Elina Praakel külastas autoreisil Balkani maadele Põhja-Makedooniat, Albaaniat, Montenegrot, Bosnia ja Hertsegoviinat ning Serbiat. Loost leiab häid nõuandeid, millega sellist reisi ette võttes arvestada ning milliseid paiku tasub külastada.
Endine Jugoslaavia võlub oma eheduse ja lihtsusega. Justkui tükike eksootikat, mis Eestist vaadates on vaid kiviga visata. Keerulise ajaloo sasipundart pole seal aga ikkagi veel päris lahti harutatud. Sellele vaatamata – või just tänu sellele – on raske leida regiooni, mis kätkeb endas nii palju eri tahke kui Balkani maad. Ajalugu ja kultuur, suurlinnad ja väikesed mägikülad, rannapuhkus ja looduses matkamine – Balkanil leiab igaüks endale midagi, mida avastada.
Rattad alla ja minek!
Öeldakse, et Balkanil autot laenutades saab nii-öelda kohaliku geopoliitika kiirkursuse. Meie kogemus oli aga suhteliselt valutu. Kord Põhja-Makedoonia ning teine kord Bosnia ja Hertsegoviina numbrimärki kandvate rendiautodega ringi liikudes probleeme ette ei tulnud. Küll aga peab rendifirmat auto kättesaamisel teavitama oma soovist piiri ületada ning üldjuhul nõuab see ka lisatasu. Piiri ületades kontrollitakse, kas autojuhil on selleks volitus. Seega iga riik, mida külastada soovitakse, tuleb laenutamisel kohe autodokumentidesse märkida, et hiljem piiriületusel probleeme vältida.
Näiteks Põhja-Makedoonias tuli autot laenutades maksta iga täiendava riigi külastamise kohta 30 eurot. Bosnia ja Hertsegoviina rendifirma küsis aga iga rendipäeva kohta 7 eurot lisatasu, mille eest saime külastada nii palju riike, kui tahtmist oli. Autolaenutus on Balkani maadel tavaliselt täiendava kindlustuse tõttu pisut kallim kui mujal Euroopas ning palju konkurentsi autorendifirmade vahel, mis hinnad alla lööksid, pole. Samas bensiin on üldjuhul tunduvalt odavam, öömajast ja söögist rääkimata.
Jalust rabav loodus
Balkanil reisides soovitaks kindlasti külastada rahvusparke. Mõnesse pääseb täiesti tasuta, mõnesse sümboolse tasu eest. Kuna Balkani maadel pole ebatavaline, et südasuvel jõuavad temperatuurid üsna 40 kraadi lähistele, siis on mäed ja loodus ka hea pelgupaik palavuse eest. Serbias asuv Tara rahvuspark, mida kohalikud kutsuvad hellitavalt „Serbia kopsudeks“, on populaarne koht, kus matkata, ujuda või kajakiga sõita. Banjska Stena vaateplatvormilt avanev imeilus vaade on äravahetamiseni sarnane näiteks Norra mägede ja fjordidega. Rahvuspargist läbi voolav ja sellele nime andnud Tara jõe kanjon, millest maailmas sügavam vaid USA-s asuv Suur kanjon, on oma kristallselge veega populaarne koht raftinguks. Üsna omapärane vaatamisväärsus rahvuspargis on aga väike puust majake, mis ehitatud Drina jõe keskel asuva kivi otsa. Väidetavalt on see ka üks Serbia kõige fotografeeritum koht.
Üks Balkani maade kaunimaid paiku on Montenegros asuv Durmitori rahvuspark, mis 1980. aastast kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. See on armastatud koht, kus vastavalt aastaajale kas matkata või suusatada. Enamik turiste leiab öömaja rahvuspargis asuvas Žabljaki linnas. Durmitoris asub ka 18 jääjärve, millest tuntuim on maagiline Crno jezero ehk Must järv. Mägimatkade austajatele soovitaks käia ära Montenegro kõrgeima mäe Bobotov Kuki (2523 meetrit) tipus, kust avaneb vaade lausa kolmele riigile: Montenegrole, Bosnia ja Hertsegoviinale ning Serbiale. Tee tippu on hästi märgistatud ning edasi-tagasi retk võtab 3–5 tundi, mille jooksul saab nautida imeilusaid vaateid.
Naaberriikidele ei jää aga alla ka Bosnia ja Hertsegoviina. Bosnia nime algupära kohta on liikvel mitu teooriat. Neist ühe järgi arvatakse, et see võib tuleneda indoeuroopa sõnast bosana, mis tähendab vett. Sobilikumat nime riigile, mis kaetud loendamatute jugade, jõgede ja järvedega, on raske leida. Bosnia ja Hertsegoviina au ja uhkuste hulka kuuluvad kindlasti Kravica joastik ning Una rahvuspark, kus asub hulk maalilisi jugasid, millest tuntuim on 24-meetrine Štrbački juga.
Balkan kui Disneyland ajaloohuvilistele
Bosnia ja Hertsegoviina, kus riigikeelteks nii bosnia, serbia kui ka horvaadi keel, on justkui miniatuurne Jugoslaavia. Kuigi need kolm keelt on kohalike sõnul omavahel umbes nii sarnased nagu USA-s räägitav inglise keel sellega, mis kasutusel Austraalias, siis poliitilistel põhjustel eelistatakse neid siiski eristada. Kui vene keele oskus tuleb Balkanil ringi reisides kasuks, siis noorem põlvkond valdab suures osas ka inglise ja vahel isegi saksa keelt. Endises Jugoslaavias on religioon teatavasti osa rahvuslikust identiteedist. Nii leiab Bosnia ja Hertsegoviinas, kus esindatud nii islam, õigeusk kui ka katoliiklus, taas läbilõike kogu Balkanil valitsevast mitmekesisusest.
Bosnia ja Hertsegoviinat külastades ei saa üle ega ümber Sarajevost ehk linnast, mis muutis ajalugu. Riigi pealinn on ajaloos tuntud kui kultuuride kohtumispaik või ka Euroopa Jeruusalemm, kus elasid koos nii kristlased, juudid kui ka moslemid. Just siit sai 1914. aastal alguse sündmuste ahel, mis viis esimese maailmasõja puhkemiseni. Kohas, kus Austria-Ungari keiser Franz Ferdinand atentaadi läbi suri, asetseb nüüd mälestustahvel, mida turistid uudistamas käivad. Sarajevo ajalooline vanalinn on aga vaatamisväärsus omaette.
Kindlasti tuleks võtta piisavalt aega, et Sarajevo atmosfääri nautida ning mekkida Bosnia hõrgutisi. Balkani maad on teatavasti lihausku. Restoranides praadi tellides võite olla kindel, et teie lihatükk kaalub vähemalt 300 grammi kui mitte rohkem. Väikesed looma- ja lambalihast kotletid ehk cevap’id on midagi, mida peab Balkanil igal juhul ära proovima. Ajaloohuviliste seas on populaarne Srebrenica galerii, mille ekspositsioonid annavad ehedalt edasi piirkonna traagilist lähiajalugu. Sarajevos on võimalik ka köisraudteega Trebevići mäe otsa sõita, et nautida vaadet dramaatilise saatusega linnale, kus 1984. aastal toimusid ka taliolümpiamängud.
Bosnia ja Hertsegoviina pärliks on aga turistide poolt armastatud Mostar. Umbes 90% sellest iidsest linnast, kaasa arvatud kuulus Stari Mosti sild, hävis 1990. aastate alguses toimunud Bosnia sõjas. Uuena ehitati linn üles alles kümmekond aastat pärast sõja lõppu tänu UNESCO toetusele. Mostari vanalt sillalt on juba rohkem kui 400 aastat toimunud legendaarsed vettehüppevõistlused. Kui 17. sajandil üritasid noormehed seeläbi oma väljavalitutele muljet avaldada, siis tänapäeval on selles võimalus kätt proovida kõigil, kes edukalt vastava kohaliku lühikursuse läbinud. Keda sellised ekstreemsused ei tõmba, saavad avastada Mostari maalilise vanalinna südames asuvat turgu ja Ottomani ajastule omast arhitektuuri ning nautida Bosnia kohvi.
Sillerdav Aadria mere rannik
Aadria merele on Bosnia ja Hertsegoviinal ligipääs ainult kuurortlinna Neumi kaudu, mis on kohalike seas populaarne puhkusekoht. Vaid 20-kilomeetrine rannikujoon, mis suvekuudel üsnagi rahvarohke, eestlastele tõenäoliselt väga muljet ei avalda. Naaberriik Montenegro on saanud aga just tuntuks suuresti tänu oma imeilusale Aadria mere rannikule. „Montenegro rannajoon on maismaa ja mere kõige ilusam ristumispaik” – just nii tõdes inglise luuletaja lord Byron juba 18. sajandil. Need, kes Montenegros käinud, saavad seda kinnitada.
2006. aastal iseseisvunud ja Jugoslaavia sõdadest suuresti puutumata jäänud Montenegro on kerkinud üheks turistide lemmikuks. Ja seda põhjusega. Sageli ka uueks Dubrovnikuks või Veneetsiaks nimetatud Aadria rannikul asuv Kotor on riigi peamine turismimagnet. Peale kristallselge vee on Kotoris ka ainukordne UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv vanalinn, mida soovitaks kindlasti külastada. Kotori lähistel on ka muud külastamisväärset, nagu kuurortlinnad Perast, Budva või Tivat, lugematu hulk randu ning loodusarmastajatele ka Lovćeni rahvuspark. Nüüdseks moodustab turism riigi SKP-st ligi 25%. Montenegro, mis elatustaseme poolest kõige eesrindlikum Balkani maa, on populaarne serbia ja vene turistide seas, aga üha enam leiavad sinna tee ka Lääne-Euroopa turistid. Reisimise teeb eriti lihtsaks see, et riigi ametlikuks valuutaks on euro.
Montenegro on omale saanud aga kange konkurendi naaberriigi Albaania näol, mis viimastel aastatel on tõmmanud ligi üha enam turiste. Albaania võlub eelkõige oma puutumatu looduse, loendamatute liivarandade ning soodsa hinnaklassiga. Albaania Riviera ehk rannikuala üheks populaarsemaks suvituskohaks on Vlorë linn. Turistide seas on populaarne ka arhitektuuripärl Berat, mis tuntud ka kui „tuhande akna linn“. Tuleb siiski mainida, et Albaanias on ühed Euroopa halvimas seisus autoteed. See ei tohiks aga tõelisi reisiselle kohutada. Siiski soovitaks seal ringi sõites olla tavapärasest tähelepanelikum, sest kogesime omal nahal nii mõnegi kohaliku ohtlikke sõidumaneere.
Balkani kitš
Kui Sarajevo ja Belgrad pakatavad ajaloost ja huvitavatest vaatamisväärsustest, siis Montenegro pealinn Podgorica erilist vaimustust ei tekita. Üsnagi omapärane on aga Põhja-Makedoonia pealinn Skopje, mille südalinna on juba 2010. aastast põhjalikult renoveeritud, et muuta see atraktiivseks turismisihtkohaks. Esialgsete plaanide kohaselt pidi see võtma neli aastat ja maksma 80 miljonit eurot. Kuigi vahepeal on möödunud juba rohkem kui kümme aastat ja ka kasutatud rahasumma kümnekordistunud, pole töödega ikka veel lõpuni jõutud. Selle aja jooksul on pandud aga püsti lugematu hulk monumente. Nende seas ka Aleksander Suure ja ema Teresa kujud, keda makedoonlased uhkusega oma inimesteks peavad. Huvitaval kombel on ka Skopjes köisraudtee, mis viib Vodno mäe tippu, kust avaneb uhke vaade mägede orus asuvale linnale.
Põhja-Makedoonia looduse ilu nägemiseks ei pea tegema midagi muud kui raputama Skopje tolm jalgadelt. Üks võimalus on külastada Matka kanjonit, kus mööda türkiissinise veega jõekallast matkata või paadiga sõita. Külastamist väärt on kindlasti ka kuurortlinn Ohrid, mis makedoonlastele on umbes sama oluline puhkuskoht kui eestlastele Pärnu. Ohridis asuv samanimeline järv, mida peetakse Euroopa vanimaks ning millest pea kolmandik asub Albaanias, on väga populaarne paik rannapuhkuseks. Skopje on hea koht, kust liikuda edasi, et avastada Kosovot. Kes soovib autosõidust puhkust, saab Skopjest Kosovo pealinna Prištinasse ka vaid paaritunnise bussisõiduga.
Balkan oma külalislahkete inimeste, soodsate hindade ja hea kliimaga on puhkuse veetmiseks justkui loodud. Pettuma ei pea nii ajaloo- kui ka spordihuvilised ega ka rannapuhkuse või seiklusturismi austajad. Seega kui pandeemia möödas, siis ei tohiks reisiplaane tehes traditsioonilisemate sihtkohtade seas unustada ka vaheldusrikkaid ja mitmekesiseid Balkani maid.
Soovitused ja tähelepanekud:
- Punktist a punkti b jõudmine võtab teede olukorra tõttu tihti kauem aega kui Eestis, seda eriti Albaanias. Kruusateid tuleks võimaluse korral vältida. Google Maps pole alati 100% täpne. Suunatuli pole Balkanil väga tihedas kasutuses. Mõned kohalikud arvavad, et kui ohutuled sisse lülitada, siis võib pea igal pool seisma jääda või parkida.
- Eurodega saab maksta pea igal pool (vähemalt sellistes kohtades, kus on turiste), k.a riikides, kus euro pole ametlik valuuta, nagu Serbias. Kaardimaksed on levinud, aga soovitatav on omada ka kohalikku vääringut (nt parkimisautomaadi jaoks).
- Piiripunktides peab varuma aega, sest tegu pole veel Euroopa Liidu liikmesriikidega ning Schengen neisse ei laiene. Meie ooteaeg ei olnud aga ühelgi piiril üle 30 minuti.
- Eesti kodanikud Bosnia ja Hertsegoviinasse, Serbiasse, Albaaniasse, Montenegrosse, Kosovosse ja Põhja-Makedooniasse reisimiseks viisat ei vaja.
- Kindlasti soovitaks (pea)linnu külastades võtta osa ka seal pakutavatest Free Walking Toursidest. Nende abil on võimalus teha jalutades tutvust paiga olulisemate vaatamisväärsustega ning saada n-ö kohaliku kultuuri ja ajaloo lühikursus. Lisaks on giidi(de)lt võimalus küsida soovitusi, mida sihtriigis või -linnas veel näha, või vihjeid selle kohta, kus asuvad parimad söögikohad. Nagu nimigi ütleb, on tuurid tasuta, kuid rahulolu korral on heaks tavaks jätta giidi(de)le oma äranägemise järgi jootraha.
- Kahjuks pole Balkani maades toitlustusettevõtetes suitsetamine keelatud, k.a siseruumides.
- Tasuta wifi on olemas pea kõikides söögikohtades. Mobiilse andmeside soovitaks aga välja lülitada, sest rändlustasud on Balkani maades päris kõrged. Kasulik on Google Maps offline’i linnakaardid mobiili alla laadida.
- Kaasa tuleks võtta piisavalt päikesekreemi ja sääsetõrjet.
Tekst ja foto: Elina Praakel