BISSU – jumalik olend Lõuna-Sulawesilt

Bissu on püha olevus, kes ühendab endas kõigi ühiskonnas eksisteerivate sugude tunnused ning lisaks veel üleloomuliku maailma. Lõuna-Sulawesi šamaanieluga käis tutvumas Terje Toomistu.

Bissu on püha olevus, kes ühendab endas kõigi ühiskonnas eksisteerivate sugude tunnused ning lisaks veel üleloomuliku maailma. Lõuna-Sulawesi šamaanieluga käis tutvumas Terje Toomistu.

Konutan ühes lõputult sirge maantee äärde püsti pandud lugematutest kohvikutest. Sajab lakkamatult, nagu ühel venival vihmasel hooajal ikka. Mul on vaid üks telefoninumber, mis on kogu mu siinsete reisipraktiliste teadmiste pagas. Joon ühe kohvi teise järel, sest mõistagi olen ärevil, nagu pühameest kohates ikka.

Aga minu oodatud bissu – nii kutsub šamaani sellel kummalisel k-tähe kujuga troopilisel Indoneesia saarel elav bugiste rahvas − saabub alles südaöö paiku. Umbes viis tundi pärast seda, kui mind siin teepervel maha pandi.

Üle džiibi kasti tõmmatud kile alt piilub seitse silmapaari. Veel pole teada, et need on bissu Eka sõbrad ja tema töötajad, nagu pole teada ka see, et roolis istuv muhe vunts on Eka abikaasa. Vabandust? Abikaasa? Bissu kui püha olevus peaks ju seksuaalsuhetest hoiduma!

Tormilise loomu ja laia naeruga transnaine Eka tutvustab mulle meest oma partnerina, kellega on elu ja salongiäri jagatud viimased üheksa aastat. „Bissu on calabai, aga mitte kõik calabai’d ei saa hakata bissu’ks. Võib-olla tuhandest calabai’st üks võib olla bissu,” selgitab Eka tähtsalt, lohistades samal ajal mööda salongi eesruumi mulle mõned lavatsid küljealuseks. Rusikasuurune ämblik lipsab vastvalminud voodi alla. Seinal ripub paar raamitud fotot, kus Eka ja muhe vunts hoiavad teineteisel kätt nagu väärikas abielupaar kunagi.

Soovariatiivsuse paradiis

Järgmisel hommikul hakkan tasapisi mõistma, millisesse sugude paljususe paradiisi olen siin Sulawesil sattunud. Nagu mujalgi, jaguneb ka bugiste maailm laias laastus kahte leeri naiste ja meeste vahel. Aga lisaks on siin mõnusalt ruumi alternatiividele.

Bugiste rahvas võib näppudel kokku lugeda tervelt viis eraldiseisvat sooidentiteeti. Lisaks naistele ja meestele tunnistatakse siin veel mõlemal suunal transsoolisi. Näiteks calabai on sündinud mehena, kes on elu jooksul omaks võtnud naiseliku soolise väljenduse, samas ei ole ta naine ega taha selleks tingimata saada. Ta on calabai, keda Indoneesias tuntakse ka waria’na.

Calalai aga on sündinud naine, kes tunneb end mugavalt kuidagi teistmoodi, pigem nii nagu mehed. Aga ta ei ole mees ega taha selleks saada. Ta on calalai ja ta tunneb kirge naiste suhtes. Kui aga võimalike sugude loendamisega jõuda keskmise näpuni, muutuvad asjad veelgi tähelepanuväärsemaks, sest viies parasugu tähistab šamaani.

Bissu ülesanne on korraldada kogukonna jaoks olulisi riituseid, aga ta võib olla ka individuaalne nõustaja ja oraakel. Või hoopis anda kaasa õnnistuse islami palverännakuks Mekasse. Tavaliselt on bissu mehestnaiseks- transsooline, aga tegelikult pole tema sooidentiteedil suuremat tähtsust. Hingedeilmaga suheldes oleme kõik lihtsalt inimesed, kelle sool või seksuaalsusel pole enam mingisugust tähtsust. Bugiste maailmaloomise müütides on bissu’l võtmetähtsusega roll ja ka ükski riisisaak ei saa koristatud ilma bissu õnnistuseta.

Tõelised ja wannabe-bissu’d

Peagi märkan, et ega Eka end otseselt bissu’ks ei nimetagi, kuigi ta võib sarnaselt paljude teiste ümbruskonna trans-naistega näidata uhkusega mõnda raamitud pilti sellest, „kui ma olin bissu”. Olukord muutub veel segasemaks, kui naabrinaise juures pannakse peale sugulaste pulmavideo ning näen seal kõiki kogukonna tähtsamaid bissu’sid kõrvuti noorte waria’dega rituaalitantsu tantsimas.

Nad kõik hoiavad käes lainelise kujuga pistoda, mida surutakse endale kõrri või kõhtu. Kuna nuga nahka ei läbista, on see tunnistuseks sellest, et püha jõud on sisenenud bissu kehasse ning muutnud ta ebamaiselt tugevaks. Vähemalt selline on müüt. Kuna juhuslikult on vana-aastaõhtu, näen mõned tunnid hiljem neidsamu waria’sid hoopis teistes tantsurütmides, tõestamas oma ebamaist tugevust. Küla keskel püsti pandud laval paljastub dangdut- muusika gruuvis ja higipiiskade sädeluses noorte waria’de väsimatu seksapiil.

Uue aasta esimese paari nädala jooksul külastan aga enamikku piirkonna nn tõelistest bissu’dest ja neid ei ole kahjuks enam palju. Kohe esimesel kohtumisel küla bissu’de pühakojas tehakse mulle selgeks, et tõsiseltvõetavat järelkasvu praegustel bissu’del ei ole.

„Nende pistodad (kohalikus keeles kris) on lamedaks lihvitud otsaga, nad on rohkem huvitatud meestest ja salongitööst. Meil on tõelised bissu’d ja siis noored, kellele bissu’ks olemine tähendab vaid kostüümi ja tantsu,” räägivad nad nagu ühest suust. Lisaks märgitakse tõsiasja, et tõeliselt tugevate vaimsete võimetega bissu’d on meie hulgast juba lahkunud. Siit järeldub bugiste kultuuri kurbmäng – alles on jäänud käputäis vanemaid bissu’sid, kellel on veel säilinud kõrgemaid teadmisi. Nooremate põlvede hulgas on bissu muutunud traditsiooniks, mida võib rituaalide kaudu edasi kanda.

Selleks et minna bissu vastuvõtule, tuleb kõigepealt turult soetada vajalikku moona – sirelisarnaseid sirilehti ja beetlipähklit, ilma milleta bissu juures läbi ei saa. Alati peab viima ka tubakat ning hea oleks kaasa võtta hoolikalt valitud kobar banaane, teed, kohvi või kookost. Annid tuleb asetada koos väikse rahatähega (10 000 või 20 000 ruupiat ehk 1–2 eurot) taldrikule, mille bissu esitab pühavaimule ehk dewata’le. Seejärel selgub, kas ülevad jõud võtavad jutule või mitte. Järgnevalt kirjeldan kogemusi kolme bissu juures.

Sugusid ja usundeid ühendav

Bissu Nani elab keskusest umbes pooletunnise mootorrattasõidu kaugusel pisikeses külas täiesti tagasihoidlikus majas, sellises nagu naabrilgi. Kui teda esimest korda kohtan, astub ta tagatoast palja ülakehaga välja. Märkan, et tal on rinnad.

Vaadates talle silma, pole võimalik määratleda, kas ta on mees või naine. Temas on kõike. Ta on täpselt see kõikvõimalikke sugusid ühendav või neid ülendav bissu, nagu olin ette kujutanud.

Nani kutsub meid edasi tagatuppa, kus asub tempat dewata ehk tema altar või koht, mille kaudu toimub suhtlus teiste maailmadega. Tavaliselt pühendab bissu oma majast ühe kambri dewata’le. Iga bissu altar on erinev – tavaliselt on see bambusepuust ehitud troon, mis võib sisaldada savist anumaid, patju, kivisid, veekausikesi, alkoholipudeleid, teokarpe jm. Bissu Nani põletab paar küünalt, raputab põlevate süte peale rammusalt lõhnavat puru, pomiseb palvuseid ja näib suhtlevat millegagi, mille kohalolu võin vaid aimata.

Nanist sai bissu viieteistaastaselt. Nagu tavaliselt, jõudis temani ilmutus unenäo kujul, mis tähendas, et hingus on ta välja valinud. Aga seda, et ta on calabai, teadis ta juba kolmeaastaselt, räägib ta meile küünlavalgel suitsuses kambris. Tavaliselt käivad inimesed Nani juures haiguste puhul, aga ta võib aidata ka armuabis. Näiteks kui mees tahab võita mõne naise südant, võib ta bissu’lt küsida vajaminevat loitsu. Talle tarkuseid jagavat hinge ta iga päev näha ei saa. Küll aga ilmutab see end pidevalt unenägudes.

Bissu elutoa seintel ripuvad fotod, kus ta on kostümeeritult tseremoonial. Nende kõrval ilutsevad aga suured raamitud pildid Mekast, mis on ilmselt üks levinuim sisekujunduselement Indoneesias, maailma suurima moslemipopulatsiooniga riigis.

Tõlkesse kadunud armuabi

Kuigi valdav enamik bissu’sid peavad end transsoolisteks ehk calabai’deks, siis tegelikult võib bissu’ks saada ükskõik kummast soost inimene. Oluline on, et ta oleks puhas. Naiste puhul tähendaks see, et bissu saab olla tüdruk, kelle menstruatsioon pole veel alanud, või juba menopausini jõudnud naine. Kuna esimene pole teoreetiliselt võimalik, jääb üle teine. Ka kõige esimene bissu oli väidetavalt naine. Siin külapeal liiguvad jutud, et ümbruskonna kõige võimsam bissu on praegugi naine.

Bissu Ma Temmi on sooja energiaga särav naine. Ta loob mõnusalt vanaemaliku mulje, ta on sarmikas ja tõmbab palju suitsu. Umbes tunniajase intervjuu järel liigume pühakambrisse, et esitada hingele minu küsimus. Küsin armastuse kohta.

Ma Temmi paneb prillid ette, silmitseb mõne hetke oma peopesa ning asetab siis näpud taldrikul lebavatele sirilehtedele.

„Salaam alaikum,” alustab ta vaimuga pühas bissu keeles ilmekal toonil juttu. Tundub, nagu kuulaksime pealt telefonivestlust, milles üks pool on meile kuulda, aga teine mitte. „Aahaaa, jajajaaa….” noogutab ta vaimuga nõustumiseks.

Lõpuks esitab ta meile bugiste keeles oma tõlgenduse teispoolsusest, mis tõlgitakse mulle indoneesia keelde, millest mina omakorda loon oma tõlgenduse. Selgub, et selle mehega võin abielluda küll, temaga me sobime. Aga see teine pidavat minuga ainult mängima ja pealegi on tal teine naine südames. Muidugi ei taha ma seda uskuda, sest ikka tundub reaalsus palju mitmetasandilisem kui info, mis jõuab minuni läbi korduvtõlgenduste ja -tõlkimise. Aga mine sa tea!

Juba kustub küünal ja langeb lina pühapaigale ette. Tõde on kuulutatud.

„Kui tahate püha vaimuga veel kõneleda, peate mõne teise bissu juurde minema. Vaim tuleb korraks siia ja siis liigub juba edasi järgmise bissu juurde,” naerab Ma Temmi. Kuna hingus on siit juba jalga lasknud, sõidamegi mööda kottpimedaid ja mudaseid metsateid järgmise bissu juurde.

Otseülekanne hingedeilmast

Meie koputus pisikese hurtsiku uksele äratab bissu Nasiri unest. Sellele vaatamata on mees (just, meessoost bissu’d on eriti haruldased) valmis meiega kõnelema, seda muidugi juhul kui dewata on valmis. Ulatame talle taldrikul kaasatoodud annid ning bissu kaob sellega tagakambrisse, jättes meile vaid uudishimuliku musta kassi.

Teiselt poolt seina kostub õrna pominat, mis seguneb ööritsikate valju fooniga. Unelevast olekust äratab meid korraga suur mürts, millega kukub tagakambrist meie ette teadvusetu bissu. Ehmatan nii, et isegi ritsikate sirin vaikib. Meid saatvat Ma Temmi venda ei paista toimunu aga sugugi üllatavat.

Bissu on langenud sügavasse unne, mida saadavad üksikud krambid. Siis tõmbab ta ennast kerra ja hakkab põsk vastu põrandat surutult kummalisel häälel kõnelema. Otseülekanne vaimudemaailmast kestab järgmise veerandtunni. Isegi kui mul õnnestub vahepeal midagi küsida, tundub pigem, et bissu jätkab seda juttu, mida talle teispoolsusest ette dikteeritakse. Tema sees elustunud hääl kordab, et vaim on juba vana ja väeti ning tugev dewata käib ainult valitud šamaanide juures. Kuni korraga tabab teda kerge krambihoog ning ta vajub jälle sügavasse unne.

Kui bissu Nasir lõpuks ärkab, paistab esialgu, nagu ta põeks hiiglasliku maailmadevahelise reisi järgset pohmelli. Vahepeal toimunust ta midagi ei mäleta. Mina aga mäletan ja mõtlen siiani, mis see oli ja kuidas peaks seda tõlgendama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga