Bellatrix purjetab ümber maailma

Imre on hull mees. Esimesest leheküljest on see selge ja iga järgmist lehte keerad kerge põnevusvärinaga, et kuhu veel...

Kogu Imre lugu on parasjagu eriline. Kõigepealt selle ümber maailma mineku lugu üldse, aga ka selle konkreetse raamatu sünd. Kui paljud meist hakkaksid üleüldse mõtlema raamatu kirjutamisest, kui nad ennast Wordis väga kodus ei tunne ja klaviatuuril toksimine käib peamiselt kahe näpuga?

Võiks öelda, et unistus ümbermaailmareisist on praegusel ajal isegi tavaline – kui sul parajasti on raha, on aega ja on keskeakriis, siis on sellise ringi tegemine päris tavapärane lahendus. Aga Imrel ei ole üht, teist ega kolmandat eelnimetatutest. Temal on oma autovärvimisäri, armas perekond ja unistused, mis tulevad ja ära ei lähe. Juba kohe raamatu alguses ütleb Imre, et kui ta midagi pähe võtab, siis seda sealt enne välja ei saa, kui asi tehtud on.

Ma pole kindel, kui paljud meist oma unistusi nii reaalselt võtavad, nii (pealtnäha) pingevabalt. Unistus mõistena on juba enamiku inimeste jaoks sedavõrd poeetilis-romantilise tähendusega, et juba definitsiooni järgi lubame selles endale vähem reaalsust. Unistuste elu peab ju olema midagi kättesaamatut ja kauget. Ümbermaailmareisimine on aga nii komplitseeritud unistus, et unistamine läheb juba keeruliseks. Kuidas see siis ikkagi käiks ja kust ma siis ikkagi raha saan ja mis keelt seal (ja jumal küll – tegelikult, kus seal?) räägiksin ja kellega ma siis seda ette võtaksin ja kes teeb seda või teist ja mida siis ikkagi oskama peaks ja… sussssssssssss… Sinna kõik see siis ära vajubki või hajubki.

Ei-ei, ei midagi niisugust! Imre unistus on reaalsus! Hakka lihtsalt pihta.

Kõigepealt tuleb osta purjekas – mis siis, et veel ei oska purjetadagi ega tea, kuidas suhtuda merehaigusessegi. Siis tuleks tutvuda varasemate käijate kogemusega ja lugeda läbi külaraamatukogu purjetamisriiul alates Jules Verne'ist. Edasi tuleb jua veidi täpsemalt klimaatilisi tingimusi uurida ja tehniliste abivahenditega tutvuda, kuniks ühel päeval minek käes ongi.

Loen ja mõtlen, et Imre on ikka väga loominguline inimene. Ta kindlasti ise raiuks vastu, aga andes sõnale „loominguline” kõige laiema tähenduse, siis kes ta muud olla saabki? Võib olla veel ka leiutaja, sest kui olukorra lahenduseks ei ole muud varianti kui lahendus kohapeal nullist välja mõelda, siis on see seal kuskile loomingulisuse ja leiutamise piiripealne teema… Need purjetamise nipid ja tehnilised lahendused, mida Imre raamatus kirjeldab, on minu arvates väga huvitavad ja kasulikud. Kui mina peaksin kunagi tahtma purjetada, siis alustaksin tema raamatust, kasutaksin seda nagu õpikut.

Inimene vajab seltskonda. Kui inimhinge lähedal ei ole, siis tuleb nime andes anda hind pealtnäha elutule, aga väga olulisele tehnilisele abimehele. Saage tuttavaks – Merekoer, Tuuli ja kollid.

Küsisin kord Imrelt, kas ta sai vastuse sellele küsimusele, miks ometi inimesed trotsivad tuult ja tormi, koduigatsust ja üksiolekut, merehaigust, ohte ja kogu aeg kõikuvat pinda ning selliselt ringile lähevad. Ta hakkas lihtsalt naerma ja ütles, et ka tal oli seesama küsimus pidevalt üleval. Selles raamatus on vastus olemas, igaühele oma, nagu ikka.

P.S. Reisiraamatud on moes, eriti sellised eneseotsimise ja -leidmise raamatud, kus sedalaadi tarkust peetakse sobivaks iseäranis kaugetele ja soojadele saartele otsima minna. Bali saarte fännidest sööjatele, uskujatele ja armastajatele on see raamat paras sõõm puhast ja karastavat õhku – see on raamat, kus kohtute tõeliselt vaba inimesega.

Diana Lorents

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga