Bill Bryson: Ei siin ega seal. Reisid Euroopas.

Kas teil on kunagi tekkinud küsimus, et milline võiks välja näha ühe seljakotiränduri, üksiku uitaja tavaline argipäev? Kui teema peaks huvi pakkuma, siis on see kindlasti üks põhjuseid, miks tasuks menukirjanik Bill Brysoni raamat kätte võtta.

Kas teil on kunagi tekkinud küsimus, et milline võiks välja näha ühe seljakotiränduri, üksiku uitaja tavaline argipäev? Kui teema peaks huvi pakkuma, siis on see kindlasti üks põhjuseid, miks tasuks menukirjanik Bill Brysoni raamat kätte võtta.

Ameeriklasest ajakirjanik, kes on elanud 15 aastat Inglismaal, otsustas teha rännaku läbi Euroopa. Ta alustas reisi Nordkapist ja lõpetas Istanbulis ning sellel pikal retkel kogutud muljed ja tähelepanekud kirjutas raamatuks. Me võime aimata, et reis toimus kusagil 90ndate alguses, sest oma muljeid võrdleb ta kahekümneaastataguse reisiga samades paikades ja selle eelmise reisi aeg on täpselt teada – 1973. Seega reis Euroopas nii ajas kui ruumis. Aja ja ruumi mõõdet aitavad laiendada ka tsitaadid ja viited ränduri seljakotis kaasas olevatele raamatutele, mistõttu saame teada nii mõndagi keskaegsest katkust, Teisest maailmasõjast, juutide elust Euroopas, aga ka euroopa rahvastest ja nende tavadest üldse. Aga ei midagi keerulist ega akadeemilist – raamat on kirjutatud ladusas ja lustlikus võtmes, kahtluse alla seatakse nii mõnedki euroopalikud käitumismudelid ja -mallid ning kogu selles meile nii koduses euroopalikus elukorralduses nähakse kohati ka eksootilisust. See ongi ootamatu – ei kõla ju kuidagi usutavalt, et „Euroopas ei saa mitte kunagi mitte milleski kindel olla“. Tuleb välja, et ei saagi! Brysoni seikluste ümberjutustamine oleks siinkohal põhjendamatu. Üks on selge – nalja saab meil Euroopas ikka väga palju, eriti kui oskad erinevatele olukordadele eelarvamustevabalt läheneda. Bryson armus Euroopasse pärast seda, kui oli vaimustunud võimalusest poest osta viilutamata leivapätsi, kohanud inimesi, kes käivad õhtusöögi iga koostisosa pärast erinevas poes ja näinud, et teised võtavad baretikandjaid täiesti tõsiselt. Ta liigub riigist riiki, oskamata peale inglise keele ühtki teist keelt. Seevastu saab talle selgeks, et ainult keeleoskusest võõra rahva hulgas hakkamasaamiseks ei piisagi. Prantslaste järjekordadesse vaheletrügimise tehnoloogia ja sakslaste reeglite rikkuja ignoreerimine on iseenesest üsna sõnatud tegevused, aga neid ja paljusid sarnaseid käitumisnüansse teadmata võid lihtsalt nälga või ulualuseta jääda. Väga meeleolukalt jõuab autor tõdemusteni, et kõige kõnnitavam linn on Bern, et itaallased ei müü oma poodides mitte ühtegi praktilist asja (nt külmkappe), aga Šveitsis, Brigis jälle muud müügil ei olegi, kui vaid valged pesumasinad. Või et Bernis tervitavad ettekandjad teid „bittega“, aga tänavad „merciga“ või kui Locarnos peaks keegi pillama nätsupaberi maha, astuks puu tagant välja vormiriietuses isik, kes paberi üles korjab või mahaviskaja maha laseb või teeb mõlemat. Või et Itaalia tehnoloogiline panus inimkonna hüvanguks seisneb pitsaahjus. Ilma igasuguse valehäbita viib autor meid Amsterdami ja Hamburgi erootikapoodidesse, andes põhjaliku kirjelduse seal müügil olevast kaubast ja selle kasutamisvõimalustest ning ta ei pea paljuks kirjeldada ka eurooplaste urineerimisharjumusi. Avastus, et kõige euroopalikum linn on Bulgaaria pealinn Sofia, peegeldab aga üsna selgelt seda vaadet, millisena Euroopa ühele ameeriklasele paistab. Faktilisi teadmisi lisandub raamatut lugedes ka – kus lõppes 1840. a esimene teaduslik Maa ümbermõõdu mõõtmine; millises linnas toimus 1979. a Euroopa suurim pangapettus; mis aastal hääletasid šveitslased lühema töönädala vastu; millal said Šveitsi naised hääleõiguse jpm. Vastused nendele küsimustele täiesti kindlasti üllatavad teid ja loodetavasti inspireerivad mõtisklema selle üle, kust me tuleme ja kuhu läheme. Ja kui sellised igavikulisemad arutelud tõesti tekivad, siis ehk on mõistlik võtta ja läbi lugeda ka need raamatud, mis on raamiks olnud Brysoni rännakule. Siin need on: Christopher Hibbert „The Grand Journey“ Martin Gilbert „The Second World War“ Reay Tannahill „Sex in History“ Henry Vollam Morton „A Traveller in Italy“ Philip Ziegler „Black Death“ Stephten Brook „Double Eagle“ Jane Kramer „Europeans“ Mark Twain „Võhikud võõrsil“ (The In- nocents Abroad; 1869, eesti keeles 1963; tõlkija Hardi Tiidus) Ja milline on siis seljakotiränduri argipäev? Raamatu lõpus vastab autor sellele küsimusele ise nii: „Lendad võõrale maale, jättes õhinal maha kõik kodused mugavused ja seejärel kulutad tohututes kogustes aega ja raha (enamjaolt tulutult), et uuesti luua need mugavused, mida sa poleks kaotanud, kui sa poleks kodunt lahkunud.“ Igal juhul meeleolukas lugemine kõigile, kes Euroopat avastada tahavad. Diana Lorents

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga