Venemaal elavad buda usku inimesed põhiliselt kolmes piirkonnas: Kalmõkkias, Tõvas ja Burjaatias. Kõik nad kuuluvad gelugi koolkonda. Seda kauget usku ja neid kaugeid paiku püüab Tiit Pruuli – üks äsjailmunud raamatu „Tuhandenäoline budism” autoritest – järgnevalt lähemale tuua.
Indias sündinud ning üle Aasia levinud budism on rõõmus ja värviline usk. Budistid puhuvad pasunaid, löövad trumme, arutlevad igaviku ja igapäeva üle, tantsivad rituaalseid tantse, usuvad taassündidesse ja nirvaanasse, mis kannatustest vabanedes saabub. Budismi eetikast ja filosoofiast leiab palju olulisi teemasid elust aru saamiseks. Rääkides budismist Venemaal, võiks mõtiskleda näiteks mõistetest “kesktee” ja “vägivallatus”.
Burjaatia
Ida-Siberi lõunaosas, ümber Baikali järve asuvat burjaatide ja evengide asuala hakati Venemaaga liitma 17. sajandi keskpaiku. Burjaatia oli aastasadu tihedalt seotud budistliku Mongooliaga. Budism, mis burjaatidele varemgi tuntud, hakkas laiemalt levima 18. sajandil, kui 1712. aastal külastasid sealseid paiku 150 Tiibeti ja Mongoolia laamat. Paljuski püüti uut usku ühendada kohaliku šamanismiga. 1728, kui Kjahta lepinguga märgiti maha piir Hiina ja Venemaa vahel, oli budism Burjaatias juba üsna populaarne ja venelased olid sunnitud välja andma ukaasi, et üle piiri ei lastaks välismaiseid munki, vaid õpetataks välja kohalikke laamasid, kes oleks ustavad Vene imperaatorile.
19. sajandi keskpaigast hakkas tsaarivalitsus Burjaatia ja veidi hiljem ka Kalmõkkia budistlikke institutsioone kavakindlalt keskvõimule ja kohalikele venelastest kuberneridele allutama. Algas sisuliselt samalaadne venestamisprotsess nagu ka Eesti- ja Liivimaa kubermangudes. Kuna õigeusu kirik oli võetud ilmalikku poliitilisse teenistusse juba Ivan Julma ajal, sai õigeusu kirikust venestamise bastion ka budistlikes piirkondades. Samal eesmärgil püüti õigeusu kirikut kasutada ka kristlikes Baltimaades.
19. sajandi lõpus oli Burjaatia etnograafilisel territooriumil umbes 15 000 laama käsutuses 34 datsani, millest mõned paiknesid Irkutski ümbruses, enamus aga tagapool Baikalit. Burjaatmongoli ANSV moodustamise ajaks 1923 oli pühakodasid 44, aga vaimulike arv oli seoses esimese maailmasõja ja kodusõjaga umbes 40% vähenenud. 1920. aastail püüti usuga võidelda esmalt ideoloogiliste mõjutusvahenditega. Ei õnnestunud!
Siis hakati kasutama administratiivseid survevahendeid (maksud). Poldud ka kuigi edukad! Seejärel algasid füüsilised repressioonid. 1930. aastate lõpuks oli suurem osa laamadest kas maha lastud või vangistatud; Burjaatias ei tegutsenud enam ühtegi kloostrit, nende vara oli purustatud või laiali tassitud.
Tšekistid pidasid burjaatide hõimuriiki Mongooliat olulisimaks väravaks, mille kaudu eksportida kommunistlikke ideid nii Tiibetisse, Hiinasse kui Indiassegi. Seda väravat püüti avada osalt ka burjaatidest ja kalmõkkidest budistide abiga.
1946. aastal õnnestus Burjaatias – pärast mitmeid palvekirju isakesele Stalinile – avada Ivolga klooster, mis oli üheks kahest tegutsevast budistlikust pühakojast NSVL-s. Ivolga, mis on Burjaatia kõrgeima vaimuliku hambo-laama residents, asub Ulan-Udest umbes 40 km kaugusel.
Burjaatias viibisid 1980. aastail korduvalt mitmed Eestimaa Budistliku Vennaskonna liikmed eesotsas Vello Väärtnõuga, kes budistlikku mõtet ka koju tagasi kandsid.
Tõva
Turgistunud mongolid tõvalased, nagu ka nende suured naabrid halka-mongolid, heitlesid pikalt Venemaa ja Hiina mõju vahel. Kjahta lepingus nimetasid venelased-hiinlased selle ala neutraalseks tsooniks. 20. sajandi teise kümnendi algul sai Tõvast Tsaari-Venemaa protektoraat. Ehkki bolše- vikud jätsid riigi formaalselt iseseisvaks kuni 1944. aastani, juhiti tõvalaste elu juba palju varem, Tannu-Tuva Rahvavabariigi aegadel, Kõzõlis asuvast NSVL-i saatkonnast.
Budism saabus Mongooliasse kahe lainena. Lamaism jõudis Tiibetist pärale hiljem, 16. sajandi keskel. Veidi hiljem, pärast Mongoolias kinnistumist 17. sajandil, hakkas uus usk jõulisemalt levima ka Mongoolia külge liidetud tõvalaste aladel.
Veel enam kui Burjaatias, on Tõvas tänagi elus ša- manistlikud traditsioonid. Budism ja loodususund on omavahel kenasti põimunud.
Kalmõkkia
Kalmõkkide esivanemad oiraadid on pärit Mongoolia läänealadelt. Kaspia mere ümbrusesse asusid nad elama 17. sajandi alguses, pärast Džungaaria riigi langust oma ajaloolisel kodumaal.
1942. aastal okupeeris Saksa armee suure osa Kalmõk- kiast ja paljud stalinistlikust terrorist ja ebainimlikkusest kurnatud kalmõkid astusid Saksa sõjaväkke. See tõi kaasa karmi karistuse kõigile kalmõkkidele: 1943 deporteeriti kogu rahvas Siberisse.
Kui 20. sajandi alguses oli Kalmõkkias 92 budistlikku templit enam kui 2000 vaimulikuga, siis 1990. aastate alguseks oli Kalmõkkia NSVL-i territooriumil paigaks, kus religioon oli kõige põhjalikumalt välja juuritud. Tegutses vaid 2 õigeusu kirikut, ei ühtegi ametlikku budistlikku templit ega kloostrit.
Kirsan Iljumžinov, kes on olnud Kalmõkkia president juba 1993. aastast, armastab lisaks malele ka budismi. Nii avati 1996 erilise pidulikkusega esimene suur pühakoda – hurul. Eelmisel aastal valmis pealinnas Elistas Euroopa suurim budistlik kompleks – Buddha Kuldne Eluase. Kohalikku usuelu juhatab Ameerikas üles kasvanud ja kodumaale naasnud kalmõkk Telo Tulku Rinpoche. XIV dalai-laama, keda ametlik Venemaa punahiinlaste soovil vaenab, on saanud Kalmõkkiat külastada kolmel korral: 1991, 1992 ja 2004. Iljumžinov on talle Kalmõkkias lausa alalist elupaika pakkunud ning ise oma riikliku delegatsiooniga Indias Tiibeti eksiilvalitsuse paopaika Dharamsalat külastanud.
Budismi taassünd
Nii Burjaatias kui ka Tõvas ja Kalmõkkias algas budismi taassünd Gorbatšovi perestroika ajal. 1989-90 tulid Venemaale budiste õpetama ja teenistusi läbi viima esimesed Tiibeti laamad. Dalai-laama, tõsi, oli tseremoniaalseid visiite teinud ka 1979 (Moskvasse ja Burjaatiasse) ning 1982. Mõistagi kummitas esialgu kirjanduse ja rituaalsete esemete puudus, sest enamik neist oli ateistide poolt hävitatud või muuseumieksponaatideks kuulutatud. Ometi hakkasid hoogsalt kerkima esimesed pisikesed templid ja stuupad. Peagi saadeti Venemaa budiste õppima Dharamsalasse.
Ametlik Venemaa on oma suhetes budistlike alamatega ettevaatlik. Esiteks on see muidugi tühine osa äärealade rahvastikust (jutt on vähem kui miljonist inimesest) ja teiseks ei taheta neil teemadel palju rääkida seetõttu, et tahes-tahtmata tõstatuks siis Tiibeti probleem. 1996 kirjutasid Venemaa ja Hiina alla ühisdokumendile, kus Venemaa teatab, et Tiibet ja Taiwan on Hiina õiguspärased osad ja hiinlased omalt poolt kinnitavad, et Tšetšeenias toimuv on Venemaa siseasi. See sõprusakt peatas mitmeks aastaks ka dalai-laama visiidid Venemaale.
Peterburi tempel
Üks oluline budistlik koht on Venemaal veel – 20. sajandi algul ehitati XIII dalai-laama initsiatiivil Peterburisse Tiibeti stiilis tempel. Tiibeti kõrgeima vaimuliku initsiatiivi kandis Venemaale burjaadist laama, dalai-laama üks õpetajaid Avgan Doržijev. Kindlasti oli templiehitus üks osa „suurest mängust” – Briti ja Vene impeeriumide omavahelisest heitlusest, mille käigus püüti saladiplomaatia abil saavutada võimu Aasia mägises südames. Praegune Burjaatia rahvuskangelane Doržijev (1853-1938), kelle mälestusstuupa avamisel mõne aasta eest osalesid teiste seas ka Riigikogu liige Tiit Matsulevitš ja budoloog Linnart Mäll, aitas – teadlikult või mitte – kaasa Venemaa positsioonide tugevdamisele Lhasas. 1920ndail, kommunistide algaastail, oli ta oluline budismi reformaator. Tal olid kontaktid nii juhtivate kommunistide (Lunatšarski) kui ka GPU-ga. Venemaa budismiajaloolase Aleksander Andrejevi sõnul on oluline osa Doržijevi KGB toimikutest tänaseks kadunud.
Muu hulgas peab Doržijevit üheks oma õpetajaks ka esimene eestlasest budist Karl Tennisson.
Peterburi templiehitust toetas mõnesajaliikmeline Peterburi budistlik kogukond, mis koosnes põhiliselt siia asunud burjaatidest ja kalmõkkidest.
Kommunistide võimule pääsedes oli üheks Peterburi templi hoidjaks ja kaitsjaks ka Karl Tennisson, kes seejärel 1923 Lätisse opteerus. 1933. aastal lõppesid Leningradi templis regulaarsed teenistused, kaks aastat hiljem toimus sealsete laamade esimene arreteerimise laine. 1937 võeti kinni viimased mungad ning tempel suleti.
Teise maailmasõja ajal paigutati hoonesse sõjaväe raadiosaatjad ning kuni 1960. aastani kasutatigi seal paiknevat aparatuuri välismaiste raadiojaamade segamiseks. Tänu mitmetele vene budoloogidele, samuti 1950. aastate lõpus NSVL-i naasnud kunstnikule ja vene luureagendile Nikolai Roerichile, anti vana tempel Teaduste Akadeemia kasutusse. 1990 anti see arhitektuurselt huvitav hoone üle usklikele, et ta saaks taas täita oma õigusekohast funktsiooni.
Venemaa budoloogid (Vassiljev, Oldenburg, Šerbatski, Rosenberg) olid XIX-XX sajandeil oma ala juhtivad teadlased Euroopas. Neile kasvas ka nõukogude ajal väärilist järelkasvu. Venemaa budistid võivad tähelepanuväärseteks osutuda ka seoses dalai-laama mõistaandmisega, et tema järeltulija ei pruugigi taassündida Tiibetis (kommunistlikus Hiinas). Vahest hoopis Venemaal? Nii et Vene budismil tasub silma peal hoida – on huvitav.