi, sest rahvast on liikumas parasjagu. Küll enamasti koos koertega.
Vaatame üle ühe belle epoque’i hiilgeaegu meenutava, pooltühjana turiste ootava uhke hotelli, jälgime sallidesse mähitud mehi ja naisi golfiplatsil tuult trotsimas, põikame sisse väikesesse kirikusse, kus kolm naist sokke koovad ja tasakesi vestlevad. Teeme peatuse kohvi joomiseks ühe peatänava poekese ees ning saame selgeks, mis on cornish cream tea. Kõvad kuklid (scones) rohke vahukooretupsu ja moosiga ei ahvatle, kuigi proovima ju peaks. Mis teha, oleme kodumaistest imelistest kondiitritoodetest ära hellitatud ja inglaste magus amps ei suuda meie magusameistrite pakutavaga võistelda.
Autoga avastusreisile
Newquay väikesesse lennujaama viib buss ja sealt saame oma edasiseks ringreisiks auto. Asume teele. Mina ajan kaardilt näpuga järge ja vaatan teesilte, sest GPS oleks maksnud rohkem kui autoüür, seevastu teed on siin ju lihtsad ja liiklus suhteliselt hõre. Otsustame jätta veidi põhja pool asuva Prideaux Place’i (prideauxplace.co.uk) – 16. sajandist pärit, siiani ühe perekonna omanduses oleva, kauni ning külastusteks avatud peahoone ja aedadega maamõisa, kus on filmitud hulk Cornwallist pärit Rosamunde Pilcheri romantilisi armastuslugusid ja sarja „Poldark“ stseene – ja Trerice Manori (www.nationaltrust.org.uk/trerice) – taas ühe Elisabethi ajastust pärit maamõisa võluva interjööri, maalikogu ning mõistagi parkaiaga, pärandmuistisena National Trusti hooldusel ja külastajaile avatud – vaatamisväärsustena tagasisõidul väisamiseks ning suundume põnevusega St Ives’i. Siinkohal kogemuslik soovitus – paljud häärberid, lossid ja isegi pargid on avatud vaid suvehooajal või heal juhul kevadest sügiseni. On ka talvel avatuid, kuid pettumusest hoidumiseks tuleks eelnevalt kindlasti üle kontrollida, et plaani võetud paigad suletud poleks.
St Ives – Tate Gallery, hiiglaslik liivarand ja linnatäis kunstigaleriisid
Just selline on kenake kuurortlinn St Ives, kas ei kõla ahvatlevalt! Kui veel ühe kõrvaltänava ääres hakkab hooldatud surnuaias silma kiivrita, hambulise servaga neljakandiline hall kirikutorn väikese paekivist kiriku ja sellega haakuva tagasihoidliku pastorimajaga, millele viitab silt vicarage (’kirikla’), siis tunnen end nagu mõnes Inglise seriaalis. Enne, kui kuulsa Tate Gallery St Ivesi filiaali astume, imetleme päikeses sätendavat merd ja laia-laia liivaranda. Oleme küll palju Euroopas ringi rännanud, aga siinsed hiiglaslikud liivarannad on ikkagi kuidagi ootamatud! Vahemeri oma kiviklibuste randadega oleks hoobilt unustatud ja ega meie Pärnugi väga löögile pääseks, kui siin vaid kliima vahemereliseks muutuks! Küllap mõjuvad siinsed rannad just seetõttu nii avarana, et tõus ja mõõn omavad siin hoopis teist tähendust kui Eestis. Samas pole Cornwallis näha liivaluiteid nagu Normandias, Põhjamere ääres Belgias või meie kandis Baltikumis, taanduva vee alt paljastuv põhi on sile ja lame, justkui loodud jalutamiseks.
Tate Gallery St Ives on igati põnev ära vaadata, igatahes avastame inglise kunsti, millest ju liiga palju ei tea. Meile pakutakse võimalust külastada nimeka skulptori Barbara Hepworthi (1903–1975) majamuuseumi koos tema skulptuuride aiaga, aga peame loobuma – kõike lihtsalt ei jõua. Küll aga loeme Dame (kõrge tunnustav tiitel Suurbritannias) Barbara Hepworthi kohta, imetleme väljapanekus tema skulptuure ja oleme vaimustatud tema abikaasa, teeneteordeni pälvinud maalikunstniku Ben Nicholsoni abstraktsetest töödest. Ben Nicholson (1894–1982) oli Picasso, Braque’i, Arp’i, Brancusi ja Mondriani kaasaegne ning oli külastanud ka nimetatute ateljeesid Pariisis. Samuti oli ta lähedane skulptor Naum Gaboga (1890–1977), klassikuga, kelle nime me isegi enne St Ivesi ei teadnud – Reisen bildet (’reisimine harib’), ütlevad sakslased õigusega – ning kelle tööd tõsiselt võlusid ning väga erilistena mällu sööbisid.
Tegelikult ei tohiks me selle üle, et St Ivesil on pakkuda palju enamat kui lihtsalt suvalisse Inglismaa edelanurga väikelinna kultuurimagnetiks paigutatud suurmuuseumi filiaal, sugugi imestada. Kui vaid teadmistes saareriigi kunstist sellist lünka poleks olnud. Seda viga annab aga parandada! Tate Gallery St Ives (https://www.tate.org.uk/whats-on/tate-st-ives/collection-route/modern-conversations) on ka koroonalainetuses püsivalt avatud, pakkudes lisaks püsikollektsioonile „Modern Conversations“, mis pühendatud saja aasta jooksul loodud äärmiselt põnevale modernistlikule kunstile, vaimustavaid „väljavõtteid“ kaasaegsest rahvusvahelisest kunstist, nagu näiteks Petrit Halilaj „Very volcanic over this green feather“, mis oli näha jaanuari keskpaigani. Püsiekspositsioon ise on aga sedavõrd paeluv – näiteks Sol Lewitt, Alfred Wallis, Marlow Moss, Barbara Hepworth, Bob Law ja veel paljud –, et jääb vaid kahetseda, et St Ives lähemal pole, läheks kohe uuesti! Ja muidugi Barbara Hepworthi skulptuuride aed-muuseum, mis püsivalt külastajaile avatud, ka talvel! https://www.tate.org.uk/whats-on/barbara-hepworth-museum-and-sculpture-garden/collection-route/barbara-hepworth-museum
St Ivesi kunstnike koloonia
Maaliliselt lahesoppide äärseid nõlvu pidi ülespoole roniv linnake kitsaste tänavate ning hallide majakestega ahvatleb sisse astuma arvukatesse toredatesse galeriidesse, mis pole ei uhked ega uhkeldavad, vaid just selle paigaga sobivalt väikesed ja hubased. Pakutakse klaasi ja keraamikat, pisiplastikat ja pilte ning pakutu pole sugugi asjaarmastajalik-diletantlik, vaid igati professionaalne ja pilkupüüdev. Siin-seal galeristiga vestlema jäädes kuulen ikka, et selle või teise kunstniku teoseid leiab ka Londoni galeriides. Ahvatlusi jätkub hulgi, hoian end tagasi... Selgub, et St Ives on oma erilise valgusega paelunud kunstirahvast juba paarsada aastat ning 20. sajandi algupoolel oli koht kunstiringkondades sedavõrd tuntud, et ei vajanud mingit lisatutvustust. St Ives oli St Ives! Siin maaliti, töötati, istuti koos ja vahetati mõtteid. Siin töötasid nii James Whistler, Piet Mondrian kui ka inglaste kuulus William Turner, kes olevat olnudki selle paiga esmane avastaja.
Kui 1890ndatel tekkis kunstiklubi Arts-Club, läks siinne kunstielu hoogu. St Ives meelitas mitte ainult maalijad, vaid ka keraamikuid, skulptoreid, kirjanikke, siin ammutas inspiratsiooni Virgina Woolf. Oma ringkonna, teiste hulgas ka Naum Gabo, „tõi kaasa“ ka teise maailmasõja eel Londonist kaugesse maanurka ära tulnud kunstnikest abielupaar Barbara Hepworth ja Ben Nicholson. Dame Hepworth jäigi elama kunagisse kalurikülla.
Tere-tere! ehk Eestit teatakse ka kõige ootamatutes paikades
Seadsime end sisse imearmsas, tõelise hoole ja armastusega sisustatud väikeses külalistemajas St Ivesi ühel künkal, silmatorkavalt kauni ja hapra majaperenaise juures, kes pakkus mitteinglaslikult ülirikkalikku ja maitsvat hommikusööki. Naabermaja piirdeaia ääres toimetas sportlik meesterahvas, kes, kuuldes meid abikaasaga omavahel rääkimas, küsis, mis keelt me räägime. Vastasin ja olin just hakkamas lisama tavapärast triaadi, et Eesti asub Läänemere ääres ja et me lähimateks naabriteks üle mere on… jne, kui mees naeratas ja sõnas: „Tere-tere!“ „Ei ole võimalik!“ oleksin tahtnud hüüatada, aga teades varasemaid sarnaseid kogemusi, jäin põnevusega seekordset seletust ootama. Selgus, et mees oli saanud just armeeteenistusest puhkust ja tulnud isale appi aeda remontima. Teeninud oli ta millalgi aga Afganistanis koos Eesti sõduritega. „Teie mehed on tublid poisid,“ lisas ta ja seda oli nii meeldiv kuulda!
Land’s End, Minack Theatre ja Mousehole
St Ivesist sõidame edasi „maailma otsa“ ehk siis Land’s Endi suunas. Kuigi rohelised künkanõlvad on äärmiselt hõredalt asustatud, vaid siin-seal näeb mõnd hallist kivist külakest kirikuga või lihtsat talumaja, väärivad vaated vaatamist ja enne saar-riigi läänepoolseimasse punkti jõudmist näeme ära ka „viimase maja“, viimase enne Ameerika rannikut… Naljakas mõelda, aga nii see on – next stop America, Atlandi vastaskaldal. Land’s End’is ootab ees suur parkla ja avar õu suveniirpoekeste, turismiinfo ja restoraniga ning veel paar külastajat peale meie. Arusaadav, märtsikuu pole ju mingi puhkuste aeg ja parasjagu on ka tööpäev. See-eest polevat siin suvel vahel ruumi astudagi, kui rahvast turismibussidega kohale tuuakse ning kõik end ookeani taustal pildistada tahavad, kuuleme turismiinfos. Kujutan seda üsna selgelt ette ning olen rahul, et just nüüd, väljaspool igasugust hooaega, oma reisi ette võtsime. Cornwalli võibki tunnetada vaid nii, kui saab jalutada üksi-kaksi tuulistel inimtühjadel kaldapealsetel, sõita segamatult mööda lihtsaid, vallidega ääristatud külateid, imetleda nartsissipõlde – jah, tõepoolest, kuigi märtsi keskpaigaks on väljad juba lilledest koristatud-, teha peatusi vaiksetes väikelinnades, mis vaatamata iseloomulikule hallile ehituskivile siiski „hallilt“ ei mõju. Vähemalt lühidaks uudistamiseks...
Järgmiseks huvipunktiks on Minack Theatre ehk amfiteatrikujuline vabaõhulava kenasti kujundatud aias. Piirdume merevaadetega, sest need on ületamatud. Kui reis plaanimisel, tasub aga kindlasti vaadata enne Minack Theatre’i kodulehele https://www.minack.com, ehk on seal just mõni kontsert või lavastus sobivalt kavas!
Järgmine linnake – Mousehole (’hiireurg’) – on samuti kirjas igas reisijuhis. Taas endisest kalurikülast välja kasvanud asum väikese, paatidega täidetud abaja ääres ja üllatavalt palju kunstigaleriisid! Siinkohal läheb mõte kuurortlinnadele laias maailmas, olgu Tenerifel, Madeiral, Gran Canarial või mujal, kus puhkajail rohkelt jõudeaega jalutamiseks-uudistamiseks ja rahakotid lubaksid kindlasti asendada mõne suurema söömaaja – vahelduseks – kaasavõtmist vääriva pildi või pisiplastikaga. Samad mõtted käivad ka Eestimaa kohta, küll mõistagi väljaspool rahvast lagedat koroonaaega. Villaseid sokke ja puulusikaid ei jõua ju lõputult osta, kuigi ma ei arva ka, et need päris olemata peaksid olema.
Jõuame Penzance’i, kus meid ootab ees öömaja, mille nimetus viitab endisele mõisahäärberile – ikkagi manor house – koos väidetavalt selle parkaeda rajatud külalistemajakestega. https://www.kenegie-manor.co.uk/kenegie-website/
Oleme põnevil. Uskumatu, aga lubatu vastabki tõele ning ületab me ootused mitmekordselt! Vahvalt sopilises härrastemajas on avar, mugavate diivanitega sisustatud baar-restoran telerite ja tantsupõrandaga, mõnusad istumisnurgad ning koguni bassein ja saun! Kuna viirusest räägitakse aina rohkem, jätame koduselt tuttava saunakülastuse siiski ajakavast välja, saame võtmed ja suundume oma majakest otsima. Tõepoolest ongi me ööbimispaigaks, mille hind öö eest ca 75 (!) eurot, parkaias asuv maja! Mitte mingi väike puust kämpingumajake, vaid kahekorruseline, kolme magamistoa ja suure köök-elutoaga kenasti sisustatud kivimaja, täiesti korralik eramu, tasuta parkimiskoht ukse ees!
St Michael’s Mount ja Newlyni maalikoolkond
Siirdume lahe äärde, et vaadata ära rannalähedane saareküngas La Manche’i väinas koos kindluslossi ja külakesega – St Michael’s Mount, mis meenutab nii kangesti Mont-Saint-Micheli Normandia rannikul. Nimigi sama – Püha Miikaeli mägi. Paraku on aga tõus ja kiviklibune teeriba, mis mõõna ajal saarele kõndimise võimalikuks teeb, vee all. Ja kuna turismihooaeg pole veel alanud, pole ka paati, mis saarekesele viiks. Peame leppima ja teeme pika jalutuskäigu lainetest ümaraks uhutud värvilistel rannakividel. Et teil samamoodi ei läheks ja et saarele pääs ja lossikülastus (piletiga) kindlad oleksid, soovitan eelnevalt vaadata ligipääsu ning tõusu-mõõna infot (https://www.stmichaelsmount.co.uk). Esimest korda asendub päike vihmasabinaga – paras aeg otsida peavarju mõnest muuseumist. Valikusse jääb Penlee House (https://www.penleehouse.org.uk) ehk maaligalerii ja muuseum. Muuseum paikneb vanas linnamõisas, kenas pargis, kus vohavad õitseda võrratud magnooliad, igas värvivarjundis õisi näitavad kameeliad, mille rohkust siin Inglismaal ei osanudki oodata. Ja muidugi nartsissid!
Penlee House’i hubases muuseumis, mis pakub vaatamiseks tõeliselt muljetavaldavat inglise kunsti just sealsest maanurgast, saame ettekujutuse elust Cornwallis – ja seda mitmeski mõttes. Saame teada, et just siia Penzance’iga pea kokku kasvanud Newlyni hakkasid 19. sajandi viimastel kümnenditel kogunema paljud toonased inglise kunstnikud, sealhulgas needki, kes olid õppinud maalimist nii Pariisis kui ka Antwerpenis, pannes aluse niinimetatud Newlyni koolkonnale – Newlyn School. 1884. aastal elas ja töötas siin 27 (!) kunstnikku-maalijat. Cornwalli tõi neid siinne eriline valgus, inspireeriv loodus ja eelkõige soov töötada en plein air – vabas õhus, mis ju varasemas akademismis sugugi levinud polnud. Ja samuti mitte vähem tähtis – Cornwalli sai Londonist rongiga! Maaliti seda, mida nähti – lihtsat külaelu, kalureid, askeldusi paadisadamates ja koduseid argistseene, naisi oma toimetuste juures ja lapsi nende tegemistes. Emotsioonid on siirad ja vahetud, pretensioonitult ausad. Ja maalid meisterlikud. Edasi suunatakse meid paari väikest saali täitvale fotonäitusele, mis kajastab kohalikku elu viimastel sajanditel. Taas mehed ja paadid või pildid kaevandustest, mida siiagi jagus.
Ja siis – naised keset hiiglaslikku õitsvat nartsissipõldu! Selgub, et nartsisside kasvatamine lõikelilledeks on olnud siinkandis ammune ja levinud „majandusharu“ ning naiste töö nartsissipõllul, kui õige aeg lillede korjamiseks kätte jõudis, oli enam kui tavapärane. Siis tuli jätta pesupesemine, söögitegemine, laste kasimine ja kasvatamine, merel või kaevanduses olevate meeste eest põldudel rügamine ja vanakeste eest hoolitsemine ning noppida nobedalt põllud tühjaks värsketest õitest! Siinkohal meenub pilt, mida nägime ühes Austria vabaõhumuuseumis. Fotol oli vaevu jalul püsiv vanapaar hobuse asemel atra vedamas – raskel kivisel mäenõlval… Millist vaeva nägid ja kui rasket tööd tegid me esivanemad, olgu siin või seal, sõna otseses mõttes sünnist surmani ja ealeski kodukülast kaugemale saamata. Millises luksuses elame meie selles võrdluses. Vahel aitab mõni üksik foto teadvustada rohkem kui kogu kooliaja ajalookursus…
***
Enne reisi vaata kindlasti ka
https://www.stayincornwall.co.uk
Tekst: Hanna Miller
Foto: Shutterstock