Mulle meeldib Norra. Nii hirmsasti, et kisub ikka ja uuesti sinna tagasi. Kuidagi ei saa villand Vigelandi skulptuuripargist Oslos või siis mööda maad laialiloobitud sajanditevanustest püstpalkkirikutest stavkirke´dest. Ikka ja jälle meenuvad kunagise vasekaevanduste linna Rørose ürgvanad palkidest kääbusmajad, mis on Praha Kuldse tänava omalaadseks Norra versiooniks.
Geograaf ja majandusteadlane Kalev Kukk õigustab oma reisihimu põhjendusega, et ülikooli aegu olude sunnil tegemata jäänud maailmajagude füüsilise geograafia välipraktika tuleb lõpuks ära teha.
Aga see, mis annab Norrale erilise väärtuse ja väärikuse, on loodus. Keda tõmbab karge Põhjala, selle jaoks ei ammenda Norra loodus end kunagi. Musttuhat fjordi ja juga, lõpmatu arv kaljuseid saari ja saarekesi, madalale laskuvad liustikukeeled, Skandinaavia mäestiku puudeta mäetombud, mida Norras fjellideks kutsutakse, ja Hardangervidda kõrglava on need, mis lummavad. Kõige selle pärast saab Norrat ja norrakaid üksnes kadestada. Pealegi on just Norra loodus see, mis on andnud maailmale Edvard Griegi, Knut Hamsuni, Henrik Ibseni, Edvard Munchi ja Fridtjof Nanseni. Ja eelkõige ikka eestlaslikult mittevinguva ja oma maa üle uhke norraka.
Tegelikult on see kõik lausa käe ja jala juures. Hommikul Stockholmist või Kapellskärist autoga alustades paned õhtul telgi maha või leiad kämpingumajakese juba Norras. Muidugi, kui just Rootsit vahepeal pikemalt ette ei võta. Kuigi kõik teed viivad lõpuks Norra, seavad Skandinaavia mäestiku idaserva põhja-lõunasuunaliselt liigestavad orud oma piirid teevalikule. Kui otsus on tehtud Lõuna– või Kesk–Norra kasuks, siis läheb lühim ja kiireim tee loomulikult Oslo suunas. Kui jätta aga Oslo matka lõpetama, võib kaaluda sõitu üle rootslaste Mora ja Idre, seades esimeseks sihiks ürgsed Rondane mäed või Dovrefjelli rahvuspargi.
Pärast Rondanet või Dovrefjelli tasuks pöörata Ålesundi peale, sest ükski tõeline automatkaja ei jäta naljalt läbimata kuulsat trollide teed Trollstigveienit. Hakatuseks ja proovikiviks on see paras – kui see 800 meetri jagu tõusev tee oma 13 nõelasilmakurvi läbitud, on sellitöö tehtud.
Sedasama, numbrit 63 kandvat teed pidi lõunasse sõites jõutakse varsti Geirangeri fjordi äärde, mis on Norra loendamatutest fjordidest maalilisim. Selleks et Geirangeri tõelisest ilust täielikult osa saada, tuleks teha haak 1476-meetrisele Dalsnibba „künkale”. Ligi poolteist kilomeetrit tõusu tuleb läbida 15 kilomeetriga. Edasi oleks sihiks Skandinaavia mäestiku kõrgeim osa Jotunheimen, mis vaatamata oma kõrgele geoloogilisele eale jätab lausa Alpide mulje. 3500 km2 hõlmava Jotunheimeni kõrgeimad tipud Galdhøppigen (2469 m) ja imelise karniisja lumemütsiga Glittertind (2452 m) jäävad päevamatka kaugusele autoga ligipääsetavast 1106 meetri kõrgusel asuvast Spiterstulenist. Nende otsa ronimine olevat iga norraka rahvuslik kohus. Vahest veelgi ahvatlevam on Leira oru kaudu ligipääsetav „üksnes“ 2032-meetrine Kyrkja. Olgu nende tippudega, kuidas on, kuid juba ainuüksi piki Jotunheineni loodenõlva kulgev ja 1434 meetrini tõusev 1938. aastal valminud Sognefjellswegen (tee nr 55) on väärt sõitmist.
Automatka Norra mägedes võib üles ehitada kahte moodi. Panuse võib teha piki sügavaid orge kulgevatele siledatele asfaltteedele, kust avanevad fantastilised vaated nii mägedele kui mühisedes orgu langevatele jugadele. Teisalt võib teekonna kokku panna orgudevahelisi lavasid ületatavatest kruusateedest. See oleks reis läbi vaevakaskedest vaevatud mägitundra, kus isegi juulikuus võib sõita kohati mitme meetri sügavuselt lumme lõigatud teed pidi. Lisaks leiab sealt alati mõne ronimiseks sobiva, vahel isegi kuni kilomeetri jagu ümbruskonnast kõrgemale ulatuva mäetipu. Ikka ja jälle tuleb kilomeetrite viisi lambakiirusel sõites teid ja maid jagada teab kuhu lonkivate lamba- ja kitsekarjadega. Taolise eksootika eest tuleb aga maksta, sest erinevalt laudsiledaist asfaltteedest on treppisõidetud kruusateed Norras enamasti tasulised. Paar-kolmkümmend sealset krooni teevahile või siis iseteeninduslikus korras spetsiaalsesse kastikesse visata pole sugugi palju.
Jotunheimenist sadakond kilomeetrit lõunasse jääb Mandri-Euroopa suurim teedeta ja ilma igasuguse asustuseta Hardangervidda kõrglava. Suurema osa sellest 1200–1600 meetri kõrgusest kidura taimestikuga kõrglavast, mida norra keeles vidda’ks kutsutakse, hõlmab samanimeline rahvuspark. Hardangervidda servadelt langevad alla Norra kõige suursugusemad joad, teiste seas kaheharuline Låte (Låtefoss) ja sageli maa kõrgeimaks peetav Vøringi juga (Vøringsfoss). Selleks et Hardangerviddast täit ettekujutust saada, tuleks teha „sisemaale” vähemalt päevane jalgsimatk ja ronida 1883-meetrise Gaustatoppeni otsa Rjukani linna kõrval.
Kui Osloga kiiret pole, võib Hardangervidda edelaservalt võtta suuna Stavangeri peale. Seda kindlasti mööda imepärast Ryflyke teed pidi, mis kaartidel kannab numbrit 520, ja kas või ainuüksi selleks, et ära käia 600 meetri kõrgusel Lysefjordi kohal troonival Prekestolenil ehk Kantslikaljul.
Norra on ideaalne maa automatka jaoks. Seal on sama keeruline või lihtne sõita nagu kodusel Haanjamaal. Tõsi, mäed on Norras ikka tõelised ja erinevalt austerlastest–šveitslastest ei vaeva norrakad end eriti isegi hädapäraste piirete rajamisega sadu meetreid sügavate kuristike kohal hõljuvatele teekäänakutele. Ööbimisega muret pole, 150–200 Eesti krooni kõigi mugavustega (soe dušš, köök) telgikoha eest kämpingus ei tohiks keskmisele eestlasele kallis olla. Kui toit on kodunt kaasa võetud, saab Euroopa kalleimas riigis vaat et isegi odavamalt hakkama kui Eestis.
Tõsi, bensiin on kallis, aga selle eest tõeliselt hea. Õigupoolest seda ei kulugi seal peaaegu. Ja ega päevas ka palju üle 100 kilomeetri sõita tasugi. Kahe nädalaga 1500–2000 kilomeetrit Norras kohapeal tiirutada on parasjagu.