Liis Kängsepp võitles Brasiilias Itacare randades lainehirmu ja lainelauaga. Sai hirmust üle ning suveniiriks fotod ja armi vasakul põlvel.
Millegipärast on minu reisikaaslane, rumeenlanna Laura veendunud, et just surfimine on midagi, mida tahan Brasiilia kirderannikul Itacares proovida. Mina selles esialgu nii kindel ei ole.
Surf on mulle alati tundunud tegevusena, millega minul mingit sidet pole. Ma ei oska hästi ujuda, pelgan pisut suuri laineid ning ootamatuid olukordi. Aga surfimine seostub mulle just ülisuurte lainete ja ohtlike haidega. Seostus, peaksin nüüd ütlema.
„Ära nüüd õienda,“ teatab Laura mulle pärast reisi õuduste bussis, mis kihutas kuus tundi mööda kurvilisi Brasiilia mudateid, enne kui Bahia osariigis asuvasse Itacaresse jõudis.
„No ma ei tea, see bussireis oli juba piisavalt suur seiklus,“ jään ma kahtlevale seisukohale, kuna olen afektiseisundis ega suuda oma õnne uskuda – ma olen elus, ma olen Itacares ja isegi mu seljakott Tamaara on endiselt minuga!
Kuid Laura on tugeva selgrooga tütarlaps. Ta sõna otseses mõttes lohistab mind kohaliku reisikorraldaja Brazil Top Tour kontorisse, kus nõuab sakslannalt Annalt meile surfiõpetajat. Nii me kohtumegi Sao Paulost pärit Tarekiga, kellel surfistaaži üle viie aasta.
„Tüdrukud, palun ärge Brasiilia bikiinidega surfitundi tulge,“ paneb Anna meile südamele, kui tunni aeg ja muud detailid kokku lepitud. „Need lihtsalt ei ole surfimiseks mõeldud.“ Brasiilia bikiinid on nimelt väga miniatuursete mõõtmetega.
Kui järgmisel hommikul randa longime, olen endiselt kahevahel, kas tahan turnida pisikesel plastikutükil keset märatsevat ookeani.
Tegelikult asi nii hull muidugi pole – Itacares on palju erinevaid randu, igaühes erinevad lained. On rand, kus laineid peaaegu polegi, on rand, kus lained on suured ning vihased, ning randu, mis jäävad nende kahe äärmuse vahele. Meie lähme esialgu nn lasteranda, kus meri on täiesti tüüne.
„Itacare on absoluutselt parim koht surfimise õppimiseks,“ lausub kindlalt 25-aastane Tarek, kes alustas surfimist ilma korraliku õpetajata. „Üks sõber lihtsalt andis mulle laua ja ütles, et näe, proovi ka. Nii ma alustasingi.“
Seega oli Tareki surfari tee raskem kui meil Lauraga– talle ei öelnud keegi ette, kuidas asju lihtsa vaevaga teha saab, Tarek pidi pidevalt jalgratast leiutama. Samas on Tarek just seepärast hea õpetaja, sest teab täpselt, kuidas surfiidiootidega hakkama saada.
„Nii, nüüd heidame lauale pikali,“ juhendab ta meid, kui on ülisuured surfilauad liivale maha pannud.
„Mis mõttes? Kas me vette ei lähegi?“ uurime meie Lauraga vastu.
„Ikka lähme, aga kõigepealt peate selgeks õppima, kuidas üldse lauale püsti saada,“ naerab Tarek ja selgitab, kuidas nelja sammuga surfilauale püsti saab.
Kui oleme neli sammu enam-vähem selgeks saanud, vähendab ta sammude arvu kolmele. Ideaalis peaksime tunni lõpuks ainult ühe hüppega lauale püsti saama. Päris nii muidugi ei lähe, esimesel tunnil ei suuda mina ega Laura peaaegu kordagi lauale püsti saada. Seda kõvemad on meie vaimustunud kilked, kui siiski umbes kaheks sekundiks laual püsti suudame seista.
Üritused nurjab meie suhteliselt nõrk füüsiline ettevalmistus. „Surfimine on tõsine sport,“ kinnitab meile Tarek, „tunni ajaga võid sadadest kilokaloritest ilma jääda.“ Ilma tugeva biitsepsita pikalt ei surfi, kuna ühel hetkel ei jaksa mina ega Laura end laua pealt püsti tõugata. Selle asemel kukume suure plartsuga sooja vette. Aeg on lõpetada tund korraliku venitusega ning end puruväsinult hotelli lohistada.
„Teil läks väga hästi,“ kinnitab meile igal võimalikul juhul Tarek, „paljud ei suuda üldse esimesel tunnil laua peale püsti saada, isegi kui üritavad samasuguses laineteta vees nagu teie.“
Meie Lauraga ei tea, kas ta räägib tõtt, või üritab lihtsalt meie võitlusvaimu üleval hoida, kuid järgmisel hommikul ootab Tarek meid taas hotelli ees, et viia juba hoopis hirmutavamasse randa. Jah, seal on lained. Suured lained.
Ühel hetkel, kui järjekordse suure laine möödumist ootan, et kõhuli surfilauale ronida, läheb midagi valesti ning ühtäkki tunnen ma, kuidas laine niidab mu jalust. Järgmisel hetkel saan surfilauaga vastu pead ning just siis, kui mõtlen, et siia ma nüüd upungi, on laine möödas ja minu mitte väga brasiilialikud ujumispüksid jalast praktiliselt kadunud.
Tuleb tunnistada, et mul on hirm nahas, kuna lained on päris suured. Aga hirmust aitavad suurepäraselt jagu saada väikesed võidud, kui ühel hetkel hüppad ja oledki surfilaua peal püsti ega kukugi sealt lainetesse, lüües järjekordselt ära vasaku põlve.
„Noh, enam ei karda laineid, jah,“ küsib minult 45 minutit hiljem naerdes Tarek, kui ma surfilauda lainete poole tirin, suur naeratus näos.
„Ei, nüüd on mu ainus hirm, et mu ujumispüksid panevad plehku, “ vastan itsitades. Lained on tugevad ja olen juba harjunud, et kui surfilaualt maha kukun, tuleb esimese liigutusena haarata ujumispükste järele, sest tugevad lained rebivad neid järjekindlalt allapoole.
„Oh, ära muretse, kui nad isegi kukuvad alla, jäävad nad ju nööri külge rippuma,“ vastab Tarek . Ja tal on muidugi õigus – päris ära kaotada pole pesu võimalik, kuna surfilaud on nööriga jala küljes kinni. Järelikult jäävad susped tõesti nööri külge rippuma. Millegipärast pole mul tahtmist teada saada, kas see ka tegelikult nii on.
Esimestest surfitundidest jääb lisaks fotodele suveniiriks arm vasakul põlvel – surf on siiski füüsiliselt ohtlik ala. Rääkimata sellest, et naiselikkusega pole sel palju pistmist.