Saarlane Caesar Kaljo pidas elu jooksul väidetavalt lausa 49 ametit, kuid kõige muu kõrvalt jäädvustas ta ennast kindlalt ajalukku ühe esimese Eesti polaaruurijana.
Caesar Kaljo (1897–1969) kirevale elukäigule mõeldes kipub taas pähe mõte eriliste nimede seotusest eriliste saatustega. Miks Kaljo isa, Kaarma vallast pärit kunstmaaler ja kultuuritegelane Aleksei pojale sellise nime pani, ei ole teada. Igatahes ei ole kuigivõrd liialdatud Kaljo autobiograafia sissejuhatuses väidetu, et elus jõudis ta tegutseda 49 ametialal. Õppinud Kuressaares maalermeistriks, töötas ta laevakoka, sildimaalija ning kuldajana Riias ja Peterburis, õppis muusikateooriat ja viiulimängu, tarbe- ja rakenduskunsti, fotograafiat ja retušeerimist ning omandas õhtukursustel keskhariduse.
Mais 1916 mobiliseeriti Kaljo väeteenistusse. Põhiliselt Viiburis teenides sai ta südamelähedase ameti orkestrandina ja määrati peatselt puhkpilliorkestri juhiks. Varsti pärast Oktoobrirevolutsiooni tema aastakäik demobiliseeriti. Kuna kodusaarele Saksa okupatsiooni tõttu ei pääsenud, Tallinnas ja Peterburis oli tööd aga äreva aja tõttu vähe, otsustas Kaljo (ilmselt 1918. aasta märtsi algul) vabatahtlikuna mereväkke astuda.
Saatuse tahtel polaaruurijaks
Õnnelik juhus tõi Kaljo elukäiku järjekordse pöörde: temast sai polaaruurija. 18. septembrist kuni 31. oktoobrini 1918 võttis ta jäämurdja „Taimõr“ vanemsignalistina osa Vene polaarekspeditsioonist, mis jõudis Arhangelskist Igarkani Jenissei jõel. Selle juht, silmapaistev polaaruurija Boriss Vilkitski (1885–1961) kavandas kolme-aastase retke, mille käigus tuli läbida kogu Kirdeväil Arhangelskist Vladisvostokini. Vilkitski oli seadnud eesmärgiks saavutada otsustav pöörde Põhja-meretee kasutuselevõtmisel ja polaaralade geoloogilisel uurimisel ning küsis Nõukogude valitsuselt miljon rubla. Viimane eesotsas V. Leniniga pidas ettevõtmist niivõrd tähtsaks, et eraldas ekspeditsioonile 1918. aasta juulis poole suurema summa. Eelkõige tuli uurida, millistes oludes pidid sõitma kaubalaevad. Teaduslike tööde kõrval oli vaja rajada uusi meteoroloogiajaamu, toimetada jaamadesse varustust ja mehi. Lisaks Kaljole kuulus „Taimõri“ meeskonda veel eestlasi: roolimees Johannes Jõgi (töötas hiljem Roomassaare sadama ülevaatajana ja abiellus Kaljo õe Almaga), pootsman Laidus (Muhust või Orissaarest) ning kaks tuukrit ja kaks radisti.
Hiline väljasõit (mis viibis võimuvahetuse tõttu kuu aega), halvad ilmaolud, vigane kaart ja liigne hasart nurjasid ettevõtmise. Jenissei lahes jooksis „Vaigatš“ karile ja hukkus. Vigastada sai ka „Taimõr“.
Ekspeditsiooni üks tipphetki oli kaasabi kuulsa Norra polaaruurija Roald Amundseni laeva „Maud“ jäävangist vabastamisel: „Siit saadeti meilt 10 meest kuni „Maudini“ jääd mõõtma ja meie Jõgiga olime ka nende hulgas. Kaasa võeti meeterpuurid, millega puuriti jäässe augud, et jää paksust kindlaks teha. Selle paksus oli kohati üks meeter, aga kohati 5–10 meetrit. Pika puurimise peale sai kindlaks teha kõige nõrgema jää meie ja „Maudi“ vahel ning „Taimõr“ hakkas seda mööda „Maudile“ lähenema. Kui olime kõigest 50 meetrit „Maudist“ eemal, jää „Maudi“ juures korraga pragunes ja jääväli hakkas kahes suunas liikuma. „Maud“ tegi järsu nõksu ja sai oma õige asendi kätte. Ühtlasi oli ta sellega ka jääst vabastatud. Kohe võeti „Maud“ puksiiri ja tõmmati jääst vabasse vette.“
Teine ekspeditsioon mootorpurjekal „Bednota“ algas Arhangelskist 1919. aasta septembri keskpaiku ja oli ette nähtud polaarasulate varustamiseks; teaduslikke töid polnud ette nähtud. Seegi retk kujunes väga raskeks: karmide jää- ja ilmaolude tõttu oli laev korduvalt otseses hukkumisohus. Jõuti küll Jugorski polaarjaama, kuid Novaja Zemljal maabuda ei õnnestunudki. Triiviti põhja polaarbarjääri poole. Kõik laevatekil kattus jääkoorikuga. „Meeskond oli kogu aeg märgade riietega, sest kuivatada polnud peale väikese kambüüsi kusagil,“ meenutas Kaljo oma 40 aastat hiljem kirja pandud mälestustes. Rängas võitluses Põhja-Jäämerega jõuti siiski õnnelikult kodusadamasse tagasi.
Meteoroloog-vaatlejana Marrasale polaarjaamas
1920. aasta septembrist kuni septembrini 1921 töötas Kaljo 13 kuud Jamali poolsaare läänetipus asuva Marrasale polaarjaama meteoroloog-vaatlejana, uurides ühtlasi sealsete neenetsite elu ja kohalikku loodust. Kuna Kaljo oli ka ekspeditsiooni ametlik fotograaf, tegi ta kõigil oma polaarrännakuil rohkesti päevapilte.
Enne seda tuli tal 1919/1920. aasta talvel läbida hüdrometeoroloogia kursused. Meeskond, mida Kaljo ise koostada aitas, oli seitsmeliikmeline: peale kolme venelase üks prantslane, üks norralanna ja kaks eestlast, Kaljo ise ja masinist Breithof. Pärast kõiki vintsutusi ja ohte merel sarnanes elu kuival maal, äsja remonditud avaras jaamas paradiisiga. Igaüks sai eraldi toas omaette olla ja tööd teha. Päevakavas oli kolm söögikorda ja kellaviietee. „Ainukesed toiduained, mida meil ei olnud, olid must rukkileib ja värske kartul,“ meenutab Kaljo.
27. septembril 1921 jõudis kätte Marrasalest lahkumise hetk. Kaljo tunnistab, et ta südamel oli midagi kahjutunde sarnast. „Inimene on juba selline, et kui oled kusagil mõnda aega elanud, muutub see paik kuidagi koduseks ja sealt lahkumine muutub raskeks.“ Pärast seda kulus ligi aasta opteerimiskadalipu läbimiseks.
Tagasi Eestis
1922. aasta sügisel oli Kaljo tagasi koduses Kuressaares. Ta jätkas tööd kunstmaalrina ning sai 1927. aastal segakaupluse omanikuks, mis aga nelja aasta pärast majanduskriisi tõttu pankrotti läks. 1932. aasta suvel suri tema isa ning Kaljo võttis üle tema ameti lossivahi ja muuseumihoidjana, kellena ta töötas kuni 1935. aasta sügiseni. Kõige selle kõrval tegutses ta Kaitseliidu Saaremaa maleva orkestrijuhi (1926–1935) ja pillimehena, oli Saaremaa Ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja, Saaremaa Meistrite Ühingu esimees, Kuressaare Kaunistamise Seltsi sekretär, tegeles kujutava kunstiga. 1935. aastal kolis kogenud meistrimees Tallinna, kus algul leidis tööd OÜ Maja töödejuhatajana. Ühe suvila ehitusel tutvus ta Konstantin Pätsi venna Voldemariga ja sai tänu sellele tööd presidendi Toila-Oru suveresidentsi remontimisel. Juba 1937. aastal asutas Kaljo Tallinnas oma töökoja, kus oli kuni 25 töölist. Tema tööobjektide hulka kuulus ka kohviku Kultas interjöör.
Asumisel Komimaal
Sellise elukäiguga mees tundus Nõukogude võimuorganitele mõistagi ohtlikuna ning 3. novembril 1944 ta arreteeriti. 14. detsembril mõistis nn troika Kaljole „kontrevolutsiooniliste kuritegude“ eest kümme aastat vangistust ja viis aastat asumist. Pärast süüdistuskokkuvõtte ärakuulamist olevat ta oma suhteliselt sõbralikelt „kohtunikelt“ küsinud, mis ta siis õieti teinud oli. „Siis ütles üks kohtunikest, et teha võib ka nii, et jälgi järele ei ole jäänud. Teid tuleb lihtsalt mõneks ajaks ühiskonnast eemaldada, et te midagi teha ei saaks!“
See kohtunik eksis sügavalt: Kaljo väga mitmekesine elutöö jättis sügavad jäljed. Kaugelt Komimaalt pääses ta koju tagasi 1955. aasta hilissügisel. Kuni 1967. aastani töötas Kaljo Kuressaare lastemuusikakooli õpetajana, oli tuletõrjeühingu orkestri taasasutaja ja juht (1956–1959), juhatas arvukaid maarahvamajade pasunakoore, tegeles heliloominguga. Peale selle teenis ta igapäevast leiba teeninduskombinaadi Saare fotograafina.
Väsimatu töömees Kaljo suri 9. mail 1969 Kuressaares ja on maetud Kudjape kalmistule. Ühe esimese eestlasest polaaruurijana jääb tema nimi kindlalt meie polaarajalukku.
Tekst: Olavi Pesti
Foto: SA Saaremaa muuseum fotokogu