Avaldame Tõivo Sarmeti Eesti esimese Himaalaja-ekspeditsiooni seni ilmumata reisikirja 1998. aasta tõusust maailma kõrguselt kuuenda mäe, Cho Oyu tippu. Lugu räägib nii keerulisest ettevalmistusest, kohalikest vaatamisväärsustest kui ka hirmkülmast tipuvõtmisest.
Leidsin oma Himaalaja Nõukogude Pamiirist, ka seal majesteetlik ja võimas, kõrgust ülearugi. Midagi veel võimsamat ei osanud ette kujutada. Arvasin, et Himaalajasse mitte kunagi ei saa.
Nüüd olen Himaalajas käinud ja sealseid mägesid roninud lausa kolm korda, kui sinna lugeda ka Karakorum, mis peaks Suur-Himaalajasse kuuluma.
Oli tahtmine ette võtta mõni „kaheksatuhandeline“, seitsmetuhandelisi sai omal ajal Pamiiris tehtud. Valik langes 8201-meetrisele Cho Oyule, mis on ilusa vaatega lumine mägi, mitte väga äkiline, tõusul ei ole vaja kasutada erilist mägironimistehnikat ega varustust, kuid kõrgust hirmus palju, järjekorras kuues tipp maailmas. Mis põhiline – asub kuningas Everestile nii lähedal, vaid 30 kilomeetrit, ja seda vaadet nii Cho Oyult tipust kui ka jalamilt Khumbust tahtsime kindlasti saada.
Ettevalmistused pole kergete killast
Himaalajas on mägironimiseks aastas kaks sobivat aega: kevadel aprill-mai, sügisel oktoober-november, nende vahele jääb kolm-neli kuud sajust mussooniaega, kui Bengali lahelt tulevad niisked õhumassid puistavad oma sisu Himaalaja ahelikele alla, talv on jälle liialt külm ja tuuline.
Planeerisime matka sügisesse, kevadeks ei jõudnud asju korda ajada, oli kujunenud harjumuseks, et mägedes käiakse suve teisel poolel. Oli vaja leida inimesi, kel on piisav kõrguse kogemus, paar kuud vaba aega, kena summa vaba raha, talutav ego ekstreemtingimustes elamiseks ja suur tahtmine. Saime kokku kümme inimest: vanad matkakaaslased, kaks alpinisti, tohter ja operaator, ehk Raivo, Margus, Iva, Tarmo, Arne, Helme (Suuk), Jaan, Ülo, Riho. Mina püüdsin asja ühes suunas ajada ja mehi koos hoida.
Raha kokkusaamisega olid muidugi suured raskused, rahal oli tol ajal teine väärtus, ilma sponsorite abita oleks see ilmselt nurjunud. See pähkel lahenes osaliselt alles enne väljasõitu, ikkagi tuli pool summast endal välja käia.
Retke plaanisime nii, et esmalt käiks paari nädalaga ära Nepali-poolses Everesti baaslaagris, sobib hästi aklimatiseerumiseks, seda mägede mäge tahtsid hirmsasti kõik näha, kes teab, võib olla ei satu sinna enam kunagi, seejärel sõita Tiibetisse ja proovida seal Cho Oyuga asju ajada.
Kogu riietus, saapad, telgid, seljakotid ja muu varustus tuli uus osta, ei saanud ju Himaalajasse minna veneaegsete omaõmmeldud šturmade-pükste-seljakottidega, läbipainduvate kasside ja jäikade torukeppidega, puldanohutusvööst ja nahksaabastest rääkimata. Kõik see nõudis palju raha ja suurt otsimisvaeva.
Kokkuvõttes oli raha ikka nii vähe, et kavandasime Eesti esimest Himaalaja-ekspeditsiooni nagu matka Kaukaasiasse, kogu tegevuse võtsime enda peale, kõige odavamalt operaatorilt tellisime vaid Tiibeti viisad ja mägironimisload, sõidud Tiibetisse ja tagasi, kohustusliku sideohvitseri tõlgiga ning jakikaravani baaslaagrisse ja tagasi. Kõrgkandjate, giidide, kokkade, laagri- ja söögi-köögitelkide pealt hoidsime kokku.
20. august – väljasõit, raskuste kiuste
Tallinnast sõitsime välja 20. augustil. Läbi Kopenhaageni Delhi lennujaama jõudes sattusime lämmatavasse kuumusesse, kus närutasime viis pikka tundi. Õhtu eel astusime Katmandu lennukile, poolteist tundi sõitu. Kui linnatuled paistsid ning lennuk hakkas maanduma, selgus: ei maandu, väljas udu, kehv ilm, tagasi Delhisse!
Mõni tund hiljem läks uus katse teise lennufirmaga korda. Ostsime lennujaamast viisa, leidsime mingi väikebussi, käratsevad paljasjalgsed mehikesed rabasid meilt kotid, laadisid need bussi ja nõudsid raha.
Pärast keskööd vanalinna Thameli hotelli Garuda (hindude müstiline inimlind) jõudes selgus, et uksepoiss on unehõlmas, tema ülesajamine võttis aega. Ivariga tegime veel rikšaga (polnud enne näinud) pimedas salapärases linnas väikese tiiru, tänavad tundusid kitsad, auklikud, räpased ja lehkavad.
Hommikul avanes hoopis teine pilt, eredas päikesevalguses käis hoogne ärielu, kõik poed avanesid esiseinaga tänavale, rahvast oli palju, kõik olid rõõmsad. Hotelli uksepoiss lõi igal sisenemisel-väljumisel kulpi ja tervitas naeratades, kas või kümme korda jutti. Kuidagi kohmetuks tegi, kui kaupmehed-teenindajad pöörduvad sinu poole: „Please sir! Yes sir!“ Kogu Katmandu hämmastas oma müstilisuse, usukultuse, arhitektuuri ja ajalooga, kiire elurütmi, sebimise ja kauplemisega, see oli midagi enneolematut, muinasjutulist. Sooviksin sinna alati tagasi minna, kuid kahjuks on ka mujal väga põnevad kohad.
Suur-Katmandu vaatamisväärsused
Himaalaja on Nepali slogan, kus võimalik, seal toonitatakse „riik Himaalaja rüpes“. Suur-Katmandu koosneb paljudest ajaloolistest, väga põnevatest väikelinnadest, kuningate-valitsejate residentsidest, tohutu arvu templite, stuupade, kloostrite, tornide, treppide, losside, palveniššide jm ehitistest, kõikjal fantastilised skulptuurid. Ajalugu ja religioon on igal sammul tänaval. Linn asub suures tasases Katmandu orus ca 1400 meetri kõrgusel Suur- ja Väike-Himaalaja aheliku vahel, kõrgus eriti tunda ei anna. Linnatänavad on kohati väga kitsad, kõverad, liiklus arusaamatuseni kaootiline, vasakpoolne.
Õhtupoole jätsime asjad jõeäärsesse külla, soovisime veel valge ajaga jõuda kuulsasse Khumjungi kloostrisse, et oma silmaga jeti skalpi näha. Sinna jõudmiseks tegime kõva nõlvatõusu, paras une-eelne jalutuskäik. Ümber kloostrihoonete võis käia ainult ühes suunas, vasakut kätt, kui oli vaja veidi tagasi minna, tuli kloostrile tiir peale teha, nii 150–200 meetrit. Raha eest raudkapist väljavõetud karvane nahatükk võis olla peale jeti skalbi veel ükskõik millise eluka nahk. Klooster oli meile põnev, polnud enne midagi taolist kogenud: värviliste maalingutega seinad, suured ja väiksemad Buddha kujud, värvilised rippkangad, mahukad palvekirjade riiulid, värvilised istumise-palvetamise padjad-rätid ning muusikariistad: trummid, taldrikud, lühemad ja hiidpasunad, merikarbid.
Öömaja trepilt õnnestus pilveräbalate vahelt ära tunda püha mäe Ama Dablani võimas kaljusarv. Ilmad olid jätkuvalt pilvised, õnneks ei sadanud, mäetippe ei näinud, tuli leppida asjaoluga, et mussoon kestab.
Kõva tõus kuulsa Tengbothe kloostri juurde võttis meilt palju aega, ajas kõvasti ähkima, seda suurima imetlusega jälgisime meist mööda ruttavaid šerpa naisi, kukil suured pambud ja väikesed lapsed, suuremad käekõrval.
Katmandust Kodarisse
Nepali-Tiibeti piiripunkti on 120 kilomeetrit, sõitsime seda pool päeva. Ega palju kiiremini saagi, teeolud halvenesid, mäed muutusid kõrgemaks, orud sügavamaks, nõlvad järsumaks. Ilmnesid takistused, teele vajunud rusuvoolud ja vete poolt uuristatud ovraagid, valvebuldooser oli pidevas töös. Siis suurvee poolt purustatud betoonsild, autod üle ei saa, kuid jalakäijatele oli rajatud ülekäik, kotid selga ja teisele poole. Teisel pool õnnestus saada uus veok ja jõudsimegi Kodari madalate majade ja viltuvajunud hüttide vahele porisel külatänaval. Teisel pool jõge uhkeldas järsule mäenõlvale kleepununa hiinlaste Zangmu, suurte kahe- kuni neljakorruseliste kivimajadega. Nagu piiril ikka, käis suur sagimine ja kaupade ühest autost teise tõstmine. Kogu maantee Lhasast kuni Katmanduni on hiinlaste ehitatud ja kannab Sõpruse trassi nime (et oleks hea tankidega Katmandusse sõprusvisiiti teha).
Dokumentide vormistamisel ilmnesid sekeldused: nõuti viisade koopiaid, toiduainete nimekirja ja veel mingeid pabereid. Kui ei olnud, siis maksis iga paber 10 dollarit! Lõpetuseks öeldi, see politseimees pole veel midagi saanud, anna talle ka kümnekas!
Teisel pool silda jälle probleem: piiripunkt asub 6 kilomeetri kaugusel Zangmu linnas, kuidas aga sinna saada? Varustuse viis Nepali-poolne veoauto ära, ennast kauplesime džiipidele. Tõusutee oli järskudes serpentiinides, porine, kitsas, seisvaid autosid kaootiliselt täis teejupp.
Hiina-poolne vormistamine käis kiiresti, korrektselt, ei mingit pistist, küsiti jälle toiduainete nimekirja, andsime eestikeelse, läks täie ette.
Teisel pool tõkkepuud ootas Hiina sideohvitser tõlgiga. Sõime söögimajas kuuekäigulise Hiina söögi, pulkadega! Tänaval olid tüütud tiibetlannadest rahavahetajad. Kui otse Euroopast tuled ja pole seda rassi enne lähemalt näinud, võtab kõhedaks: nad on nii teistmoodi, sassis pikad juuksed, tõmmud, kortsus, jämedate näojoontega, võidunud räpaste riietega, pealetükkivad. Ei julge nendega tegemist teha, tuleb harjuda. Kui Everesti ringil kaks tiibetlast püüdsid mulle metsavarjus kaelatalismani ärida, vaatasin, kuidas minema saaks.
Paberid korras, istusime kahte Toyota džiipi, et alustada oma Tiibeti-retke. Tee oli kohe teravates serpentiinides järsku mäeveeru lõigatud, tuuritades aina ülespoole. Siinsed lõunapoolsed, järsud nõlvad olid endiselt rohelised, metsa ja põõsaid täis, aeg-ajalt väljus külgorust selgeveeline jõgi-oja või langes ülalt otse teele või teisele poole teed.
Tipuvõtmise rännak saab alguse
Hommikul aeti ette 16 jakki, neile tõmmati kotid pähe, et nad rahulikud oleksid, kogu meie nodi laaditi neile selga. Algas kahepäevane rännak, jakid kõndisid aeglaselt, kuid meie ei suutnud nende tempot pidada. Orud olid laiad ja lauged, tõus tasane, mäed kulunud, ümarjad. Värvigamma ikka ühtlaselt pastelne, kõik kuiv, rusune, taimestik praktiliselt puudus, taamal valged mäetipud. Jakiajajaid oli viis, kohalikud karjused, tüüpilised tiibetlased: ilma mütsita, sassis krunnis juustega, ilustuseks punane lõngapusa, mõlemas kõrvas roheline türkiis ja punane korall, kaelas „Buddha silma” talisman, seljas paksud võidunud riided, mille all soojenduseks lambanahkne kiht, mingit keelt peale tiibeti keele keegi ei räägi, ka mitte kõige lihtsamaid sõnu. Elavad-magavad puldantelgis, millesse teevad ka kuivsõnnikust lõkke, jääb mõistmatuks, kuidas nad selles suitsus ellu jäävad, kuid kirpe neil ei olnud.
Isegi teele jääva järvekese ääres ei kasvanud praktiliselt midagi, vaid veidi ühes nurgas. Tiibetis on palju järvi, ka üsna suuri, veel pole kuhugi voolata, ümberringi mäed.
Cho Oyu baaslaager paikneb 5700 meetri kõrgusel mäe lääneribi otsa all, tuultele varjatud liustiku paremmoreenil. Üle liustiku meelitab samal tasapinnal tuntud Nangpa La kuru, kustkaudu olevat kogu šerparahvas Nepali läinud, üle sama sadula tegi Herbert Tichy 1954. aastal salaja esimese tõusu Cho Oyu tippu. Idas särab klassikalise vaatega võimas mägi.
Baaslaager oli telke, jakke ja rahvast täis, pika otsimise peale leidsime meiegi sobiva platsi. Kõrvalt kuulsin soome keelt, minu tuttavad, Tuula ja Britta kah platsis!
Maailma kuuendas tipus – 8201 m, 11. oktoober 1998 kl 14.30
Kilomeetri pikkune ja pool kilomeetrit lai hiigelplatoo, tõeline lennuväli!
Tipuplatool hakkas taas külm, idatuul puhus otse vastu, tihe pinnatuisk mattis eesminejate jäljed. Lumel oli vastik koorik, iga paari sammu tagant vajus jalg paarkümmend sentimeetrit läbi, see tegi liikumise eriti vaevaliseks ja kõrgus mõjus samuti. Vasakule jäi kõrgem lumine kühm nagu tipp, kuid platoo äärmine idaserv ilmselt ületas selle kõrguse, suund oli sinna. Paremalt, üle välja tuli Dujmovitš oma šerpaga ja hakkas mind patsutama. Selgitus: tipukõrgus käes, on jäänud vaid paarsada meetrit lauget astumist, tema õnnitlused, suur tunnustus!
Peagi tulid Margus ja siis ka Raivo mulle vastu, olid ette jõudnud. Minu käes oli suur sini-must-valge lipp, meelitasin neid tipule tagasi tulema, kuid külmale viidates nad loobusid, tegime sealsamas mõne pildi ja läinud nad olid.
Sumpasin veel pool tundi või veidi enam lumes ja olingi palvelippudega piiratud lagedas servas, edasi hakkas nõlv laskuma, kaugemal üha teravamalt, järelikult olin kõrgeimas punktis, st tipus. Tipu moodi see küll ei olnud, kuid kõrgus enneolematu, 8201 meetrit, maailmas kuues tipp ja mina seal seismas! Kell oli 14.30, 11. oktoober 1998. Tegin väljasirutatud käelt endast paar pilti, vaatasin selgeid Everesti põhja-läänenõlvu ja Lhotset ning keerasin ringi, et saaks kiiresti tagasi. Olin üksi, sest külm sundis tagant. Kes olid ära käinud, pöördusid kohe tagasi, kas taga veel keegi tulemas, seda ei teadnud.
Tekst: Tõivo Sarmet
Foto: Shutterstock