Koroonakaoses siplevas kaootilises maailmas võiks ühest sisekaemuslikust mõtlusest üsna palju abi olla. Aga mis on mõtlus ja kuhu viib mõtted paaripäevane mõtluslaager? Juba tosin aastat mõtluslaagreid ja mõtlusõhtuid läbi viinud Märt Läänemets avab nende terminite sisu ja selgitab, miks mõtluslaagrist osa võtta.
Enamik lugejaid ilmselt arvab teadvat või on vähemalt kuulnud midagi zen-budismist. Tavaliselt peetakse seda Jaapani päritolu budismi vormiks, mis „päris“ budismist üsna kaugele läinud, kus mediteeritakse palju, aga tehakse ka kentsakaid asju, nagu mõttetute lausungite – kōan’ide – lahendamine (à la „kuidas kõlab ühe käe plaks?“ või lihtsalt „mis see on?“) jne. Zen juhatavat inimesi „äkilisse“ valgustumisse ehk kirgastumisse: midagi pole vaja teha, ole lihtsalt zen (mis iganes see on) ja valgustus (mis iganes see on) tulebki kohinal peale. Seletada polegi vaja, see olla isegi kahjulik.
See oli nüüd natuke utreeritud sissejuhatus. Need, kes zen’ist rohkem teavad ja võib-olla isegi zen’i regulaarselt harjutavad, ärgu pahandagu. Teile see polnudki mõeldud.
Aga nüüd asja juurde.
GO Reisajakiri palus minult lugu mõtluslaagritest ja sellest, mida seal tehakse. Nimelt korraldan ma siinsamas Eestis juba umbes tosin aastat mitmepäevaseid mõtluslaagreid ja lisaks iganädalasi paaritunniseid mõtlusõhtuid. Neist osa saanud inimeste hulk ulatub sadadesse, kindlat arvet pole pidanud. Mõned käivad ühe korra, mõned mõne korra, päris paljud aga tulevad ikka ja jälle ning kinnitavad, et mõtlusharjutused on saanud nende igapäevase elu osaks.
Et asjale sisuliselt läheneda, tuleb kõigepealt mõisted selgeks teha. Alustame korduma kippuvatest küsimustest.
Mis on mõtlus? Kas ja kui, siis mida on sellel pistmist zen’iga? Kas mõtluslaagris tegeldakse ka meditatsiooniga?
Mõtlus on nn sisekaemusel põhinev meeleharjutus, süüvimine iseenesesse, et rahustada, selgitada oma meelt ning sedakaudu kasvatada keskendumisvõimet, enesekindlust. Selle sõna „leiutas“ ehk tõi eesti keelde budismiõpetaja ja tõlkija, hulga teistegi eestikeelsete budismiterminite looja Linnart Mäll (1938–2010). Miks mõtlus? See tundub ju olevat seotud mõtlemisega, aga paljude arvates on sisekaemus ju mõtlemise vastand. Sellele võib vastata, et on ja ei ole. Kõik saab alguse ju ikkagi mõtlemisest, oma mõtete jälgimisest, reflekteerimisest. Kui see viibki välja mõttetulva vaibumisele, mõttevaikusele, siis seos mõtlemisega enda seisundi teadvustamise tähenduses ometi ei katke. Sestap ongi terminina kinnistunud „mõtlus“, mis ei ole küll tavamõtlemine, aga siiski mõtlemisest tõukuv meeleharjutus. Eesti tavakeele sõna „mõtisklus“ on midagi taolist, kuid „mõtlus“ on tehnilisem ja kitsam, levinud eelkõige budismi terminina.
Loogiline põhjendus „mõtluse“ kasuks on ka see, et vastav india päritolu algtermin dhyāna on samuti tuletis sõnast dhyai, mis tavakeeles tähendab ’mõtlema’.
Aga kuhu jääb siis meditatsioon? Kas mõtlus ja meditatsioon on üks ja sama või ei ole? Taas võib öelda, et on ja ei ole. Sisult nagu oleks. Samas on „mõtlus“ konkreetsem ja selgem, olles ühe kindla algtermini vasteks. Võõrsõna „meditatsioon“ on umbmäärasem ja laialivalguvam, tähistades sageli üsna erinevaid asju. Näiteks budismi kontekstis, eriti inglise keeles, esineb meditation oma kümmekonna erineva meeleharjutuste eri aspekte ja tegevusi tähistava sõna vastena ja kas see siis ei ole eksitav. Olen kuulnud vastuväiteid „mõtluse“ kasutamisele ja argumente „meditatsiooni“ kasuks ikka nendelsamadel kaalutlustel, et mõtlus olevat mõtlemine, aga meditatsioon mitte. Neile soovitaksin uurida ladinakristliku algtermini meditatio tähendust, mis on eelkõige just järele mõtlemine, sügav mõtisklus, asjade selgeks mõtlemine.
Zen ongi mõtlus
Ja nüüd zen. Kuidas on see seotud mõtluse-meditatsiooniga? Vastus on, et väga otseselt ehk zen ongi mõtlus. Kui hiinlased ligi 2000 aastat tagasi hakkasid budismi omaks võtma ja budistlikke tekste tõlkima, oli ka neil tarvis luua omakeelne terminoloogia, nagu praegu meil. Eespool seletatud india sõna dhyāna jaoks nad oma keelest sobivat vastet ei leidnud ja nii lõidki uue spetsiaalse termini (nagu Mäll lõi „mõtluse“), mis püüab seda india sõna hiina keeles foneetiliselt edasi anda – channa. Nad panid seda tähistama ka kindlad hiina kirjamärgid 禪那. Kuna hiinlased pikki sõnu ei armasta, siis kadus teine sõnaosa na tagant ära ja alles jäi chan 禪, mis ongi mõtluse tähis hiina keeles. Hiljem kujunes see ka mõtlust esile tõstva koolkonna nimeks. Kui budism levis Hiinast Koreasse ja Jaapanisse, levis sinna ka hiinakeelne budismi sõnavara, mida neis maades hakati küll hääldama veidi erinevalt, oma keele reeglite kohaselt. Nii sai sõnast chan korea keeles seon, jaapani keeles zen ja vietnami keeles thiền.
Mõtluslaager kui „vaikne valgustus“
Ja nüüd mõtluslaagritest. Ma ise hakkasin süstemaatiliselt mõtlusega tegelema (kuigi olin omal käel ka varem harjutanud) 2000. aastate algul Taiwanis viibides just sealses iidsete traditsioonidega chan’i liinis nimega Dharmatrummi mägi (Fagu shan, inglise keeles Dharma Drum Mountain). Seal on kombeks korraldada mitmepäevaseid eraldus- ehk mõtluslaagreid, millest levinum on seitsmepäevane. See tähendab nädalaks täielikku eraldumist tavaelust, spetsiaalses mõtluskeskuses elamist ja kogu aeg (24/7) allumist väga kindlale päevarežiimile. Otsesed mõtlusharjutused – istumismõtlus (zuochan 坐禪, jaapanipäraselt zazen) ehk matil liikumatult istudes sooritatavad süüvimisharjutused – moodustavad päevast tubli kolmandiku. Kõik muud tegevused toimuvad samuti rutiinses järjestuses ülitäpse ajastusega. „Vaba aega“ kui sellist ei ole, kuigi on päris palju puhkeaega. Päevad algavad äratusega kell 4 hommikul ja lõppevad öörahuga kell 10 õhtul. Pole tarvis lisada, et laagris kehtib täielik vaikimisrežiim, st omavahel rääkimine ei ole lubatud, v.a majapidamistööde ja juhendajaga vestluste ajal.
Sellist formaati nimetatakse ka „vaikse valgustuse“ meetodiks, mis viitab harjutuste olemusele: meele vaigistamine ja selle kaudu selgitamine ehk valgustamine. Meel hakkab „läbi paistma“, me hakkame ennast selgemini nägema ja mõistma, paraneb enesetunne ja tervis. Me muutume rahulikumaks, kannatlikumaks, empaatilisemaks. Muidugi võtab see kõik aega. Ühest õhtust ega isegi ühest nädalasest laagrist ei piisa. Aga iga rännak algab esimesest sammust.
Kui koju tagasi tulin, hakkasin oma sealsete juhendajate soovitusel ja „õnnistusel“ ise sarnaseid laagreid korraldama ning teen seda siiani. Enne veel tõlkisin eesti keelde Dharmatrummi mäe põhiõpetaja Sheng-Yeni chan-budismi raamatu „Härja jälgi mööda“, mis on ammu muutunud bibliograafiliseks harulduseks. Eesti laagrite formaat on laias laastus sama, mis kirjeldatud, ainult äratus on tund aega hilisem. Osalejatest puudu ei tule ja, nagu öeldud, paljud jäävadki käima.
Märt Läänemets on teadlane-orientalist ja budismiõpetaja, paljude budismialaste raamatute tõlkija ja toimetaja. Tegutseb ka reisijuhina Aasia maadesse.
Tekst: Märt Läänemets
Foto: erakogu