Kuhu kosmopoliitses ja mitte kunagi magavas linnas sammud seada, soovitab Rene Satsi, kes tunneb linna nagu oma viit sõrme.
Bangkok on linn, kuhu tulevad kokku seljakotimatkajad, priimakauba ostlejad, ennast tüdrukuks lõigata soovijad, hea toidu nautijad, seksi järele ulgujad, perepuhkusel olevad hiinlased, tarkuse taga nõutajad, organiseeritud kuritegevusest huvitujad, materiaalsesse abiellu astujad, tasuva töö otsijad, masendusse laskujad, pidu panna soovijad, teise riiki edasi reisijad, uue äri alustajad, kanepit suitsetada soovivad ja siis… mina.
Olen sattunud Bangkokki ilma liialdamata vist oma sada korda, aga sellest metropolist ei ole ma üleliia kirjutanud. Munalaskmele pole näiteks sattunud, aga mainin seda küla kogu aeg. Imelik. Proovime seda viga parandada: lennuk maandub, lausa kõrvetavalt kuum õhk lööb näkku. Mine, marsi piirivalvuri putka juurde, kuhu juhatavad sind sildid, esita pass, sinna lüüakse tempel ja oled Taimaal. Tai ametnik üldjuhul piiril küsimusi ei küsi. Nad lihtsalt ei oska keelt.
Mõnikord hoiatatakse reisifoorumites, et Tai piiril küsitakse näha tagasi- või edasisõidupiletit ning nõutakse tõestust, et sul on teatud hulk rahalisi vahendeid riigis viibimiseks. Kõlab karmilt. Need väited ei ole õnneks aga päris korrektsed. Riigist lahkumise piletit küsib suurema tõenäosusega lennufirma, kes sind Taisse suunduvale lennule võtab. Mõned firmad teevad seda, mõned mitte. Nooremad reisisellid kasutavad selle jaoks veebilehti, kust saab osta odavalt nii-öelda fantoompileti, mida ette näidata.
Lisaks pole ma elu sees kuulnud, et kelleltki Tais piiri peal pangaväljavõtet nõudma hakataks. Selline punkt on küll seaduses sees: inimesel peab olema olemas 10 000 Tai baati puhkuse kohta, aga selle raha olemasolu hakatakse kontrollima vast ainult diskrimineerimise käigus: kontrollitakse teatud rahvusgruppe või siis, kui näed tõepoolest välja, nagu tuleksid Taisse kerjama. Tulles Taisse Eesti passiga ja nähes välja, nagu üks eestlane tavaliselt näeb, ei tohiks Tai piiril mingisugust probleemi tekkida.
Kuidas lennujaamast minema saab?
Padavai linna pääsemiseks on sul mitu varianti. Kõige kallim neist on takso. Eelis on siin see, et taksomehega saab oma hotelli ukse ette ega pea mõtlemisega pead ragistama. Küll aga tuleb ragistada oma närve, vaieldes juhiga sõidu hinna üle.
Enne koroonat oli lennujaamas minu meelest kord majas: istusid nohisedes taksosse, see lülitas sujuva liigutusega kilomeetreid lugeva karbi sisse ja ei mingit vaidlust. Kui viimati püüdsin lennujaamast takso peale minna, teatas taksojuht küllaltki suure hinna ning minu nõudmise peale „Put the meter on!“ (Tavalisi taksosid kutsutakse meter taxi) teatas pahur tai, et taksomeetri sisselülitamise eest küsib ta lisatasu. Tema nimetas seda lisatasu absurdselt veel trahviks – fine –, mis oli eriti naljakas. Palud ausalt taksomeetrit kasutada – saad trahvi!
Siinkohal peab märkima, et kui oled pikast lennust unine, suurte kompsudega ega taha midagi muud kui kohe hotelli saada ja magama, ei juhtu ka midagi, kui selle krutskeid täis taksojuhiga „suure“ hinna kokku lepid. Isegi natuke petta saades ei tohiks see rahakotile väga suurt kahju teha. Tai ei ole väga kallis maa.
Järgmine võimalus oleks vinnata reisikott selga ja minna lennujaama kõige madalamale korrusele. Minna tuleks korrusest numbriga üks (kus sa just taksojuhiga vaidlesid) veel korrus allapoole ja sealt leiad rongiliini, mille nimi on Bangkok Airport Rail Link. See kiire ja mugav rong käib tihti, maksab umbes kaks eurot lõpp-peatusesse, mille nimeks on Phya Thai, ning rong teeb kokku kaheksa peatust. Otsi endale sobiv peatus välja – oleneb sellest, kuhu lähed – ning võta rongipeatusest takso hotelli, mis teeb sinu retke märksa kiiremaks (lennujaamast autoga tulles võid halval ajal sattuda mitmetunnistesse ummikutesse) ning kokkuvõttes odavamaks kui lennujaamast taksoga tulla.
Kõige odavam võimalus lennujaamast lahkumiseks on buss S1, mis väljub esimeselt korruselt, värava number 7 eest. Kohalik veniv buss, vahva elamus. Pileti ostad siis, kui oled bussi istunud. Ostad tädi käest, kes mingi hetk vinnab end istmetugedest kinni hoides sinu juurde ja küsib pileti eest viisakalt 60 baati. Umbes euro ja viiskümmend senti. Võib-olla selle pileti hind tõuseb mõned sendid mingi hetk, kuid see hind on S1 bussil olnud juba nii pikka aega, et drastilist hinnatõusu ma selles mikrosektoris ette ei ennusta.
Kuhu soovitaksin Bangkokis minna?
Buss S1 sõidab läbi linna, lõpp-peatuseks Khao San Road, mis on üks kuulsamaid peotänavaid kogu Kagu-Aasias. Kunagi müüdi siin riisi. Viimased 40 aastat rõkkavad Khao Sanil aga läbisegi üle maailma kokku tulnud karvased ja sulelised pidutsejad ning vardas keerleb krokodill. Kuigi tänav on vaid 410 meetrit pikk, tunnen end sealt õhtul läbi käies iga kord paar aastat vanemana.
Nii meeletult vali on kogu see möll, mis seal käib. Kokku oma 60 baari üritavad oma muusikat naabri omast kõvemini mängida. Kunagi ööbisin hotellis, millel aknad Khao Sani poole. Kaasa ei kuulnud, mida telefonis rääkisin, kuigi aknad olid kinni ja mina ise hotelli vetsus. Vot selline pidu! Pole minu maitsele selline peadpööritav tramburai, kuid kindlasti soovitan igaühel seal ära käia ja pärast kella kümmet õhtul sellele hullumajale pilk peale visata.
Mina aga lähen siis bussi pealt maha, kui hakatakse karjuma: „Khao San, Khao San!“ ja valgenahalised rastapatsidega erutunud noored lahtiste bussiuste vahelt üksteise otsa välja pudenevad. Mina suundun nüüd higistades vastassuunda. Liigun tänavale nimega Rambuttri. Soi (soi – tai keeles ’tänav’) Rambuttri on samuti baaridega ääristatud tänav Khao Sani kõrval, kuid sealne õhtune meeleolu on kardinaalselt erinev hüsteerilisest röökimisest peotänaval. Rambuttril mängib nii mõneski baaris elav muusika, inimesi on palju, kuid tõuklemist ei ole. Täiuslik õhtu veetmise koht, süües head ja paremat ning nautides kohalikku kliimat ja olustikku.
Siirdun kõigepealt sinna öömaja pärast: sellel tänaval on mitu korralikku hotellikest, kuhu saad toa lennujaama võileiva hinna eest: BB House II hotellis, kus peatun, maksab tuba 16 eurot.
Mida linnas veel vaadata?
Selliste soovituste jaoks ei jätkuks ka kümnest ajakirjast, kuna Bangkokis on nii palju teha, aga üritame mantlihõlmad koomale tõmmata ja konkreetsed olla. Kõigepealt soovitan soojalt mitte väga palju liikuda tukkidega. Kuigi see on põnev, on tuk-tukid küllalt ohtlikud riistad (juhid tihti purjus, kihutavad) ja lõppkokkuvõttes on need kallid, võrreldes tavatakso või rongidega (rongirööpad katavad suure osa Bangkokist ning rongiliiklus on kergesti navigeeritav). Samuti paluks meeles pidada, et niipea, kui enamik tukijuhte taipab, et oled külas esimest korda, käiakse välja vale, et see või see tempel, kuhu minna tahtsid, on „remondis“, kuid nemad juba teavad paremini, kuhu sa minema peaksid, ning nende teenus on nüüd sulle – õnnetukesele, kes tahtis minna suletud templisse –, peaaegu et tasuta. See sõit viib sind tõenäoliselt kõigepealt tukijuhi sõbra ülikonnapoodi. Ja siis vaatate edasi. Ära usu tuki juttu.
Mine sellisesse kohta nagu Grand Palace. See on Khao Sani lähedal asuv tohutu hoonetekompleks, kus tasub endale kolm tundi aega võtta. Seal saad kiirkäigul tuttavaks suure osa Tai arhitektuurinüanssidega ning lisaks sisaldab pilet võimalust näha teatris Tai traditsioonilist tantsu. Lisaks saab kohapeal, kindlatel kellaaegadel (kell kümme on üks aeg) nautida tasuta giiditeenust. Palee on olnud Siiami (ja hiljem Tai) kuningate ametlik elukoht aastast 1782. Kuningas, tema õukond ja valitsus paiknesid kõik kambas palee territooriumil kuni aastani 1925. Suurt paleed kasutatakse endiselt ametlike ürituste korraldamiseks.
Templeid on Bangkokis nagu liivaterasid suspede vahel, kui oled rannas päikest võtnud. Igal ühel oma lugu, igal ühel omad võlud. Mina soovitaks minna vaatama Wat Aruni nimelist templit, mis on üks Tai sümboolikas enim kasutatud ehitisi. Eks kohapeal saad aru, miks. See pühakoda eristub jõuliselt teistest. Wat Aruni juurde on lihtne pääseda paadiga, selle ees on Chao Phraya jõel oma sadamasild.
Ühte templit või siis templikompleksi soovitaksin veel: Wat Pho asub täpselt üle jõe, Wat Aruni vastas ning sealt leiad riigi kõige suurema lamava Buddha, mis on 46 meetrit pikk ja 15 meetrit kõrge. Seda juba sisse vehkida ei anna. Muuseas: Tais on Buddha suveniiride ostmine ja koju toomine keelatud. Buddha ei ole suveniir – nii ütleb kohalik kultuur ja nii mõnigi seina peale kleebitud silt. Aga nagu Tais ikka: seadusi tehakse küll, kuid kinni neist väga rangelt ei peeta. Vaevalt sind keegi karistama hakkab, kui endale kümme väikest Buddha kujukest kotti topid, et need koju viia ja naabrite ees eputada. Müüakse neid ju igal pool, isegi lennujaamas.
Kõnni mõnele muulile, mille juures peatub palju pikki, kitsaid paate. Nendega tehakse inimeste soovile vastavalt eratuure. Keegi tuleb seda üsna pea sulle pakkuma, kui korraks seisatad. Kauple endale sobiv hind (kauplemine pole siin häbiasi) ning mine tunniks või kaheks kitsa longtail-paadiga Bangkoki kanalite peale kihutama.
Söö!
Käi mõnuga ja igal pool tänavatoitu söömas. Tai köök on mitmepalgeline ning lisaks on iga teine söögilett või koledate plastmasstoolidega tänavarestoran mõne muu ümbruskaudse kultuuri poolt sisse toodud. Maitse Vietnami, Malaisia, Indoneesia roogi. Toiduvalik on meeletult suur ja huvitav, hinnad taskukohased. Ära roni kallitesse restoranidesse, pole mõtet. Seal maksad toidu eest kakskümmend korda rohkem kui tänaval ning lisaks on kallimates kohtades söögid tavaliselt küll väga uhked, kuid enamasti kohendatud euroameerika turisti jaoks. Samahästi võid Kagu-Aasias olles McDonald’sisse minna (mis Bangkokis on kohalike toidukohtadega võrreldes küllaltki kallis!).
Samuti ei tasu üleliia karta toidumürgitust. Kuigi mõned kohad ei näe just Euroopa standarditele vastavad välja, hoiavad taid toiduvalmistamisel enamasti puhtust. Toidumürgituse võid saada küll, aga samuti võid saada selle kallist restoranist, kui kõht mõnda uut toiduainet ei talu. Tänaval vaata kohti, kuhu kohalikud koonduvad – need kohad ei ole lahti tänu sellele, et nad inimestele toidumürgitusi pakuvad.
Hiinalinn – kohustuslik Bangkokis
Koht, mida oma visiidi jooksul kindlasti pead külastama, on Hiinalinn. Keegi küsis just hiljuti, kas Hiinas ei ole neile ruumi ja miks nad (hiinlased) kõik Bangkokki tulevad. Hehee – hiinlased olid Bangkokis juba siis, kui see linn sündis. See on üks maailma suurimaid hiinalinnu ning asutatud 1782. aastal, kui Bangkok just vormiti Rattanakosini kuningriigi pealinnaks.
See oli koduks peamiselt Teochewi immigrantidest Hiina elanikele, kellest sai linna domineeriv etniline rühm. Hiinalinna tuum asub Yaowarati maantee ääres, mis on selle piirkonna arter ja annab mõnikord nime kogu rajoonile, mida rahvasuus sageli nimetatakse Yaowaratiks. Yaowarat road’i, mis on pooleteistkilomeetrine tänav, peadki sa külastama! Ja seda siis, kui päike on loojunud. See kultuuriline ja kulinaarne elamus, mille sealt saad – seda lihtsalt ei tohi saamata jätta, kui selles metropolis ringi käid.
Üleüldiselt soovitaks ma seal linnas lihtsalt ringi käia ja seda võimalikult pikalt. Astuda kangialustesse, kõndida mööda kanaleid, keerata kõrvaltänavatele. Iga kord leiad sa midagi närve kõditavat, olgu selleks mõni pisike või suur tempel, muuseum, kohalik pidu või ekstravagantne söögikoht. Kuigi ettevaatlik peab igal pool ilmas olema, loetakse Bangkokki üldiselt turisti jaoks väga ohutuks kohaks ja kõikide kordade jooksul, mil seda imelist paika külastan, pole ma kordagi kohanud inimest, kes tunduks mulle oma olemuselt ohtlik. Kuigi topin oma nina igale poole, ei ole ma Bangkokis kunagi – ei varahommikul ega südaööl, ei pimedal nurgatagusel tänaval ega suurel maanteel –, inimest kartnud. Ainult tänavakoertega ole pimedas ettevaatlik! Nemad kipuvad öösel territoriaalseks minema, kui kõnnid mõnel valgustamata, väiksel inimvaesel tänaval. Aga ka selle vastu võin sulle õpetada nipi – tee, nagu kummardaksid maast kivi võtma, ja koerad põrkuvad eemale. Näed, ka selle ainsa probleemi vastu Bangkokis leidub rohtu!
***
Viisa
Eesti kodanikud võivad Tai Kuningriigis viibida viisavabalt 30 päeva. Kohapeal on selle aja lõppedes võimalik tasu eest (u 50 eurot) maal viibimise aega 30 päeva võrra pikendada. Veel on võimalus ületada mõne naaberriigi piir ning Taisse tagasi saabudes alustatakse 30 viisavaba päeva lugemist uuesti. NB! Tai lubab riigi maismaapiiri ületada rongi, bussiga või jala kaks korda aastas. Kui on soov rohkem piiriületusi teha, peab riiki saabuma lennuvälja kaudu.
***
Takso
Bangkokis töötab tuttav Bolt. Samas ei soovi juhid tihti kutsungile reageerida, kui äpp on ühendatud kaardiga. Uuritakse, kas maksad sulas. Neil on pärast raskusi firma käest raha kättesaamisega. Lisaks Boltile tasub alla laadida kohalik taksoäpp Grab. Takso saamise võimalus sellega on suurem. Vihje: Bolti või Grabi saab kasutada ka lennujaamas väljuvate reiside korrusel, kuhu taksod minema lendavaid kliente toovad. Oodata nad sind seal pikalt ei saa, aga hea ajastuse korral saad sealt kokkulepitud hinnaga takso peale, ilma et peaks taksomeetri sisselülitamise pärast vaidlusi pidama.
***
Tiheda liikluse vältimiseks proovige Bangkokis kasutada jõepaate. See on põnev, kiire ja odav. Paadid on märgistatud tagaotsa seotud värviliste lippudega – kas roheline, kollane, oranž või sinine. Suundu lähima muuli juurde ja otsi üles jõekaart, kus peal on peatused. Leia üles oma sihtkohale kõige lähemal olev kai ja vaata, millised värvilised kolmnurgad on sinna märgitud – need tähistavad lippe ja näitavad, millised paadid seal peatuvad. Maksta saab muulil või paadis konduktorile.
***
Parim aeg Tai külastamiseks on jahe ja kuiv hooaeg novembrist aprilli alguseni, mil temperatuur on vahemikus 29 °C kuni 34 °C. Kliima on aga riigis regioonide kaupa erinev ja külastada tasub Taimaad tegelikult aasta ringi. Lõunas on erinev ka ida- ja lääneranniku kliima.
Tekst: Rene Satsi
Foto: Vecteezy