Disainer Martin Tajur meenutab rännakuid Santiago de Compostela suunas 2003. ja 2005. aastal.
Pea kolm aastat on möödas sellest, mil võtsin esimest korda jalge alla palverännaku teekonna Santiago de Compostela linna poole. Juba tookord, olles läbinud vaid viiendiku kogu teekonnast, hakkasin hoomama Teel käimise sügavamat tähendust. Hakkasin seda tajuma niivõrd teravalt, et kui 2005. aasta suvel teist korda sellele teekonnale asusin, ei kahelnud ma hetkegi selles, mis mind sellel Teel liikumas hoiab.
Ma ei võtnud seda teekonda ette usulistel eesmärkidel, aga ka mitte pelgalt huvist Hispaania vastu. Kõik sai alguse Paulo Coelho külaskäigust Eestisse. Vahetult pärast seda lugesin tema raamatut „Palverännak: Maagi päevik”, kus Coelho jutustab oma palverännakust Lõuna-Prantsusmaalt Saint-Jean-Pied-de-Porti külast Santiago de Compostela katedraalini Hispaania lääneranniku lähistel 1986. aastal. Muuseas, just Coelho looming on andnud viimase kümnendi jooksul positiivse tõuke selle enam kui tuhande aasta vanuse teekonna populaarsusele.
Oma esimese rännaku võtsin ma ette 2003. aasta suvel klassikaaslastega. Teise teekonna suvel 2005 K-ga. Tihti tuntakse huvi, kuidas sellistele radadele üleüldse satutakse. Mitmetel inimestel on arusaam, justkui oleks tegemist millegi kättesaamatu ja kaugega. Võin kinnitada, et see pole sugugi nii. Igaüks, kes oskab südamest soovida, jõuab varem või hiljem sellele teele ka ise.
17. juuni 2005. Esimese päeva õhtuks olime K-ga surmväsinud. Seljataha jäid 23 kilomeetrit, mis lahutavad St-Jean-Pied-de-Porti Roncesvalles‘ist. Kui tavapäraselt algab palveränduri teekond kella 6 paiku hommikul koos päikesetõusuga, siis meie suutsime oma esimesele päevateekonnale asuda alles kell 11.
Hommikune laiskus maksis end aga valusalt kätte. Päevane teekond, mis meid ees ootas, oli raskeim tervel rännakul. 700 meetrit tõusu, pidev kõõlumine 1000 meetri piirimail, pilvitu taevas ja varjulisteski paikades tervelt 36 kraadi õhutemperatuuri, lõpuks 300-meetrine laskumine. Kõike seda kokku 24 kilomeetrit. 1000 meetri kõrgusel aga puid ei kasva ja nii tuligi enamik sellest Püreneedes kulgevast etapist läbida lõõskava kuumuse käes, lootuses, et järgmise kurvi taga avaneb võimalus veevaru täiendada. Asja tegi pisut koomiliseks seik, et niipea kui me peatusime, et jalgu puhata, kogunesid meie pea kohale kulliparved, kes saaki ootasid. Ja otse loomulikult olime me seal ihuüksi – ümbruses polnud ei ühtegi küla, maja ega kaasrändurit. Kõik nad olid meist umbes 5 tunni võrra eespool. Olid vaid loodus ja meie. Selles peitus küll omamoodi võlu, aga ka õppetund.
Saabusime oma esimese päevateekonna lõpp-punkti Roncesvalles’isse õhtul kell 7 – täpselt selleks ajaks, mil palveränduritele õhtusööki hakati serveerima. Roncesvalles on üks imeväike küla – üks viimaseid külakesi maantee N-125 ääres Hispaanias enne Prantsusmaa piiri. Meie olime mõistagi viimased, kes saabusid. Väljas oli veel valge.
Makaronid ilma pastata, üks kuivatatud kala ja friikartulid, magustoiduks avokaadojogurt. Meeleolu söögisaalis oli vaikne ja omapärane, õhus oli tunda energiat, sagimist ning salapärast rahulolu. Meiega ühes lauas istus veel ligi 10 inimest. Kogu mu keha oigas raskest päevast ja söögiisu oli peaaegu olematu. Kuulasin lauas toimuvaid vestlusi ning tabasin endast vasakul pool kaks neiut rootsi keelt kõnelemas. Minust üle laua olid itaallased ning paar ameeriklast.
Õhtusöögi järel sattusime palverändurite öömajas (hisp. k albergue) juttu puhuma kahe hollandi vanahärraga, kes seal parajasti vabatahtlike majapidajatena viibisid.
Ja kui enamik inimesi läks palverändurite öömajja unele, seadsime meie ennast selle lähedale lageda tähistaeva alla magamiskottidesse. Niimoodi oli palju parem magada, kui just vihma ei saja. Õhutemperatuur kõigub sealkandis juunis öösiti tavaliselt 20-21’C vahel. Külavahel liikusid veel viimased rändurid, eemal asuvast baarist kostis laulmist ja pidutsemist. Kella 11 paiku jäi kõik aga vait. Vaid rohutirtsud asusid oma meloodiaid siristama.
Niisugune päev, varajased ärkamised koos päikesetõusuga, õhtused veinijoomised kaasränduritega tervest laiast maailmast ja sekka mõned pikemat sorti vestlused elu üle, on värvikas näide palverännaku teekonna ühest osast. Õhtune tegevus päevateekonna lõpp-punktis asuvas külas on minu arvates oluline kogemus palverännaku jooksul. Tavaliselt jõutakse seatud sihtpunkti kohale juba pärastlõunal ja seega jääb külades aega jalgu puhata ning ka kohaliku eluga tutvust teha, kui just siesta aeg ei ole. Mitmel pool külas on olemas ka suur välibassein, paljudes baarides pakutakse suurepäraseid roogasid, häid kohalikke veine ning einestamist saadab sageli otseülekanne mõnelt härjavõitluselt. Hispaania oma täies võlus! Mida veel tahta. Olgu siinkohal mainitud paar mõnusamat Navarra maakonnas asuvat küla: Estella oma tänavatega, Uterga oma võrratu öömajaga ning Puente la Reina basseinimõnudega.
Ent sama palju nagu on kaunist loodust, vaatamisväärsusi, põnevaid paiku, inimesi, elamusi ja monumente teed mööda käies, toimub rida sündmusi ka rändaja mõttemaailmas. Santigo palverännak on minu meelest parim viis tunnetada üht elu kõige laiahaardelisemat liikumist – käiku mööda iseenda eluteed. Lisaks sellele on teekond õpetanud mulle oskust tunda rõõmu lihtsatest, igapäevastest asjadest. Vesi. Valgus. Soojus. Päike. Õhk. Õnnetunne. Armastus. Olemine olevikus – nüüd, siin ja praegu. Toimub omamoodi kohanemine keskkonnaga, kus kõik muutub lihtsaks ja algupäraseks. Ühel hetkel tekib tunne, et ei tahagi enam tagasi arvutite, juhtmete juurede ja linnatänavate vahele. Et siin ongi ainuõige ja hea.
Mina olen endiselt teel ega ole Santiago de Compostelasse kohale jõudnud. Kuigi tunnen inimesi, kes on sinnani ka välja läinud, ei ole see minu jaoks praegu veel esmatähtis. Olen paljuski nõus sellega, mida üks mu õpetaja kord ütles – et Tee ei lõppe iial ära. Ehk teisisõnu – kui me tajume, et käime elu jooksul iga päev mööda ühte teed, milleks ongi meie elutee, siis taipame, et tähtis ei ole kohalejõudmine, vaid teelolek.